Seda, et samal ajal, kui mina Kilimanjaro maratoni jooksmist planeerisin, planeeris keegi teine totaalse hävingu külvamist, ja et ta alustas seda samaaegselt minu maratonireisiga, võib nimetada tagantjärele tarkuseks. Aga neid seoseid ma praegu lahkama ei hakka. Piirdume maratoniga.

Nimetatud jooksu kahekümnes juubeliväljalase sai toimuma käesoleva aasta 27. veebruarikuu päeval. Kuna päev langes sobivalt koolivaheaja nädalavahetusele, jõudsime abikaasaga koos peetud ühisel rahvakoosolekul otsusele, et lähme. Mina jooksma ja tema kaelkirjakuid vaatama. Noh, kui aus olla, siis tegelikult saime mõlemad osa mõlemast aktsioonist: tema läbis ürituse raames 5 km rahvajooksu ja looduspargi safari ajal ei pannud mina ka silmi kinni.

Internetis ürituse kodulehele minnes ja registreerimisnuppu vajutades sattusin tagasi ühele maailma maratonikalendreid pakkuvale lehele ahotu.com. Sealt edasine regamine pakkus väljamaalasele konkreetseid pakette: maratoni nädalalõpp üleskorjamisega lennujaamast mahapanekuni lennujaama, alg- ja lõpp-punkt samad aga peale maratoni võimalus osaleda loodusparkide safaril või ronida Kilimanjaro mäe otsa (võimalus veel valida kahe erineva marsruudi vahel). Kuna sealne elu-olu ja kombestik olid suhteliselt tundmatud, tundus paketivalik turvaline ja vabastas päris paljudest tavapärastest reisi planeerimisega seotud muredest. Kui piisavalt püksirihma pingutada oli see kõik probleemideta teostatav.

Paketi valikuga ja registreerimisega oli omapoolne panus antud, aga see ei taganud veel maratoni läbimist. Edasine võimalik asjade kulg erines oluliselt klassikalistest valikutest. Harjumuspäraselt on maratoni läbimiseks vaja trenni teha ning siis jooksu käigus tempo valikul ja vedeliku ja energiaampsude manustamisel langetada tarku otsuseid. Praeguse maailmakorralduse juures olid need kriteeriumid täiesti teisejärgulised. Esmatähtis oli hoida hinge kinni ja loota, igasugustest reisipiirangutest kubisev teekond Tansaaniasse loksuks parajasti õiges rütmis nii, et õnnestuks puutumatult kuskilt piirangute laineharjade vahelt läbi lipsata, ja et  keegi viimasel hetkel ei avastaks organismis mingeid märke mingist enesele teadmata sinna roninud viirusest. Tühja sest trennist. Läks õnneks. Kohale jõudsime. Kuigi, peab märkima, et Kilimanjaro lennujaamas järjekorras seismisele ja riiki sisenemisele kulunud aeg tegi kuhjaga ära viie aasta tagusele koroonaeelsele maratonireisile Valgevenesse, kus tuli läbida bürokraatlik Minski lennujaama kontroll.

Lennujaamas oli auto vastas ja sõidutas meid ilusti 45 km kaugusele hotelli Moshi linnas. Kaelkirjakuid ja sebrasid esialgu kuskil ei paistnud. Maratoni stardi- ja finišiala jäi majutuskohast umbes kilomeeter eemale. Võistlusnumbrid ja –särgid ootasid juba hotelli registratuuris, seega järgmine maratonile eelnev päev oli selles suhtes mureta. Maratonituristile kohaselt ei kasutanud ma seda päeva muidugi jooksu silmas pidades eriti otstarbekalt ja selle asemel, et jahedas hotellis lebotada võtsime ette korraliku terve päeva pikkuse jalutuskäigu Moshi linnas.

Ametlik jooksupilt rajalt.

Neile, kes nö Mustas Aafrikas rohkem ringi liikunud, pole ilmselt uudis, et kohalikule elanikkonnale on juba suuresti emapiimaga kaasa antud teadmine, et valge inimene on teise sõnaga raha. Ja see raha on kuidagi vaja sealt kupüüride kujul kätte saada. Seda peab muidugi kohe ütlema, et liikudes koos abikaasaga tunde ja kilomeetreid Tansaania väikelinnas, ilma et vastu oleks tulnud või silmapiirile jäänud mõni teine europiidse rassi esindaja, ei tekkinud kordagi julgeolekulist kõhedust. Inimesed on sõbralikud. Aga kui eelistada omaette lonkimist ja ilmaelu kõrvaltvaatamist, siis tasuks valida uitamiseks mõni Skandinaavia linn. Nii sel kui ka mõnel järgneval päeval ilmnes, et ükskõik, kuhu sa lähed, varem või hiljem tekib kõrvale mõni saatja, kes üritab mis iganes teemal juttu alustada. Paistis silma, et privilegeeritumas seisuses olid haritumad tegelased, see tähendab need, kes valdasid vähem või rohkem inglise keelt. Ainult suahiili keelele lootjail oli edu saavutamine märgatavalt raskem. Suhtlemine oli kõik väga viisakas. Ei mingit pahatahtlikku agressiivsust. Isegi, kui sa ei viitsinud juttu jätkata, kõndisid nad visalt kaasa ja püüdsid mõne aja pärast mõne uue teema üles võtta. Ei saa ju rahal lasta lihtsalt minema jalutada! Üldine strateegia oli lõppkokkuvõttes üks, koos mõningate variatsioonidega. Mõnel oli kaasas mingi kotike, kust peagi ilmus välja midagi, mida võiks raha vastu vahetada. Tavaliselt mõni käsitöönduslikul meetodil valminud suveniir või vidin. Teistel oli eesmärk rännaku käigus maanduda lõpuks kas enda pere või sõbra või hea tuttava poekeses või toitlustusasutuses, kus jällegi võiks toimuda mingi kaubad-sulle-raha-mulle tehing, mille kasum siis tõenäoliselt hiljem vastavalt kohalikule hierarhiale laiali jaotati. Kolmandad, kellel eelnevad kaks võimalust puudusid, püüdsid lihtsalt kehastuda tublideks isehakanud giidideks, kes kaugetele külalistele kohalikku eluolu tutvustavad, lootuses hiljem selle eest ka mõningast tasu saada. Sel esimesel päeval tekkis meile neli saatjat. Sealjuures oli huvitav jälgida nende omavahelist konkurentsi. Olgugi, et päeva retk päädis meil ühes Euroopa mõistes vaeste aguli armetus restoranipugerikus, kus meile toodi ette tohutud kuhjad kohaliku toiduga, mille eest küsiti ka peaaegu euroopalikku hinda, tasus päev end kuhjaga ära. Nii ehedat aafrikalikku äärelinnaelu meil järgnevatel päevadel enam kogeda ei õnnestunud. Hilisem safari käigus külastatud maasaide küla tundus Moshi kogemuse kõrval turistidele suunatud kommertslikkusega eriti võlts.

Aga nüüd võistlusest. Kokku lubati maratonile registreeruda 850 ning poolmaratonile 5500 jooksjal. 5 km rahvajooksul osalejate piirangut ei olnud. Maraton startis kell 6.45, poolmaraton 7.00 ja 5km 7.15. Stardipaigaks oli kohaliku ülikooli staadion, korraliku tribüüni ja kruusast jooksuringiga. Heitealade muruplatsile olid püstitatud telgid, lava ja varjualused finišijärgseks kosumiseks ja kontserdiks. Starti jõudsin parajalt pool tunnikest varem ja kõik tundus kontrolli all olevat, kui korraga algas tohutu paanika.

Soojendust tegevad jooksjaid ja jalutavaid pealtvaatajaid hakati kibekähku stardisirgelt ära ajama. Vaatasin kella, et mis jama nüüd lahti. Tekkis kahtlus, et stardiaeg on ettepoole toodud või olin ise midagi valesti lugenud. Peagi aga vuras staadionile suur maasturite kolonn ja selgus paanika põhjus: peaminister saabus jooksule oma õnnistust jagama. Peale minule arusaamatut kõnet loksus jooksueelne melu jälle normaalsetesse rööbastesse.

Finishis.

Hilisema reisi käigus kuuldu ja kogetu põhjal sain natuke aimu kohalikust sisepoliitilisest olukorrast. Riigis pidavat tegutsema 17 poliitilist parteid, kuid pärast viimatisi ebaausaid valimisi on võimupartei teiste aktiivse tegevuse enam vähem ära nullinud ja opositsioon suurt sõnaõigust ei oma. Kui jutt kohalikega läks peaministrile, muutus toon alati tõsisemaks ja ettevaatlikumaks. Korra kogesime ka maanteel peaministri eskordi möödasõitu, mis väljendus pooleks tunniks liikluse täielikus peatamises ja siis umbes 15 autost koosneva kolonni möödumises.

Aga tagasi maratoni juurde. 500 – 1000 osalejaga võistlus tähendab seda, et alguses lootusetut rüselemist ei teki ja päris kiiresti saab normaalselt jooksma. Rada koosnes kahest 21 km pikkusest ringist. Nö esimene ring oli tegelikult edasi-tagasi jooks mööda asfaltkattega teed. Laias laastus 10,5 km kergelt-kergelt alla mäge ja järgmine 10,5 sama kergelt vastu mäge.

Teine ring oli päris ring, jällegi põhiliselt asfalt, ainult umbes kilomeetrike kruusa (sama ringi läbisid ka poolmaratoonarid). Esimene pool ringist võttis suuna Kilimanjaro mäele ja kümmekond kilomeetrit tuli rühkida sellist umbes Rannamõisa tee tõusu Tabasalus. Viimane kümme see-eest kulges jälle mõnusalt alla mäge. Kuna eelmise päeva seiklustest olid põhjamaa talvest tulnud kael ja käsivarred saanud korraliku päikesesutsaka, tuli planeeritud riietusse teha korrektiive ja kasutada pikavarukalist särki ning kaela kaitsvat buffi.

Juba esimesel kilomeetril märkasin ees valgenahalist jooksjat, kel seljal kiri Alar. Mõtlesin, et võib-olla mõnes keeles see tähendab midagi või on mõne spordiklubi nimi, aga välistada ei saa ka võimalust, et teatud kontekstis langeb see kokku päris eestipärase eesnimega. Hakkasin vaikselt hoogu lisama, et järgi jõuda ja viimatise hüpoteesi paikapidavust kontrollida. Ent selgus saabus juba varem: peagi kuulsin, kuidas Alar oma kõrvaljooksjaga sulaselges eesti keeles mõtteid vahetas. Peagi jõudsin kaasmaalastele järgi, vahetasime tervitusi ja sain teada, et Eestist oli peale minu jooksmas veel viis maratoonarit ja kuus poolmaratoonarit. Finišis saime veel eestlaste kogunemislaua ääres kokku ja jagasime värskeid muljeid.

Enne 10,5 km pöördepunkti hakkasin ajaviiteks lugema. Ei, mitte seda, mitmes olen, sest olematu vormiga oleks see number liiga suureks ja lugemine sassi läinud, vaid seda, mitmes valge inimene olen. Kui vastu jooksis jaapanlane, tekkis korra kõhklus, kas lugeda teda ka või mitte, aga kuna ta mulle viisakalt lehvitas, siis muidugi lugesin. Kokku olin tollel hetkel umbes 41. seitsmekümne neljast. Lõpuks see koht kindlasti paranes, aga kui palju, selle kohta enam ei jaksanud arvet pidada. Rahulik ja ettevaatlik algus võimaldas mul ilusti ka pikk tõus joostes läbida ja kuna sellel lõigu suurem osa konkurente, vähemalt võistlejate teises pooles, kõndis, edenes positsioon jõudsalt. Teades, et suurt tükki niikuinii ampsata ei jõua, olin juba enne start valmis varunud positiivse mõtte, et kui lõpuni välja vean, tuleb igal juhul isiklik lõuna poolkera rekord ja isiklik Aafrika rekord.

Eestlastega muljetamas

Need plaanid teostusid. Ilm oli muidugi harjumatult palav, aga seda oli oodata. Joogipunkte oli minu jaoks piisavalt, umbes iga 5 km järel, nagu kord ja kohus ette näeb. Raja esimesel poolel pakuti ainult vett, teisel poolel lisaks Colat ja arbuusi. Finišis pisteti kätte pudel vett. Finišialal pakuti kõikvõimalikke muid jahutatud jooke, aga tundus, et igal pool taheti nende eest ka mingit raha saada. Summad ei olnud suured, aga noh, pole harjunud rahakott taskus maratone jooksma.

Kokkuvõttes sain kogemuse võrra rikkamaks, et mitte kõik mustad mehed ei jookse maratone kahe tunni ja kümne minutiga ja maratonituristina ei pea Aafrikas oma tulemuse pärast alaväärsuskompleksi põdema. Siinkohal tasub veel mainida, et eelmise päeva linnarännakul tekkinud kaks isehakanud saatjat töötasid Kilimanjaro mäe otsa ronijate pakikandjatena. Aukartust äratav amet. Eeldasin kohe, et neil oleks maraton ainult nuusata ja tõenäoliselt kaks korda kiiremini kui mul. Aga ühega neist natuke põhjalikumalt rääkides selgus, et praegu pole ta vormis ja plaanib võib-olla paari aasta pärast ühe maratoni läbida – jalgrattaga! Ja mõni aasta tagasi oli jooksnud poolmaratoni kolm tundi millegagi. Valge mehe enesetunne paranes märgatavalt. Aga vaesed pakikandjad.

Kuna mu abikaasa eelistas Kilimanjaro tipu vallutamisele loodusparkide safarit, siis järgnevad päevad möödusid Tarangire, Ngorongoro ja Serengeti avarustes. Oli põnev ja eksootiline. Krokodilli ei näinud.

Kilimanjaro oli neil päevil üldse seiklust otsivaid eestlasi täis. Näiteks käis 5895 m kõrgusel mäetipus ära Margus Püvi, kuid tegi seda hoopistükkis rattaga. Kui tavaliselt käiakse Kilimanjaro tipus matkates 5-7 päevaga, siis Margusel kulus selleks üheksa tundi ja 31 minutit, teadaolevalt on 5895 m kõrgeim punkt kus eestlased rattaga käinud.

Üles minekuks kasutas Margus Kilema rada ning tegelikult on see ainuke rada kust on võimalik rattaga sõita, turnida. Viimased 1000 tõusumeetrit tuli ratast siiski seljas vedada, sest seda lõiku pole võimalik sõites läbida. Margus Püvi kasutas vana head 26“ tollist Calssic ratast, sama marki mis on läbinud Paris – Dakar 7600 km sõidu.

Mägirattaga vallutati Kilimanjaro tipp esimest korda 1985 aastal ning tippu jõudmiseks kulus 4 päeva. Alla 10 tunni sõitjaid on olnud seni pigem üksikud.