Tartu Linnamaratoni starti tõi mind lihtne põhjus - kodulähedasel jooksuvõistlusel lihtsalt peab osalema. See võimaldab näha tuttavaid kohti hoopis uue nurga alt ja kogeda meeldivaid üllatusi stiilis "ohhoo, mida nad siin on jõudnud teha!" - ehk siis kõike seda, mida tundmatus koha avastada ei saa. Mugavus veel pealekauba. Kuna varasematel aastatel polnud täit maratonidistantsi veel jooksnud, oli nüüd aeg see viga parandada. Ja nii ennast kirja paniningi.

Tartu linnamaratonil on hoolimata 8-ndast korraldamiskorrast pikk ajalugu. Paljud, mina nende hulgas, mäletavad veel omaaegset Tartu sügisjooksu ja küllap seetõttu ongi üllatavalt palju eelarvamusi tekkinud. Rada olla raske, paljude tõusude- ja järskude pööretega. Ihaste kanti jääv osa olla igav ja "pikkade mõttetute sirgetega" - mis on juba vastuolus eelmise kuulujutuga. Ja "jõe ääres pikalt vastutuule koridor". Lühematel distantsidel ma midagi sellist kogenud polnud, nüüd siis oli aeg ise kõik põhidistantsil järele proovida.

"Kesksügisene aeg" ehk oktoobri algus kätkeb endas alati ilmariske - enamus meist pelgab vihma. Jahedus on pigem jooksjale soodne. Seekord siis kaunis ja karge sügisilm. Ja kuna hommikul oli maa härmas, siis kartsin, et saab liigagi karge olema. Nii rändasid varustuskotti soe jope ja vest, piha ümber liibuv vöökott kilejope ja geelide tarvis. Noh, et kui raskeks läheb. Sest vorm oli pigem sobiv sörkimiseks kui jooksmiseks. Mõtlesin, et parem ongi, saabki ümbritsevast paremini osa.

Stardi eel säras päike ja kogu olemine oli kuidagi helge. Toppisin kilejopi vöökotti ja hoidsin end stardikoridori keskele. Vast pidanuks tahapoolegi hoidma aga mõnus oli tuttavatega lobiseda ja nemad tahtsid pigem ettepoole minna. Nii me keskele jäimegi. Nagu ikka - "põmm" ja minek mööda laia Turu tänavat. Vaieldamatult üks mõnusamaid starte maailmas - esimesest hetkest saab igaüks omas tempos joosta, ruumi jagub küllaga. Tunne on nii hea, et lausa pean tsiteerima rida Chalice kuulsast laulust "Minu inimesed - "ma lähen vooluga kaasa!". Pöörame jõe äärde ja tüürime tasapisi vangla poole... ja muidugi sinna ei tüki. Enne kääname tagasi Karlova poole. Natuke tööstusmaastikke - seegi usinale Tartule omane - ja juba olemegi Kaunis Karlovas. Siin saame esimest korda juua.  Tee ääres on nii lapsi kui täiskasvanuid ergutamas. Saab ühtedele patsu lüüa ja teistele niisama lehvitada. Mõnus. Ikka olen vooluga kaasas ja tempo kaugelt suurem kui algselt plaanisin. Ja kui mõistlik oleks. Aga tunne on ju nii hea!

Nüüd üle silla - esimese "kuulsa tõusu" - ja see on kaugelt ülehinnatud. Enne kui arugi saan olen juba laskumas. Saan klõmaka spordijooki ja asun kardetud Igava Ihaste poole teele. Ja taas pean hämminguga mõtisklema kust ja kuidas ikkagi kuulujutud tekivad. Rada on sujuv, põige Annelinna, väike jupp maanteeäärt ja tagasipööre Ihaste poole pole ei pikad, igavad ega rasked tõusta. Saan taas turgutust spordijoogi näol aga peale hammustama ei kipu, ehkki ahvatlevad hapukurgilõigud on käeulatuses. Võib-olla hiljem. Jõuame Ihaste aedlinna. Jälle on raja ääres ergutajaid ja see on nii tore. Ehkki just siin umbes 17 kilomeetril "jään ma voolust maha". See mind väga ei kurvasta, ehkki tõelise jooksumõnu asemele astub valu. See trall, mis kehas aset leidma hakkab on mulle suureks üllatuseks. Nagu Tootsi ishias, mis ühest kohast teise rändas, hakkab mind purema valu erinevatest kohtadest. Algas see päkkade alt, ristvõlvi kohalt, mõlemal jalal korraga. Siis mingil hetkel kolis säärtesse, siis edasi reitesse. Siis ülaselga ja õlgadesse - sealt käevartesse ja siis, vups, alaselga, tuharatesse ja kubemesse. Aga õnneks ei seganud see otseselt jooksmist, ehkki tempo langes märgatavalt. Järjest mööduvad minust kaasjooksjad. Tuttavad ergutavad möödudes aga suuremalt jaolt olen üksi. Pigistan turgutuseks sisse ühe geeli (ainsaks see jääbki) ja jõuan tasapisi tagasi Sõpruse silla juurde.

Võtan enne "hirmuäratavasse tuulekoridori" sisenemist kosutust joogipunktist ja nüüd kulgen mööda tuttavaid jõeäärseid radu - olen siin aastate jooksul tuhandeid kordi jooksnud. Tegelikult teadsin ma juba noist aegadest, et jutud hirmsast tuulest on pehmelt öeldes liialdatud. Aga kuna tempo on nüüd laisale mehele omane siis tõmban käigu pealt kilejope selga. Katsun selles aeglases sammurütmis püsida. Ühel hetkel satume kohakuti noormehega, kellel näen "rasket hetke" käes olevat. Julgustan mõne sõnaga, võtan ise pisut tempot maha - pole mulgi kerge. Ja mõned head kilomeetrid oleme koos. Tal esimene, mul umbes kuuekümnes maraton käsil. Aga vastastikune solidaarsus on abiks mõlemale.

Just siin ei märka ma enam valusid. Vaja on vaid tahtejõudu, et end edasi liikuma sundida. Lippame üle silla, saame veelkord reispassi viimase teelõigule kaasa ja sukeldume Supilinna. Nüüd on juba lõpu lõhn ninas - kilomeetrid on 38, 39. Ja ongi käes "viimane hirmus katsumus" - "Tõus Toomemäele". Ja ehkki siin ma tõepoolest alguses kõnnin, pole ka see tõus midagi hirmsat. Sest Inglisilla taga on tantsutüdrukud ja muusika ja see lihtsalt paneb mu jalad iseenesest jooksma. See meeldib tüdrukutele - mulle lehvitatakse maruliselt ja ma pole kade tagasi lehvitamisel.

Veel väike tiir Toomemäel - asjad paistavad siin kenasti korras olevat, võib tagasi alla linna pöörduda. Viimane kosutus viimases joogipunktis ja lauge laskumine Vallikraavi tänavat mööda. Vahepeal uinunud valud reites ja kubemes ärkavad jälle korraks üles aga tasasel maal taltuvad nad taas. Ja nüüd rahva keskel viimased meetrid mööda Raekoja platsi punast vaipa - justkui siirduks Oscarite galale. Hõigatakse kenasti mu nimi ja olengi üle finišijoone. Tehtud! Aeg tubli kümme minutit parem kui alguses unistada julgesin. Kui oleks alguses end tagasi hoidnud - kas siis tulnuks kiirem aeg ja vähem valusid? Ausalt öeldes on see mulle ükskõik. Ei kahetse ühtegi sammu selle maratonil. Ja üleüldse - lõpuaja tähtsus on ülehinnatud (säh Sulle, Pullerits!). Kõike seda, mida siia kogema tulin, sain kuhjaga ja pealegi veel.

Medal on tore, olen saanud 8-nda koha! Nagu kõik teisedki. Meenub, et see on ju vana Tartu Maratoni traditsioon - lastejooksudel saavad kõik esimese koha, noh täiskasvanud siis järelikult kaheksanda. Elu on õpetanud, et see päikesesära on petlik, kui temperatuur vaid pisut üle nulli. Kui vappekülmad käes, siis on raske üles soojeneda. Niisiis joon kähku naeratuse saatel antud sooja tee ära, saan pakihoiust ilma vähimagi ooteajata oma koti ja tõttan riideid vahetama. Telk kohmitsevaid mehi täis, ei pääse ma esimeste muljete jagamisest ja kuulamisest. Kuiv särk, sulejopp ja -vest seljas saab asuda suppi nautima. Kõik on kuidagi tore. Veel jalutuskäik korraldajate telki lõpetaja särgi järele ja tulebki tagasiteele asuda - suitsusaun sai juba varakult kokku lepitud. Aga kahju on minna - tuttavaid kellega muljetada jagub - veel üks põhjus miks kodulähedasele võistlusele tulla.

Kokkuvõtteks - iga Eesti maratonisõbra püha kohus peaks olema Tartu Linnamaratoni läbimine. See on seda igati väärt. Kes kaugemalt, võtku aega ja jäägu õhtusele peole. See rada sobib igati ka isikliku rekordi püüdmiseks - kuulujutud raskest rajast on kuri laim.

Fotod: Adam Illingworth, Ardo Säks, Kiur Kaasik

Mart Einasto