Juuli oli minu jooksuteekonna kõige mahukam ja õpetlikum kuu. Joostes sai läbitud 230 kilomeetrit, rattasõitu ja ÜKE-t sinna otsa. Kokku 41 tundi aktiivset liikumist. Kuna juulis oli mul ühtlasi ka puhkus, siis kartsin, et kuidas ma kogu enda elu ühildan, aga hirm oli asjatu. Kõike saab, kui tahe ja motivatsioon on olemas. Isegi kui jooksud jäid hiliste õhtutundide peale või tegin nädala lõikes päevade osas muudatusi, siis trenn sai tehtud ja hinnaalandusi ma pole endale teinud.

Juuli lõpus tuli kuskilt paisu tagant äkki ka hüpe paremuse suunas. Vahetult enne seda olin jõudnud juba muretsema hakata aeglase arengu pärast, tahaks ju kõike nüüd ja kohe, aga selgub, et enne tuleb miskipärast kõvasti trenni teha. Varakevadel võis pulsi juba trepist kiiresti üles kõndides 150 peale visata, aga nüüd pean selliseks numbriks oma jalakesi päris kiiresti liigutama. Tundub, et minu keha sedasi töötabki. Kõigepealt tammun tükk aega paigal ja kohati on tunne, et teen lausa vähikäiku, kuniks äkki üleöö toimub märgatav edasiminek. Pidevalt tahaks ennast ju teistega võrrelda (Strava annab selleks imelised võimalused!), aga ma püüan endale meelde tuletada, et see on minu lugu, minu teekond, ainulaadne ja eriline.

Tulemused tulevad, kannatlik tuleb olla ja järjepidevalt tööd teha. Seejuures on väga kerge jääda jooksma enda harjumuspärase tempoga. See on mugav, ei paku üllatusi, ei väsita, aga lõpuks ka ei arenda. Ühel hetkel oligi keeruline minu enda loodud mugavustsoonist sammuke edasi astuda. Minna minu jaoks tundmatule pinnasele ja harjuda uue normaalsusega, et saaksin oma eesmärkide suunas liikuda.

Foto: Refonda Peetri jooks.

Augustis ootasid mind ka planeeritud võistlused. Esimene neist oli Peetri jooks, kus jooksin oma 10 kilomeetri uueks isiklikuks rekordiks 46.30 (eelmise aasta rekordi jooksin kolme minutiga üle). Kuna võistlus jäi sellele nädalale, mil ma olin pärast puhkust tagasi tööl, siis olin terve nädal väsinud ja arvan, et see jättis ka võistlusele oma jälje. Ma sain oma trennidega hakkama, aga võistlejat minust ei olnud. Treener Toomas ütles, et utoopiline ei ole ka seda aega arvesse võttes maraton ajaga 3.45 joosta, aga minu peas kõlas see igatahes sellisena, et nüüd on panna vaja ja aega parandada, kui ma siit projektist eluga välja tahan pääseda, ehhee.

Mõeldud, tehtud! Nädal hiljem oli Ülemiste ööjooks, kuhu ma läksingi mõttega Peetri aeg üle joosta. Ma uskusin sisimas, et olen paremaks võimeline, aga jooksurajal ainult uskumisega pole midagi peale hakata. Ka Peetris läksin ju 4.30 tempoga jooksma, aga püsisin selles täpselt kaks kilomeetrit, tõenäoliselt ei olnud ka hea mõte paar tundi enne starti riisi ubadega süüa, aga kui ma koguaeg teeksin tarku otsuseid, siis kuidas ma õpiksin?

Foto: erakogu

Ja oi, see Ülemiste ööjooks oli nii vahva, juba soojendusjooksul ma tundsin, et uus rekord on jalgades. Ahmisin mind ümbritsevat melu iga hingetõmbega endasse ja jooksin nii kiiresti, kui ma arvasin end jaksavat. Õhtused jooksud üleüldiselt sobivad mulle, aga kella kümnene start sõidab vaikselt siiski minu uneajale sisse. Viie kilomeetri täitudes sain aru, et olengi 45 minuti graafikus (5 km aeg oli 22.22) ja sealt edasi tulid kohe mõtted, et kas ma ikka jaksan sellises tempos jätkates lõpuni vastu pidada? Kohati olen jooksmisel oma mõtetega iseenda suurim vaenlane. Omajagu inimesi hakkas küll selg ees vastu tulema, aga ka minu tempo kukkus.   

Kuues kilomeeter oligi jooksu kõige aeglasem. Võtsin esimese ringi lõpus ka joogipunktis lonksu vett, mis ajas hingamise ja jooksurütmi sassi. Janu tegelikult ei olnud, aga tundus, et kui juba pakutakse ja maksnud olen, siis küllap peab võtma. Kui ma kilomeetri aega nägin, siis oli emotsionaalselt jälle raske, et kuidas ma ometigi sama kivi otsa komistan, sest Peetris kukkus samuti tempo kuuendal kilomeetril kolinal. Kuna kilomeetrite ajad kõikusid (4.17-4.49 vahel), siis ma loobusin ühel hetkel igasugustest ajalistest mõtetest. Jooksu teine pool oli kokkuvõttes ca 45 sekundit aeglasem ja lõpuaeg 45.40. Täna jooksule tagasi vaadates tundub, et 45 minuti piir on nii lähedal, aga samas nii kaugel, kahe kõrva vahel asub peamine takistus selle alistamiseks.

Augusti lõpus ootab mind viimase võistlusena enne maratoni Ülemiste järve jooks ja siis juba Tallinna maraton 12. septembril. Enam pääsu pole, kuigi sellele mõtlemine paneb südame kiiremini lööma, peopesad hakkavad higistama ja ma ei saa aru, kuhu kõik need kuud kadusid. Õhtud on juba hämarad, rohutirtsud lärmavad ja olen pikkade varrukatega jooksuriided kapi tagumisest osast jälle välja otsinud.

Sügise saabumine teeb mind erinevatel põhjusel igal aastal kuidagi kurvaks ja mõtlikuks, tahaks hoopis teki sisse kerra tõmmata ja valget aega vihmasabina saatel taga leinata. Kohustused paraku seda ei luba. Olen õnnelik, et Tallinna jooksupidu tavapärases formaadis üldse toimub. Mõte kolme samasuguse ringi läbimisest Pirita tuules mind just üleliia rõõmsaks ei tee, aga tingimused on kõigi jaoks samad ja Õismäe rabas olen piisavalt samasuguste ringide läbimist saanud harjutada.  

Möödunud kuud on teinud mind tugevamaks ja kiiremaks, on vorminud mu keha ja vaimu, mu enesetunne on hea ja ma olen valmis. Kas ma saavutan oma eesmärgi joosta maraton ajaga 3.45? Ma ei tea, maraton on nii pikk distants, et seal võib kõike juhtuda. Kas ma olen selleks võimeline? Jah, kui tingimused mind soosivad ja kõik võistluspäeval õnnestub.

Avafoto: Neptunas Eesti ööjooks, Ain Liiva, Martin Piir, Günther Küttis.