Sel aastal sain tunda, et kõik aastad ei ole vennad. Eelmisel ehk oma esimesel jooksuaastal sain jooksmisest nii positiivsed elamused, et motivatsioon oli laes. Selle aasta eesmärk oli kiirust kasvatada ja see Tallinna maratoni 21.1km distantsil realiseerida. Aga juba projekt algas haigusega ja kevadel õnnestus mul kokku 3 korda angiinis olla.

Mais sain oma tervise tagasi ja juunis hakkasin jälle suure hooga treenima. Rõõmu oli kolmeks nädalaks, siis murdsin oma varbaluu. Samal päeval teadsin, et minu eesmärgid jäävad saavutamata.

Augustis, kui sain taas jooksusussid jalga panna, asusin treenima, et septembris oleks poolmaraton võimalikult mugav joosta. Siinkohal olengi treener Kaupole nii tänulik, et ta mu nii lühikese ajaga üles putitas.

Muidugi selle projektiga kaasas käinud ebaõnn veel lõppenud ei olnud, veel võistlusnädal õnnestus mul endale saega kätte lõigata ja 3 õmblust saada, EMOs oli esimene küsimus, et kas ma ikka jooksma saan minna selle käega :D  Sain loa.

Võistlushommikul ärkasin hommikul kell 6, sõin oma pudru ja läksin mere äärde rendiautot otsima, et sellega linna sõita. Jalutasin tänavate vahel, oli tuulevaikne ja päike juba mõnusalt. Õhk oli nii mõnus, pisut karge. Mõtlesin veel, et nii ideaalne jooksuilm. Väga suurt närvi sees ei olnud. Kõige rohkem kimbutas mind mõte, milline kiirus valida. Sest mul ei olnud õrna aimugi. Veel vähem oli mul aimu, mida see 21 km sellistes tingimustes tähendab. Sest viimati jooksin sama distantsi täpselt aasta tagasi samal üritusel.  Kaupo pani ette, et tempo võiks jääda 4.55 – 5.15, sõltuvalt enesetundest. Ja ilmselt, kui ma olekski alustanud rahulikumalt, 5.15 tempoga, oleks see jooks ehk nauditavgi olnud, aga ei, tahtsin katsetada, läksin sama hooga, mis eelmine aasta. Tahe ja ambitsioon oli lihtsalt nii suur, aga paraku treenitustase sellele järgi ei tulnud ja nii saigi see 21 km suht kangutades läbitud.

Esimene jooks, mida ma ei nautinud ja eks see näitas, et olen alles amatöör.  Esimesed 5km oli hästi, aga siis nägin ära, et pulss on liiga kõrge, selles ma lõpuni välja ei vea ja nii ta läkski. 6ndal km hakkas pistma, 9ndal tahtsin katkestada, 14ndal môtlesin, et nüüd on küll viimane aeg see agoonia lôpetada, 16ndal môtlesin et ok, 5 on veel jäänud, kangutan lôpuni. Pistmine jàttis järgi, aga jalad olid väsinud, ja reiepealne tõmbas jäigaks. 20ndal Rita, kes kogu jooksu oli mind tagant pushinud, ütles, et aitab küll, tôstame tempot ja püüame nüüd mõned kinni. See vast oligi kôige nauditavam hetk- läbi kannatuse 5 jooksjat ära noppida, aga finishi tôusul enam kolmandat käiku sisse ei suutnud panna, et alla 1.50 joosta. 4-5 nädala treeningu pealt rahuldav tulemus, aga 21km punases joosta pole see, miks ma jooksen  .

Kindlasti see jooks õpetas palju. Terve see aasta õpetas. Aga kindlasti ei vähendanud grammigi minu armastust jooksmise vastu, pigem kasvas. Ma teen seda edasi, ma sean uusi eesmärke ja naudin protsessi.

Ma tänan Janekut ja kõiki toetajaid võimaluse eest osaleda selles projektis. Ma tänan kõiki oma uusi jooksusõpru, te olete nii inspireerivad, motiveerivad ja toetavad ja mul on nii hea meel, et meie teed on ristunud. Inimesed ongi ilmselt väärtuslikeim, mis ma sellest projektist kaasa sain.