Et kõik enamvähem ausalt ära rääkida, peaksin alustama maraton100.com varakevadisest uudisest, mida siit kahjuks enam üles leida ei oska (Marathon100: kes otsib see leiab - see jutt on nähtav siin). Igatahes kukutas see ahvatlev teave kohe kolinal meie unistustenimekirja põhja kuulsa Prantsusmaa veinimaratoni. Proovigu seda mõni veinisõber!

Sõidame Kristo autoga reede, 13. mai õhtuks Riia lennujaama - Kristo ise, Erkki ja mina. Merike ei tulnud Erkkiga kaasa, küllap eelistab koduse maiguga  õllesorte kangepoolsetele Belgia õlledele. Lennujaama turvamehele vist ei meeldi mu habe, nii et pean juba pärast turvakontrolli talle veel kord dokumendi esitama. Oma ontlikkuse igakülgseks tõestamiseks võtame pitsasöömiskohas kiiresti kannud ette.

Oleme vist juba Charleroi kohal ... müraki!! Ryanairi stjuuardid - stjuardessid on lõbus rahvas, küllap otsustas pilootki nende eeskujul maandudes pisut pulli teha. Kristo juhib rendiautot märksa sujuvamalt kui piloot lennukit, nii et paaritunnisest sõidust Valloonia lääneosast Charleroist selle idaossa Liege’i ei mäleta ma midagi, magasin kui  kott.

Lendasime küll justkui Belgiasse, aga sattusime ilmselgelt Vallooniasse. Kõik sildid on prantsuse keeles ja rahvaski räägib prantsuse keelt /kuigi samasse romaani keelterühma kuuluv vallooni keel, millest prantslasel raskevõitu aru saada, põhimõtteliselt veel eksisteerib, räägivad seda igapäevaselt vaid mõningad vanurid. Möödunud sajandil lämmatati seda ju meelega, 1952.a. olevat selle kasutamine koolides lausa karistatavaks muudetud. Aga prantsuse keele Belgia variant erineb siiski natuke peavariandist - näiteks muutvat omadussõna lõppu naissoo märkimiseks lisatud -e, mis peavariandis hääldamisele ei kuulu, Belgias siiski sellesamuse omadussõna hääldust/. Jõuk prantsuse keeles lobisevaid neegreid seisab ka selle maja uksel, kuhu Kristo meile broneerinud ööbimise külaliskorteris - maja asub väga kitsal tänaval baari „Cuba“ vastas. Kristo ingliskeelsest palvest ukseava vabastada saavad nad siiski aru. Korteri uksest on juba raskem sisse pääseda. Mõistsime ingliskeelses juhendis sisalduvat sõna „key“ ülekantud tähenduses, tegelikult asubki füüsiline võti füüsiliselt koodluku sisemuses.

Magame laupäeva hommikul kaua, sest aega on külluses. Stardinumbreid jagatakse vallooni rahvusmuuseumi hoovis ainult kell 15-18. Osalejaid on kirjas 788, veidi üle poole neist  nn. belglased /Belgia riik tekkis 1831. a. Madalmaade Kuningriigi 10 katoliiklikust provintsist, kus protestantlikku kuningat  Willem I-t suuremat ei austatud. Aga usuline vagadus  läks Euroopas teatavasti ülemöödunud sajandi lõpuks loojakarja ning asendus rahvusliku vaimustusega. Hollandikeelsed katoliiklased ehk flaamid ei tunne end enam ammu valloonidega ühe mütsi all/. Rohkelt on ka prantslasi ja inglasi.

Liege /vallooni keeles teoreetiliselt  Lidje/ ise on Valloonia suurim linn, aga mitte pealinn - selleks on Namur. Trammid siin ei sõida, sest 1967.a. trammiliiklus  lõpetati - otsustati metroo kasuks. Metroo jäi Belgiale omases reformirägastikus aga ehitamata, nii et 2017.a. avatakse trammiliiklus uuesti. Bussiga saaks küll sõita, aga meil pole tarvis - elamine asub Liege kesklinnas, kust nii maratonikeskusse, kui ka Püha Lamberti väljakul asuvasse stardipaika viieminutine kõndimine /see väljak tekkis 1794.a. Püha Lamberti katedraali asemele, mille elanikud ise  linna vallutanud prantslastele meeldimiseks maha lammutasid/.

Kõnnimegi numbrite järele ja kõnnime maastikuluure mõttes ka 374 astmega Buereni trepist (ülal fotol) linna kohal kõrguvasse kindlusse. Stardimaterjalides sisalduv brošüür väidab, et see 1880.a. valmis saanud trepp oli mõeldud linnaloaga lõbustuskvartaleid külastavatele sõjaväelastele kindlusest alla laskumiseks; pärast tagasi üles hiilitud mööda kõrvalisi tänavaid. Meil igatahes tuleb siit homme üles minna. Homme, 15.mail,  kell 8:30 läheb lahti!

Hommikul on lahedasti aega kostüüme sättida. Korraldajate soovil on kostüümi teemaks „kelleks ma tahtsin saada, kui olin viieaastane“. Erkki on Sagadi metsamuuseumist 3 rohelist vormimütsi ja 3 rohelist lipsu laenuks kaubelnud. Triiksärgi võttis igaüks ise kaasa, küllap seda omaaegne vormikandmiseeskiri vast nõudis. Särgist allapoole me parem ei hakka spekuleerima!

Tanel Kadai, Erkki Etverk ja Kristo Kokk enne starti

Keskväljakul kohtame kirvestega viikingeid ja kõverate mõõkadega piraate. On kumminuiadega võmme ja triibulistes ürpides vange. On Batmaneid,   mereväelasi ja tagatipuks kolm roosat pantrit! On muidugi ka kostümeerimata jooksjaid, kes asja puhtsportlikult võtavad.

Täna on õnneks jahe. Ees tormavad kostümeerimata jooksjad ... siis Erkki ja Kristo kahekesi, kusjuures Erkki joob joogipunktides põhimõtteliselt vaid õlutJ, siis tuleb kari karvaseid ja sulelisi ja siis koperdan lõpuks mina ... ei, pärast mind tuleb karvaseid ja sulelisi ikka veel! Ajalimiit on kuus ja pool tundi ning päris paljud on otsustanud selle lõpuni ära kasutada. Siin on viimaseks jääda väga raske.

Esimene õlledegusteerimispunkt asetseb 5.-ndal kilomeetril enne treppe, pakutakse kohalikku 7% õlut Curtius. Aga pärast treppe jätkub tõus veel viie kilomeetri vältel. Kaks Supermani demonstreerivad sellel oma võimeid, joostes vahepeal tagurpidi ning hüpates ühel jalal ülesmäge. Kodanikualgatuse korras valatakse kõnniteel soovijaile pudelitest õlut; tüüp, kelle haiglatürbi seljal kiri „vabakutseline günekoloog“,  jookseb sealt aga peatumata mööda ... no temal muidugi teised huvid! Aga tõenäoliselt ei jätnud tedagi külmaks vaade kindluse müüridelt linnale ja Maasi jõele. Kindlus asub linnaserval, selle taga viib trass korraks läbi rapsipõllu.

9.-ndal kilomeetril saab maitsta triple-tüüpi /hele, pinnaltkääritatud ja kange/ 9% õlut Le Redoutable. Kui nii edasi läheb, ootab 40. kilomeetril viin!? Ei,  järgmises joogipunktis 4 km hiljem pakutakse 6%-list kloostriõlut La Val-Dieu’ d, mis kohalikus mõistes lahja.

Erkki 35.-ndal kilomeetril

Rinnataskus paiknevad paber ja pastakas on rinnanibu katki hõõrunud - mina nibusid tavaliselt ei plaasterda. Märkmete tegemine muutub lünklikuks. Nii ei mäleta meist keegi, kus täpselt sai maitsta Belgia kuulsaima kloostriõlle Leffe nelja erinevat sorti. /Belgia kloostrites hakati kiriku loal õlut pruulima 12. sajandil ristisõdade ajal. Traditsioon kestis sajandeid ning, elanud kuidagimoodi üle laastava Prantsuse revolutsiooni, hääbus alles Esimese maailmasõja ajal. Aga aastast 1952 toodetakse Leffe õlut kokkuleppel vastava kloostriga tööstuslikult. Tänaseks on kloostriõllede brände sertifitseeritud 18, paar tükki kuuluvad näiteks Heinekenile. Enamik neist on pinnaltkääritatud, kuna tänapäeval valdav põhjakääritus läks käiku alles 16.sajandil Baieris. Ise toodavad õlut veel ainult 7 tsistertslaste kloostrit, meie maratoni  38.kilomeetril pakubki Scourmonti  klooster väga head põhjastkääritatud 4,8%-list õlut Le Chimay./ Täpselt aga mäletan õlut, mida maitsta ei saanudki ; see oli trassi kangeim jook, 9,5%  La Sainte-Nitouche. 23. kilomeeter kulgeb läbi vanalinna kitsaste tänavate, kus  joogipunkti ümber tihe tunglemine. Vot seal nügingi end lootusrikkalt kaela küünitades kange õlle topsi suunas ... korraga mõtlen, et kurat, kas see siin õllesabas olen tõesti mina!?

Ja  piirdungi veega, mille lihtsamalt kätte saab.

24. kilomeetril jookseme veel piki Maasi, mille kaldaid kaunistab skulptuur kahest lesbilisest vesineitsist. Siit edasi lähebki  natuke kainet pead tarvis, sest trass teeb Maasi  lisajõe Ourthi kaldail keerulise kujuga silmuse. Asfaldile on küll sinised nooled maalitud ja korraldajad juhendavad kah, siiski näeme vähemalt üht äraeksinud maratoonarit. Tagasipööramiskohas pole  ajavõtupunkti, võib-olla panevad korraldajad käsitsi siin numbrid kirja.

Vahetult enne finišit on kõigil aega rohkem kui küll, lõpuaeg ja rekordid jäävad teisteks võistlusteks . . .

Oi, poisid-plikad, tore on see elu!! Paarsada meetrit enne finišit pannakse viimases joogipunktis tihedat pidu, mängib muusika ning kaanitakse ohtralt käsitööõlut Leopold-7. Erkki aga haarab pealtvaataja käest topsi Leffe punase kirsiõllega ja kummutab tühjaks ... mees ei paista õnneks väga pahane. Medalil on õllepudeliavaja kujulised. Kristo ja Erkki käivad finišist korraks läbi ning naasevad, needsamused medalid kaelas, mind järgi ootama. Lisatud pilt iseloomustab finišimelu vist paremini kui tuhat sõna.

300m enne finišit, kahjuks saab iga võistlus kunagi läbi

Esmaspäevase kultuuriprogrammi viime läbi poolel tagasiteel, Ardennide jalamil asuvas  Dinantis, kus leiduvat Valloonia kauneimad maastikuvaated. Järsud jõeäärsed kaljud on kenad vaadata küll. Silla juures võib veel vaadata Prantsusmaa marssali de Gaulle’i mälestussammast, kes siin 1914.a. augustis rühmaülema rollis kuuli säärde sai. Leffe muuseumi me ei külasta, maitseme vaid trahteris Leffe õlut. Ostame köisraudtee piletid, aga trenni mõttes kõnnime kindluses asuvasse Dinanti lahingu muuseumi  siiski trepist. Muuseumis on rahvast vähevõitu, siiski kohtame siin üht eesti perekonda.

Dinant on ilus, kuid kurikuulus koht. Selle kindlust kaitsesid Esimese maailmasõja algul küll Prantsuse väed, kuid lahinguist võtsid sakslaste väitel osa ka relvastatud Belgia tsiviilisikud. Ja selle eest mõrvasid belglaste väitel siis sakslased siin üle 600 tsiviili ... ju siis nii oli. Aga 1466.a. sigatsesid siin Prantsuse kuningavõimu vastustanud Burgundia hertsogi mehed, viskasid üle 800 linnakodaniku Maasi jõkke ning põletasid linna enda maha.

Kuna Belgial vabadussõja monumente eriti pole, siis seda enam afišeerivad nad oma jonnakat vastupanu Esimeses maailmasõjas, mis nende arust sõja saatuse otsustaski. Ja see on tõsi küll, et Suurbritannia sekkus sõtta just sakslaste Schlieffeni plaanile jalgu jäänud Belgia kaitseks, mille neutraliteet juba 1839.a. lepinguga paika pandud.

/Belgia on üks kahest kümnepäevase vabadussõja järel iseseisvaks saanud Euroopa riigist (teine neist on muideks Sloveenia). Aga kui sloveenid tegid asja omal jõul ära, siis Belgias seisnes kogu 1831.a. kampaania protestantlikest põhjaprovintsidest saabunud Hollandi  armee reipas sissemarsis ... kuni prantslased nägid soodsat võimalust end taaskehtestada maal, mis 1794-1815 neile kord juba kuulunud. Nüüd taganesid omakorda hollandlased ülekaaluka vahelesegaja eest Antverpeni ja Maastrichti kindlustesse. Antverpen langes järgmisel aastal, Maastricht kuulub Hollandile tänini/.

Käime veel Dinanti romaani katedraalis, millel miskipärast gooti stiilis torn otsas /aga see torn ehitati 1227.a. pärast seda, kui mäest allaveerenud suured kivid katedraali osaliselt ära lõhkusid/. Siis sõidame veel Maasi ja Schelde jõgesid ühendava Suure Kanali  äärde ülemöödunud sajandi lõpu aegseid La Louviere’i hüdraulilisi laevatõstukeid  vaatama. 19. sajandil olnud nüüdseks allakäinud Valloonia Suurbritannia järel teisel kohal Euroopas oma söe- ja terasetööstuse poolest - siis ehitatigi need briti inseneri Edward Clarki konstrueeritud tõstukid samasuguste Kanadas asunud asjanduste eeskujul. /Kaheksast algsest tõstukist on neli algsel kujul säilinud. 2002. a.-st  saadik on need küll vaid turismiatraktsioonina käigus, kommertsliikluse jaoks on praegu  üksainus 73 m kõrgune, Hiina Kolme Kuru Tammi omaga maailmarekordi pärast võistlev, Strepy-Thieu laevatõstuk/.

Aga tagasilennul Ryanairi piloot enam pulli ei tee.

Marathon100: ajaloolise tõe huvides lisame, et Kristo lõpetas 41. kohal tulemusega 3.44.53, Erkki kohe järgmisel positsioonil täpselt sama tulemusega, Tanel sai tulemuseks 5.01.20, viimane lõpetaja veetis rajal aega seitse tundi ja mõned minutid peale.