Kopenhaageni maraton, 20.5.2012
Mart Einasto

Jooksin Kopenhaagenis kolmandat korda ja sestap on hea meel jagada ka teistega muljeid sealsest maratonist.

Miks Kopenhaageni maraton? 
Põhjuseid on palju: lihtsalt kättesaadav – otselende Tallinnast on mitu korda päevas. Aeg on sobiv, sest kevadel on saanud juba väljas harjutada ja esimesed Eesti võistlusedki peetud. Ilm on enamasti sobiv, sest nii liigse külma (ikkagi hiline kevad) kui kuumarisk (mere ääres pole kunagi väga palav) on väikesed. Ilus linn, hea korraldus. Aga kõigest lähemalt edaspidi.

Registreerimine ja maksumus
Maratoni koduleht on skandinaavialikult hea – info kiirelt leitav ja mitmes keeles, registreerimine lihtne ja liigse bürokraatiata. Näiteks ei nõuta Lõuna-Euroopas tavalist tervisetõendit vms. Ühe korraga saab kõik tehtud. Uudse asjana sai nutititelefoni laadida spetsiaalse app’i, mis ise vajalikku infot ja meeldetuletusi kohale tõi. Ehkki ma seda ise ei kasutanud, siis kolleeg kiitis väga. Ka hind on sobiv jäädes tavapärase 50 EUR’i ümber sõltuvalt sellest kui ruttu registreerida. Võrreldes Stockholmiga oluliselt odavam ja vabu kohti oli veel kaks kuud enne vabalt saada. Majutuse muret ei tohiks ka tekkida, linn on piisavalt suur ja ööbimiskohti on igas hinnaklassis.

Stardipakett ja Expo.
Expo toimub tavapäraselt kesklinnast pisut eemal, Örebro staadioni ruumes. Kõrvuti on kaks staadioni – kergejõustiku oma tundub jalgpalli-hiiglase kõrval nii tilluke olevat! Aga numbrid sai kätte kiiresti ning expo on täitsa asjalik nii spordivarustuse kui teiste maratonide tutvustajate osas. Saab soodsa hinnaga varustust või mõnd maha ununenud asja asendada. Stardipaketti kuulus nagu ikka natuke reklaamnänni ja joogipudel ning kvaliteetne jooksusärk. Tuleb nentida, et ilmselt on masu ka taanlaste sponsoriindu jahutanud, sest varasemalt oli kribu-krabu rohkem. Aga jooksjate hulk on jõudsalt kasvanud. 2006 ja 2007 oli veel 6000 jooksja kandis, nüüd registreerus üle 13000 maratoonari, lõpetas siiski pisut alla 10000.

Meie suureks heameeleks toimusid stardieelsel õhtul selsamal staadionil ka Põhjamaade meistrivõistlused 10000 m jooksus, kus ka Eesti jooksjad kaasa lõid. Omadele oli hea kaasa elada ja hääled kähedaks karjuda ning kuna meie mitmetel jooksjatel tulid isiklikud rekordid siis oli meelolu hotelli minnes ülev. Igati sobiv meeleolu jooksuks järgmisel hommikul.

Kuna hotellis oli palju jooksjaid, siis oli personal teinud pingutusi ootustele vastu tulla – hommikueine oli toodud tavapühapäevaga võrreldes tund varasemaks ja söögiks pakuti spagette. Kahjuks ei olnud putru aga õnneks olime ise kiirpudru pakikesed kaasa varunud ja seega sai ka maratonihommikune rituaalne pudrusöök tehtud.

Stardis
Hommik oli veel parasjagu jahe, ehkki päeva poole lubati sooja üle 20 kraadi. Ette rutates tuleb öelda, et just nii läkski ja jooksu teisel poolel oli kaunis palav. Starti minnes on jooksjail alati kaks viimase hetke soovi – anda asjad pakihoidu ja käia viimast korda WC-s. Sellele oli muidugi mõeldud aga ilmselt oli ka mingi valearvestus liikumisteede arvestuses, sest pakihoidu tulek ja minek (see oli eraldi piiratud ala) käis läbi ühe kitsa värava ja seal segunesid tulijate-minejate vood ja tekkis suur tropp. Vetsud olid küll ka kohe läheduses aga paraku vastassuunas stardikoridoridega. Nii oli kohe selge, et vetsudeni ja seejärel veel tagasi enam trügida ei õnnestu. Kõigepealt murdusid mehed ja see järel naisedki ning siristasid siin-seal asuvate konteinerite ja üksikute puude-põõsaste varjus. 

Stardikoridorides tavapärast varasema aja põhjal jagamist ei tehtud – eraldi oli eliit ja ülejäänud paigutasid end ise tempomeistrite õhupallide järgi. Õnneks koridoris suurt tunglemist ei toimunud ja nii sain end vabalt 3 tunni jäneste ette sättida. Tasapisi nihkusin etteritta ja avastasin, et eliidi seas olid ilmselt ka eelmise aasta vanuseklasside võitjad. Kuna puudusid ka musta mandri esindajad siis nägi eliit üsna lihtsurelike moodi välja. Minut enne starti võeti ka eliiti ja tavajooksjaid eraldanud vaheaed ära ja nii me siis kõik segunesime.

Rada
Vahele mõni sõna Kopenhaageni rajast – see on tasane ja kulgeb südalinnas. Vaid üks lauge tõusuga viadukt, mida ületatakse kaks korda – 17. ja 22.-ndal kilomeetril. Väike tõus ka 28.-ndal kilomeetril. Samas selleks, et südalinna ära mahtuda teeb rada mitmeid silmuseid ja täisnurkseid pöördeid on palju - iga paarisaja meetri tagant oli mõni selline. Majade vahel jooksmine aitab hästi tuult pidada, samas päikse eest eriti varju ei paku. Trassile on sobitatud paljude vaatamisvääruste juurest möödumist – kui neid ainult ära tunda oskaks! Sellele tuli lõivu maksta kohati munakivisillutisel joostes. Need lõigud ei olnud siiski ülemäära pikad. See-eest oli palju pealtvaatajaid – praktiliselt kogu raja ulatuses oli ohtralt kaasaelajaid ja kuna õigel ajal registreerunute rinnasiltidele olid trükitud ka eesnimed, siis usutavasti kuulsid kõik jooksjad ka enda nime hõigatamas. Publikule oli jagatud ka ohtralt müra tegevat nänni ja lärm oli vali. Lisaks veel mitmeid koore-orkestreid-bände- plaadikeerutajaid. Eriti lõpu poole on see suureks abiks ja moraalseks toeks. Joogi-söögipunkte oli palju, lausa iga 3 km tagant. Vesi ja spordijook, samuti banaanid jms. Sage oli ka võimalus jahutava dushi alt läbi joosta.

Nagu ikka läksin ise starti pisut ülepaisutatud ootustega – pidasin reaalseks 2:55 kanti jooksmist. Ehkki esimesed 10 km läksid alla-4-min-km tempos sain aru, et lõpunui nii ei lähe. Kuigi pulss oli ühtlaselt tavapärase maratonitempo tasemel (mul on see ca 172-174) kogu aeg, hakkas tempo hiljukesi langema. Poolaeg oli 1:26 aga siis oli ka selge, et alla 3 tunni nimel tuleb lõpus pingutada. Kuni 36. kilomeetrini lasin samamoodi ja siis püüdsin tempot pisut tõsta, endale sisendades, et lõpp on lähedal ja kannatan ära. Pulss hakkaski tõusma, nihkudes iga kilomeetriga ülespoole (174…176…178) aga tempo ei tõusnud. Pärast 40. kilomeetrit olin juba 3 tunniga sekund-sekundis ja siis suutsin kilomeetriajast maha saada … 10 sekundit. Pulss aga läks juba üle 180. Lõpuajaks sain 2:59:11, ja pulss tõusis lõpuspurdiga 187. Ikkagi rahul! Janu oli pöörane. Ehkki tahaks kuuma ilma, nelja aastaaega ja rahvusvahelist imperialismi süüdistada oma algsest ootusest madalamas tulemuses tuleb olla enesekriitiline ja nentida, et sellised võimed just olidki ja enamat polnud loota.

Finishiteenindus oli hea. Sai istuda nii varjus kui päikeses, pakuti erinevaid jooke ja puuvilju ning jogurtit. Küllap vihmaks valmis olles olid lõpetajatele kilekeebid valmis pandud – kuigi otsest vajadust polnud otsustas enamus neid ikkagi võtta. Naistele kingiti lõpetamisel roos. Tegemist oli esimese päikeselise ilmaga – vähemalt tundus nii vaadates lõpetanute roosakaspunaseid palgeid ja jäsemeid. Kõiki ühendav sõbralikkuse oreool hõljus läbisegi higi ja päikesega. Ühes telgis jagati tasuta külma vaadiõlut – selle koha võis juba kaugelt ära tunda pikast sabast – ja see sobis kuumaga suurepäraselt. Ilmselt oli tegu üsna lahja kui mitte alkoholivaba õllega, aga erinevalt muudest magusatest jookidest oli selle humalamaitse kuidagi eriti karastav.

Tasapisi hotelli poole jalutades oli rahva poolehoid naeratuste ja lehvituste näol eriti selgelt tunda. Jätsime medalid kaela ka õhtusöögi ajaks ja lennujaama minnes ning see tagas samasuguse suhtumise kogu õhtu jooksul. Näiteks turvakontrolli tegijad küsisid kõigilt jooksjatelt (sest medaliga tegelasi oli mitmeid) aega ja olid hästi sõbralikud. Tore!

(Mart - punases jooksusärgis - on peitnud ennast järgmise pildi serva. Ärge laske ennast segada kollases särgis esiplaanil paiknevast mehest).

Kokkuvõtteks.
Võib Kopenhaageni maratoni julgelt soovitada. Sobib nii esimeseks maratoniks kui ka muidu joosta. Ilmselt sobib ka hea aja jooksmiseks lihtsurelikele. Alla 2:45 jooksjate jaoks võib rivi hõredaks jääda ja tuleb arvestada sellega, et peab palju üksi jooksma. Rada on vaatamisväärsustest möödumise mõttes kõvasti üle keskmise. Korraldus suurepärane, palju ergutajaid. Miinuseid justkui polegi, sest seekordne kuumus (üle 20 kraadi) polnud ei tavapärane ega ka mitte liiga kurnav.

Fotod: Kopenhaageni maraton