Teisipäev, 6.juuli 2021

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin juba eelmisest aastast alustama, kui Kaupo kolm meest Prantsuse Alpidesse  Val d´Isere´i mägimaratonile regas: nimelt ennast, Erkkit ja mind. Ning Riho pidi matkama ja pildistama tulema, nagu alati. Pandeemiapaanika tõttu lükati maratoniregistreeringud aga tänavusse aastasse edasi.

Nüüd istume Tallinna lennujaamas ja joome õlut; tunne on kõigil selline, nagu oleks üks sebimismaraton juba läbitud.  Mägimaratoonareid on samas vaid üksainuke seltskonda alles jäänud. Kaupol endal oli paari nädala eest kannakõõluse operatsioon ja tema peab end kodus ravima; autoroolis asendab teda nüüd Tiit, kes  tänavu joosta veel ei plaani, küll aga mägedes matkata. Minu mullune regamine on aga süsteemist haihtunud koos makstud stardirahaga. Et üritusel vabu kohti täitsa leidub, siis palun pärast mõningat kõhklust, et Kaupo mind uuesti regaks, aga nüüd juba  poolmaratonile. Muideks, kui maraton on Val d´Isere´s soliidselt 41,6 km pikkune (ja tervelt 3739 tõusumeetrit!), siis „poolik“ tähendab seal vaid kahekümnekilomeetrist jooksu 1000 tõusumeetriga.. Erkkil tuleb seega kahe päeva jooksul 61,6  km läbida, sest tema on mõlemal distantsil kirjas.

Kolmel meist on kehtiv vaktsineering olemas. Minul ei ole, sest tegin selle Valgas alles 17. juunil. Niisiis  eile käisin Jõhvis negatiivset  koroonatesti tegemas. Kilomeetreid seega üksjagu juba läbitud ehk küll mitte joostes. Ja Prantsusmaal on veel üks test soolas.Teadaolevalt nõuab Itaalia riiki sisenejatelt spetsiaalset koroonaankeeti: see on meil kõigil internetis täidetud ja väljagi prinditud.

Õlu on joodud ja Bergamo lennuk stardib. Lend on nagu lend ikka. Maandumise järel ei küsi koroonaankeeti mitte keegi mitte kelleltki. Kuigi jah, lennujaama sisenejate kehatemperatuuri vist seiratakse. Tänavalt lennujaama tohivad siseneda vaid need. Muidugi, näo alaosa on kõigil maski või salliga kaetud.

Külaliskorterini sõidame taksoga, kuigi see pole lennujaamast kaugel. Küll mägedes jõuame matkata!

Kolmapäev, 7.juuli 2021

Tiit üritab inglise keeles taksot tellida, see ei õnnestu. Niisiis läheme jalgsi lennujaama juurde rendiautot kätte saama. Ronime autosse ning Tiit keerab auto nina lääne suunas.

Läänepoolsetes Alpides oleme varem käinud, nimelt kümme aastat tagasi Mont Blanci maratonil. Maastik on jäänud samaks, mis oli enne koroonat: ikka need lehisemetsad, viinamäed, ja tanklad, kus müüakse õlut. Prantsuse piiril ootab meid kaks üllatusmomenti, üks hea ja teine halb. Esiteks puudub piirikontroll ja keegi ei taha näha meie koroonaankeete. Aga teiseks on auto katalüsaatoris kusihape otsa saanud: see on kraam, mida päris igas tanklas ei müüda. Miks rendifirma ise kusihappe taset ei kontrolli, mina ei tea.

Tignes pole sajanditevanune mägiküla, vaid üsna uus asula - suusakuurort, mida nõlvade järskuse tõttu soovitatakse pädevamat sorti sõitjale /tegelikult on 1952.a. rajatud veehoidla põhjas alles ka esialgne küla, mis iga 10 aasta järel veehoidla põhja puhastamise ajal päevavalgustki näeb/. Veel mõne päeva eest oli Tignes rahvast täis, kuna siin lõppes Tour de France IX etapp. Täna on tänavad uimaselt vaiksed ja paljud söögikohad suletud. Aga pole hullu, ostsime ju Itaaliast kaasa õlut, eeslivorsti ning veel üht-teist söödavat.

Meie ajutiseks koduks saab kahetärnihotell, kuhu sisenedes peaks teoreetiliselt maski kandma. Tegelikult keegi seda ei kontrolli: valvelaud asub nimelt vastasmajas.

Neljapäev, 8.juuli 2021

Ilm on ilus. Matkame mööda köisteealust nõlva ülespoole. Üsna varsti tunnen, et raskeks läheb; viletsa internetiühendusega kodukontor on kehalisele vormile laastavalt mõjunud.  Põõrdun üksinda vasakule, veehoidla kohal metsasel nõlval kaarega Val d´Isere´i poole minevale jalgrajale, mis üldiselt hoiab ühtlast kõrgust. Botaanikaaiast ehk siis lagendikust, kus looduslikult kasvavatele taimedele inimkäega nimesildid juurde lisatud matkan läbi. Enamik neist on Eesti tavalised metsataimed, nagu kullerkupp ja mustikas näituseks. Ja see väikeste valgete õitega võõras  lill, mida me oma esimestel mägimaratonidel eedelveissiks pidasime, on tegelikult drüüas. /Alpi jänesekäpp ehk eedelveiss joostavatel nõlvadel üldiselt ei kasvagi. Mitte muidugi sellepärast, et jooksjad kõik lilled esimesel võimalusel ära korjaksid. Lihtsalt väga lubjalembese taimena eelistab eedelveiss järske rusukaldeid lahtiste kividega ja sihukestes kohtades ei saa  tavainimene  joosta. Erkki on neid korra küll mägedes näinud, nimelt Zugspitze maratonil ühel raskemat sorti tõusul./ Ronin veel natuke ülespoole, pingini, mis ilmselt  selleks paigaldatud, et ka kesise füüsisega matkajad saaksid  põlvede vahelt otse alla veehoidlasse vaadata. No vahin siis veehoidla ära ja koperdan koju tagasi.

Gondliga aklimatiseerumas

Vihma sajab, aga mul õnneks telkmantel kaasas. Õnnetuseks pole ma jätnud meelde, kus täpselt asub meie ajutise kodu välisuks; ning Tiidu ja Riho telefoninumbreid pole loomulikult kah kuhugi salvestanud. Nii et ootangi ühe rõdu all Erkki ära, kes ainsana jõudis täna mäeaheliku taga asuvas Val d´Isere´is käia.

Reede, 9.juuli 2021

Täna saame Val d´Isere´ist stardinumbrid kätte. Erkki saab bensukast niidi ja nõela eilsel matkal rebenenud seljakoti parandamiseks. Meie rendiauto saab sealtsamast oma eluliselt tähtsa kusihappelonksu.

Kõisraudteel kontrollitakse pileteid küll, aga pileti saab kassast tasuta. Sõidame mõnuga üles pildistama. Päike paistab, aga inimesi on pigem vähe ja kõik peale meie vist siseturistid. Laisklemistoole jagub lahedalt.

Päris kõik siin siiski ei laiskle. Grupp lapsi hakkab  kahe täiskasvanu saatel hoopis mägiratastel  laskuma ehk küll kõige väiksem neist tegelikult ilmselgelt seda sõitu kardab. Ja ümisejaid sibab kah virgalt ringi, näen minagi gondlist  ühe ära (eile nägid neid kõik peale minu).

Aga auto kapotil ootab politseiteade, et oleme vales kohas parkinud. Tiit palub selle hotelli valvelauas täpselt ära tõlkida. Selgub, et karistuseks on ametlik hoiatus või midagi seesugust. Võtame teadmiseks, et parkimine on siin keelatud kõikjal, kus see pole sõnaselgelt lubatud.

Laupäev, 10. juuli 2021

Kui meie enne kella kaheksat maratoni starti jõuame, siis 4.00 startinud ultrajooksjad on juba ammu rajal. Päev tuleb pikk: finiš suletakse alles kell 10 õhtul, nii et 14 tundi on aega raja läbimiseks. Varustusse kontroll on põhjalik, kõik seljakotid vaadatakse ükshaaval läbi.

Esimene tõus pole kaardile üldse tõusuna märgitudki; ka esimene laskumine mitte. Aga maratonijooksu liider on laskudes juba kukkunud ning üsna verisena vajab meditsiinilist abi; esialgu ta küll jätkab. Tema järel tuleb veriseid inimesi veel. No enamik jooksjaid on õnneks veel terved, Erkki kah nende hulgas. Kaela küünitades näeme, kuidas nad nüüd  lähevad esimesele „päris“ tõusule.

Pilt jooksurajalt

Sõidame Val d`Isere´ist minema, et Erkkit ka esimese „päris“ laskumise järel ergutada. Seal ronivad Riho ja Tiit pisut ülespoole, kus nad valesse suunda vaadates liidrite saabumise maha magavad. Mina jäin maantee äärde paigale, kuna enne homset starti väga palju ringi turnida ei soovi. Ja näengi liidrid ära,   keegi neist enam ei veritse. Vaevalt küll eelmises teeületuskohas jooksu juhtinud mehe marrastused imeväel paranesid, ilmselgelt oli tüüp sunnitud katkestama.

Nüüd venivad kolm muidumeest ajaloolisel teel ülesmäge, et Erkkile  viimasel, kõige raskemal tõusul kaasa elada. Just venime, sest ega siis serpentiinidel kihutada ju ei saa.  Omal ajal ühendas see tee Savoia pealinna Torinot Prantsusmaaga.

 /1416-1860 eksisteerinud Savoia hertsogkond alustas Prantsusmaa ja Habsburgide valduste vahelise puhverriigina, mille pealinn asus  praeguses departemangukeskuses Chambery`s. Aga Savoia vana ja  ambitsioonikas dünastia ajas sajandeid suht sama poliitikat, mis põhines soovil oma riik Prantsusmaa küljest lahti lükata. Esmalt viidi pealinn 1562.a. riigi idaossa Torinosse, siis hakati ka riiki ennast jõuliselt itta ja lõunasse laiendama. 1720.a. võeti endale Sardiinia kuninga ja 1861.a. juba Itaalia kuninga tiitel. Prantslaste lepitamiseks loobus uue suurriigi õnnelik kunn Vittorio Emanuele I nii Savoia hertsogi tiitlist kui  ka enamikust põlisest Savoiast  (piirimuutus  vormistati küll rahvahääletusega, aga hääli lugesid sellel juba Prantsuse võimud). /

Hetk pildistamiseks 3369 m kõrgusel

Veel kord läheb maratonitrass üle maantee. Ja seejärel tuleb korraks tee kõrvale, nii et jooksjad hästi näha. Lõpuks 2764 m kõrgusel Iserani kurul saame distantsi viimasele  tõusule minevat Erkkit päris mitu tundi oodata. Mingi kabel on siin, mis iidvana välja näeb, kuigi vahetult enne Teist maailmasõda valmis sai. On kohvik ja suveniiripood. Ja kunagi olevat olnud ka pesumaja, kus voolava veega mägihotellide pesu pesti, no voolav vesi ei külmu ju öösiti jääks. Lund on tänavu õnneks vähe, võrreldes ebatavaliselt lumise 2019.  aastaga, mil me Austrias Arlbergi maratoni jooksime.

Erkki saab Riholt  mingi matkaja poolt maha unustatud kepi. Ja siis ta jookseb jälle üles kõrgele ja järsule rusukaldele ning kaob silmist. Meie sõidame kah alla finisisse teda ootama.

Pühapäev, 11.juuli 2021

Poolmaratoni  stardis varustust ei kontrollita. Erkki on pärast eilset suht hästi säilinud ja läheb kiirelt oma teed. Mina esialgu lihtsalt longin asulast välja. Kogemused on õpetanud, et kui tõenäoliselt tervet distantsi joosta ei jaksa, siis ei tasu just stardi järel jõudu raisata jooksjate summas tunglemisele. Viimane ma siiski pole: paar sammu tagapool kõnnivad rõõmsalt lobisedes noormees ja neiu, kes vist tutvumise peal väljas ongi ning jooksu väga tõsiselt ei võta. Ning üks mees tatsab paar sammu eespool kah. Ajalimiiti pole otseselt kusagil kirjas, kuid mulluse finišiprotokolli põhjal oletan selleks 4.30.

Trass võtab suuna üles, jätan siin kolm kaasjalutajat kolmekesi. Ühest hallipäisest härrasmehest ronin tõusul veel mööda. Kui trass suuna uuesti allapoole põõrab, siis jätkan juba joostes. Ma nimelt ei tahaks jälle kord olla viimane lõpetaja, seega pole tarvis, et hallpea mu omakorda kinni püüab. Et lõpukolmik trassi ajalimiidi jooksul läbida ei suuda, on ju juba näha.

Kui esimene joogipunkt juba paistab, saab hallpea mu siiski kätte. Aga joogipunktis on neli-viis jooksjat veel puhkamas ja söömas. Püüan imesiva õgida, et sellest pundist mitte maha jääda.

Poolmaratoni stardis

Laskumine läheb järsuks, nii et jään ruttu uuesti viimaseks, silmsidegi kaob metsa vahel ära. Teine joogipunkt on all maanteeäärses külas poolel distantsil. Milline rõõm kohtuda tuttava hallpeaga!

Teisel pool maanteed ronime samale nõlvale, kust Erkki eile laskus. Ainult et üles kuru peale trass ei vii, vaid kulgeb maanteega paralleelselt sellest muidugi jupp maad kõrgemal. Kella mul ei ole, aga tunnetan, et ajalimiit hakkab oluliseks muutuma. Ja üldse tahaks kiiresti minema pääseda kohast, kus vale samm võib pika veeremise põhjustada ning võibolla mõnegi luumurru. Hallpea jäi siia üles ronides jälle maha.

Trass viib Val d`Isere´ist mööda ja siis asula tagant läbi uuesti maantee äärde. Siin asub kolmas ja viimane joogipunkt. Teisel pool maanteed tõuseb trass veel kord mäkke. Ühele keppide ja  roosade jooksuriietega naisjooksjale olen päris lähedale jõudnud. Kuna ma hallpea peale panustada enam ei julge, üritan siis neiut kätte saada, kuniks tõusu jätkub.  Aga see üritus ei õnnestu mitte. Trass pöördub järsult alla asulasse, samal nõlval joostakse muideks parajasti eraldistardiga „vertikaalset kilomeetrit“- käimas on selle distantsi Prantsusmaa meistrivõistlused.

Asulas püüab mu kinni rajalt tähiseid ära korjav personaliliige. Küsin, kas olen viimane. Mees jaatab ning räägib midagi veel. Hääletoonist mõistan, et ärgu ma muretsegu, finiš  on avatud ja ootab!

Medali üle on nii hea meel, et lausa musitan seda. Aeg tuli muideks 4.30.01. Söögitelgis kästakse mul mask ette panna. Tõmban siis seljakotist võetud puhvi näo ette, see loetakse igati nõuetekohaseks. Erkki on veel siin; kuna ta on jõudnud ainult ühe õlle juua, siis edestas mind ilmselt umbes poole tunniga. Õlut valatakse viimastele meestele janu järgi; pole midagi nii, et kes hiljaks jääb, see ilma jääb! Silmailu pakub aga jahutusvee tünnis kümblev rinnahoidjata daam. Külitame siin kunstmuru peal kaua ning Erkki muljetab eilsest päris maratonist. Kuidas tal sentimeetrid ja sekundid nii hästi pähe jäävad, mina ei tea.

Alpi ümiseja.

/Nüüd saan aru, et me oleks pidanud pikemalt aklimatiseeruma enne jooksu. Trassi kõrgeim punkt ikkagi 3369 m ja see pole tasandikult tulles üldse nuusata. Raskematel lõikudel tundsin õhupuudust. Ei, kõige raskem polnud viimane tõus ega üldse ükski neist kuuest tõusust. Iserani kurul oli mul raskeim lõik just selja taha jäänud, sest laskumine 3369 pealt teie juurde sisaldas umbes kahekilomeetrist lumist suusarada. Paljud pohhuistid sõitsid sealt tagumiku peal alla, kuid mina Schumacheri saatust ei soovi, seega tulin ikka joostes. Noh, jooksmine on selle tempo kohta  tinglik termin- vaatasin arvutist järgi, et 4,03 km/h oli mul trassi keskmine kiirus.

Aga jah, kõige ohtlikum koht oli küll viimane tõus üles suusatunneli juurde. Mäletan, kuidas Mont Blanci maratonil alpiklubi mehed kõiki järsemaid kohti julgestasid ning Punane Rist oli kah igas joogipunktis kohal? Vaat siin ei näinud ma Punast Risti kusagil. Ja seal viimasel tõusul tuli pudedast nõlvast üles ronida köiest kinni hoides; õnneks näitas üks taganttulija mulle õiged liigutused ette, ilma selleta oleksingi äkki alla sadanud ja kuskil kaugel all kurat teab kui kaua surnuna  või poolelusana  vedelenud.

Hea veel, et ilm ilus ja mingit udu polnud. Raja tähistus oli seal ülal väga kokkuhoidlik, nii et silmad tuli pidevalt pärani hoida. Eks viie aasta eest Zugspitzel oli lõputõus samamoodi lage ja kivine, aga  tähistus  on seal vähemalt tihe.

Sa ju nägid ka laskumisel „vertikaalse kilomeetri“ mehi? Nende trass on 3,6 km pikkune ja tõusumeetreid täpsemalt 967; vaatasin selle kah võrdluseks  järgi. Aga meie  esimene „päris“ tõus, kus pealtvaatajad sinu jutu järgi pea kuklasse ajasid-  seal 6,7 km ja 10,8 km vahel,  sisaldas tervelt 1021 tõusumeetrit. Nii et jooksime maratoni sees sujuvalt ka „vertikaalse kilomeetri“ ära./

Esmaspäev, 12.juuli 2021

Riho on mu juba enne reisi algust koroonatestile reganud, nimelt täna hommikuks Val d´Isere`i polikiinikusse. Aga olukorda hinnates jätan testi tegemata, kuna negatiivset  tulemust pole kusagil välja printida, positiivsest võiks samas palju jama sündida. Magame parem une täis, homme ei saa seda ju teha.

Täna küsitakse gondlisõidu eest juba raha. Erkki ei näe põhjust seda maksta ning kõnnib jalgsi mööda orgu ülespoole, et seal ümisejaid vaadata ja kuulata. Kuulamine tähendab täpsemalt seda, et üks ümiseja tühjalt seisva onnikese õues valju raginaga puitu järab.

Tiit sõidab lahtise tõstukiga lõunapoolsetesse mägedesse ning võtab ette pika ja ohtlikuvõitu matka enam kui 3000 m kõrgusele. Üks kahe kepiga daam laenab talle õnneks ühe oma keppidest, nii et järsult nõlvalt Tiit alla ei kuku. Keegi kohalik mees peab teda seal ülal inglaseks ja üritab õnnetu jalgpallifinaali asjus lohutada.

Meie  Rihoga sõidame gondliga üles ja tuleme jalgsi alla tagasi. Laskumisrada ühildub osalt pika  Põhjamerest Vahemereni kulgeva matkarajaga GR5. Just viimased paarsada meetrit enne Tignesi on kuradi järsud, kuna maalihe on hiljuti osa nõlva ära viinud. Aga lumi asulalähedase jääraku põhjast on meie siinveedetud nädala jooksul peaaegu ära sulanud.

Teisipäev, 13.juuli 2021

Kella 4 paiku hommikul sõidame välja. Vihma on ladistama hakanud ja see ei röömusta autot juhtivat Tiitu sugugi. Eks me ole halvenenud liiklusolude tõttu kõik pisut mures. Teeremondi pärast on üks teesulg kah üles pandud, selles ukerdamine viidab aega veelgi. Nii et Itaalisse jõudnuna tunneme päris suurt kergendust.

Üks itaalia tädi, kelle autos ilmselt kütus otsa lõppenud, vehib kanistriga ning tahab lähima tanklani küüti saada. Meil ei ole paraku tõesti aega teda aidata ning autos pole ruumigi. Loodetavasti on ta praeguseks õnnelikult koju jõudnud.

Berliini lennujaamas kontrollivad võimud valikuliselt koroonatõendeid. Vist äratab minu müts kirjaga „Zugspitze Tirol“ usaldust, aga Erkki särk kirjaga „Maraton di Roma“ ei tee  seda mitte. Nii et Erkkil tuleb tõend välja otsida.

Rahvast on lennujaamas vähe. Seltskonda pakuvad pigem suured fotod õlleka seinal, mis kujutavad koroonaeelse ajastu poliitikastaare, kes kunagi siit läbi lennanud:Breznevi,Willy Brandti, ema Teres a  ja  Grete Mistanüüdoligi tunneme näiteks ära.

Tallinna lennujaamas ei küsi mitte keegi mitte midagi.

Fotod: Erkki Etverk, Tanel Kadai, Riho Lüüs.