Kristallmaraton
Merkers Kristallmaraton on üks omapärasemaid maratonijookse Euroopas, möödunud nädalavahetusel käis seal Olav Mets, kes järgnevalt tollest jooksust kirjutab.

Seekord oli minu maratonivalikul kolm alust: see peab toimuma 15 veebruar ja see peab olema natuke rohkem kui maraton ja siiski ka enam-vähem mõistlike kuludega teostatav, ehk pigem Euroopas. Paar aastat tagasi uskusin, et valituks osutub kas Hispaania või Itaalia. Pikemat aega pidasin silma peal Hispaanias veebruari keskel toimuval mägimaratonil. Kui selle 2014 kuupäev välja kuulutati, oli selge, et toimub hoopis 16-ndal. Läks jälle otsimiseks. Ja leidsingi: õigel kuupäeval saan tähistada jookstes 500 meetri sügavusel Saksamaa all 8-ndal Merkers Kristallmaratonil nii oma sünnipäeva, kui ka 50-ndat maratoni.
Teadaolevalt on erilisematel maratonidel sageli osalejate arvul üsna kitsad piirid. Ka selle ürituse kohta oli teada, et osalejaid kolmele distantsile: 10km, poolmaraton ja maraton, lubatakse võistlema vaid 400. Niisiis, nii kui regamine 2013 aasta suve keskel algas, panin kohe kirja.
Strateegia oli ammu nii, et see maraton saab olema minu 50-s. Sügisel lisasin kollektsiooni veel viimased puudu olevad. Ja peale viimast neist, ehk Haanja 100 maratoni, läks teadlikuks treenimiseks. Teada oli, et Kristallmaraton toimub ebaharilikes tingimustes: maratonirajale lubati üle 700 tõusu-meetri ning õhutemperatuuri 21 kraadi. Väike unistus tekkis, et äkki hea treenituse juures õnnestub siiski ka uus isiklik rekord 3:50 juubelimaratonil? 31 detsember sai tehtud ka üks pika distantsi vahekatse kestvuse testimiseks ja jookstud “Viimase Öö Unistus”-el poolteist maratoni, ehk 64km ja kõik tundus võimalik.
Veebruari lähenedes valisin välja transpordimeetodiks seekord sõidu Eestist oma autoga. Kindlasti mitte kõige lihtsam, ilmselt ka mitte kõige odavam, aga kõige rohkem võimalusi võtta puhkuse ajal vabalt ja peatuda erinevates kohtades. Võttis aega, aga kohale sain. Eelneval õhtul otsisin veel võistluskoha üles ja siis magama.
Võistluspäeva hommikul tuli üsna vara kohal olla. Ehkki start oli kell 11, oli maratoninumbrite väljastamine kell 8:30-9:00. Ja sellel väga loogiline põhjus: stardipaik asub rohkem kui 500 meetri kaugusel – jalge all ja enne kõigi jooksude algust pidi kogu rahvas kohale jõudma.
Merkers on Saksamaal koht, kus on aastakümneid soola kaevandatud. Üsna sügavalt: kuni 900 meetri sügavuselt. Võistluskoht oli nendes tunnelites, mille asukoht umbes 500 meetri sügavusel.
Nagu kaevanduses ikka, oli kohustuslik varustus kiiver ja lamp. Kiiver võis olla kerge rattakiiver ja lamp pidi olema vähemalt 5 tundi kestev. Loomulikult olid mul need asjad kaasas ja algas laskumine. Esimene sõit oli kaevandus-liftiga. Seal on selline omapärane lift, milles laetakse laskumiseks või tõstmiseks kolmekorruseline kabiin umbes kuni 50 inimesega, tõmmatakse võred kinni ja algab tohutul kiirusel laskumine. Ja juba umbes paari minuti pärast ollaksegi kohal.
Maa-all ei olnud me siiski veel kohe stardis. Meid ootasid pealt avatud veokid, piki autot pikkade pinkidega kastis. Paar autot laeti tihetalt selle ühe liftisõiduga laskunud ligi 50 inimesega ja läks kihutamiseks tunnelites. Kuna ruum on auto ümber piiratud, lagi madal ja auto pealt avatud, siis kiirus umbes 50 kilomeetrit tunnis on päris hullumeelne ja kaevanduse Mercedeste diiselmootori müra esialgu hirmuäratav. Peale kümmetkond minutit kihutamist pimedates tunnelites olime lõpuks suures heledalt valgustatud maa-aluses saalis, kus asuski stardi ja finišipaik.
Kell 10 toimus kümne kilomeetri jooksjate start. Selleks ajaks pidid juba kõik jooksjad ja muud külalised all olema ja juurde ja vähemaks enam minna ei saanud. Igasse tunnelisse ise ronida ei tohtinud, niisiis olid soojendusjooksudeks võimalused kesised. Aga eks eriline koht seab omad piirangud.
Saabus ka oodatud kell 11. Tavaliselt jälgin ja arvestan jooksu tempot GPS-iga spordikella järgi. Paraku siin GPS-ist eriti kasu polnud. Aga kuna teada oli, et joosta on 13 ringi ja iga ringi pikkus 3,25km, siis arvutused näitasid, et soovitud isikliku rekordiaja jooksmiseks läinuks tarvis seitseteist kuni seitseteist ja pool minutit ringile. Nii ma alustasingi. Esimene ring tuli päris ilusti 17 minutit. Aga siis teisel ringil oli ka selge, et sellise tempoga siin tunnelites 13 ringi mina vastu ei pea. Paraku ei ole loodus ladunud soola maa alla kenade horisontaalsete kihtidena ja kaevanduskäigud lähevad sedapidi nagu on olnud sool,.Rada on kogu aeg kas üles või alla. Ringil ei olnud praktilisekt ühtegi üle 10 meetri pikkust horisontaalset lõiku! Teine omapära oli õhk. See oli nii kuiv, et tuli korralikult juua MÕLEMAS selle 3,25km pikkusel ringil asuvas joogipunktis ja naha pinnalt kadus välja higistatud niiskus koheselt. Kohati krõbises jalge all puhas sool.
Nii läkski see jooks taas siiski vaid läbimiseks. Igal ringil näidati suurelt ekraanilt ringi aega ja järelejäänud ringide arvu. Ajavõtuks kasutati SportIdent SI Air+ märkesüsteemi. Olen küll tavalisi SI pulki orienteerumisel korduvalt kasutanud, aga selliseid läbi õhu märkivaid polnud enne näinud. Igatahes toimis – see peamine. Ja minu lõpuaja märkiski see omamoodi süsteem lõpuks 4 tundi ja 23 minutit peale starti. Võitja aeg oli natuke alla kolme tunni.
Igale finišeerijale anti medal. Omamoodi huvitav tükk – iseloomulik kaevandusele ja selle külastuskeskusele. Lisaks kuulus igale lõpetajale jõu taastamiseks ka üks vorst “Bockwurst”. Ehkki rajal joogipunktis oli koola ja vee kõrval kolmandaks valikuks ka õlu, oli kahjuks finišis õlu vorsti kõrvale vaid raha eest.
Väljasõit kaevandusest oli korraldatud iga tunni aja tagant. Lõpuks vorst söödud ja autasustamine vaadatud, asusin ka mina rännakule taas maapeale. Suur oli aga üllatus, kui ülepoole sõitmise asemel hakkas auto kihutama järjest sügavamale! Selgus, et oma lahja saksakeele oskusega polnud aru saanud, et nüüd läheb tõeliste vaatamisväärsuste vaatamiseks. Viidi – näidati soola seina sees siin ja seal, kuni jõudsime 800 meetri sügavusele. Kui 500 meetri sügavusel on temperatuur alati 21 kraadi, siis siin oli juba 28. Aga vaatamisväärsus siin oli asi, mida tasus vaadata: teadaolevalt maailma suurimad soolakristallid kohas, mida nad nimetavad “Kristall Grotte”. Seal on maa seest leitud õõnsus, kus ühe soolakristalli tahu pikkus võib olla üle poole meetri! Ja nii nad ripuvad seal juba miljoneid aastaid. Efekti lisamiseks on sinna lisatud hämmastust lisavad valgus ja heli-efektid – võimas!
Peale seda sai siiski taas auto ja sama kolmekorruselise lifti abil taas maapinnale. Üle 8 tunni hiljem taas maapeal. Õnnelikuna edukalt sooritatud maratoni üle ja uskumatute muljetega maa-alusest. Selles ma olen täiesti kindel, et need elamused ja see medal sellelt jooksult läheb mul kõige erilisemate hulka.
Nii on ka siis minu uus jooksuaasta taas avatud. “Sügaval põhjas” ära käidud, on järgmised lennukad plaanid 2014-l joosta mitmed maratonid Eestis ja sekka ehk aprillis Poola, mais Läti, juunis Leedu ja oktoobris Ungari.