Lühemad ja pikemad treeningpausid on jooksuharrastuse juures tavapärased. Väiksem vigastus võib sundida rajalt kõrvale jääma nädalaks-kaheks, suurem vigastus võib kaasa tuua kuudepikkuse treeningpausi. Ent kui pikk peab paus olema, et see sinu jooksuvormi mõjutama hakkaks?

Esmalt teeme selgeks selle, et sellele küsimusele ei ole ühte ja ainsat vastust. Uuringutes on selgunud, et mida kauem sa oled jooksmisega tegelenud, seda tugevam on sinu „põhi“ ning seda aeglasemalt kaob ka vastupidavus. Igapäevane liikumine on seega otsekui kindlustus, sa ei kaota oma vormi ka siis, kui midagi sind mõneks ajaks rajalt eemale surub. Samal põhjusel ei pea kogenud jooksjad oma vormi säilitamiseks märkimisväärselt trenni tegema. Teed paar lühemat trenni nädalas ning jooksed jätkuvalt 10 km 40 minutist kiiremini.

Lihtsustatult: kui oled jooksmise värskelt enda jaoks avastanud, mõjutab paarinädalane vigastuspaus sind rohkem võrreldes 50aastase veteraniga.

Samuti on selgunud, et noorsportlastel kaob vorm (maksimaalne hapniku tarbimise võime) pausi tehes kiiremini.

Üks näitajaid, millega iseloomustada vastupidavust, on maksimaalne hapniku tarbimise võime ehk VO2max. Seda näitajat mõjutavad lihtsustatult südame ja kopsude tugevus. Keskmise treenimata Mihkli maksimaalne hapniku tarbimise võime on 30-40 milliliitrit hapnikku ühe kilogrammi kehamassi kohta, tippudel aga 80-90. Nii oli tuntud Norra suusatajal Björn Daehlil see näitaja 96,0, esimesel naissoost olümpiavõitjal maratonis ehk Joan Benoitil 78,6. Vott see number kukkuski jooksjatel ühes uuringus esimese 4 nädala järel 6% ehk suhteliselt vähe. 9 nädala järel oli langus juba 19%, 11 nädala järel 20-25%. Seega, kui sa tahad säilitada oma maksimaalset hapniku tarbimise võimet, siis võiks treeningpaus piirduda 3-4 nädalaga.

Vastupidavus hakkab treeningpausi järel kukkuma ligikaudu 10 päevase pausi järel ehk täiesti OK on poolteist nädalat lihtsalt chillida. Seejärel hakkab ka vastupidavus nõrgenema, kuid sa lihtsalt ei pruugi sellest nii hästi aru saada, kuna pikematel, vastupidavust nõudvatel jooksudistantsidel on tempo aeglasem ja pulss madalam ehk maksimaalse hapniku tarbimise võime langus on vähem märgatav. Teisisõnu, kiiremini langeb sinu jooksukiirus lühematel võistlusmaadel nagu 1500 m, 5 km või 10 km.

Nüüd üks hea uudis ja üks halb uudis. Alustame viimasest. Vorm langeb kiiremini, kui tõuseb. Ühes uuringus vaadeldi sõudjaid, kes samuti ju vastupidavusalaga tegelevad. Selgus, et olümpiamängudel osalenud sõudja tegi peale tiitlivõistlust kaheksa nädala pikkuse treeningpausi, misjärel kulus tal 20 nädalat, et pausi-eelne vorm tagasi saada.

Hea uudis ka. Koordinatsioon ja lihasmälu hoiavad liigutused meeles ka siis, kui paus pikemaks venib. Ujumisliigutused, jooksutehnika säilivad lihasmälus ja taas treeningu juurde naastes pole seal midagi märkimisväärselt halvenenud.

Kokkuvõtteks. Kui vigastus sunnib pausi tegema, proovi leida alternatiivseid liikumisvorme, mis nii südame, kui kopsud töös hoiavad. Joosta ei saa, proovi ujuda või rattaga sõita. Ujuda ei oska, hakka käima. Ainuke liikumisviis, mis vormi hoidmisele kaasa ei aita, on autoga sõitmine. Nii või teisiti, nädala-pooleteise pikkusel treeningpausil pole sinu vormile erilist mõju ehk kui oled näiteks haigestunud, pole mõtet kiiresti jooksmise juurde kippuda.