Ma ei saa praegu joosta.

Koormus tundub liialt suur olema või on mu keha hetkel lihtsalt nõrk, et sellega toime tulla. Igatahes annab valusalt tunda parema põlve välimine külg. Ei ole just liiga mõistlik täna Piritale liivamäest üles-alla jooksma minna ja ka laupäevane pikk jooks jääb seekord ära.

Pean tunnistama, et vaimule mõjub see uskumatult raskelt. Tahaks ju joosta, tahaks areneda ja – mis seal salata – ka pekki lihvida. Õnneks ütleb kaine mõistus, et parem anda kehale puhkust kui hiljem nö piirajasse lasta ja pikalt rivist väljas olla.

Nii ütleb kaine mõistus.
Süda karjub muud.

Aga kui ei saa joosta, siis saab kirjutada. :)

Võtangi nüüd juuni kokku.

Selles kuus oli kaks väga olulist sündmust.

Narva Energiajooks (21 km) oli üks meie programmi kontrollvõistlusi, mis uskuge või mitte, toimus tõelises suveilmas. Sealsed tulemused pidid näitama, kuidas me arenenud oleme ja kas on lootust sügiseks seatud eesmärke täita või mitte.

Kuna Narva on omajagu maad, siis startisime sõber Martti ja tema südamedaam Triinuga Tallinnast Narva poole juba 7:30. Oli ilus päikseline hommik ja teekond möödus mõnusas lõõpimises. Meil Marttiga on SEB maratoni tulemusi puudutav kihlvedu, mis andis ohtralt põhjust teineteise kallal närimiseks. Meie omavahelise võistluse kaotaja peab välja käima viis kasti õlut ja sauna. No nii on põnevam joosta.

Narvas jooksmiseks olin treenerilt saanud konkreetsed juhised:

Narva – kui hea enesetunne, siis võiks proovida 5.00-5.10 km. Jälgid pulssi ja enesetunnet, kui liiga kiire, siis sujuvalt aeglustad. Kui trennis tegid 10 km 47 min, siis peaks heal päeval olema koondaeg alla 1:50.

Martti ütles, et tema endast viimast välja ei pane ja 5:10 per km tundub ulme aeg olevat. Südames tekkis lootus, et Narvas on ootamas mind kindel võit (jutt käib siis meie omavahelisest võistlusest) ja küll sügisel need viis kasti ka ära tulevad. Naiiv.

Öö oli mul üsna rahutu olnud ja stardis tundsin end tegelikult üsna loiult.

5… 4… 3… 2… 1… Läks!

Alustasin rahulikult tagumisest otsast ja silkasin sujuvalt mõnedest kaasvõistlejatest mööda. Peale 1–2 kilomeetrit vaatasin kella – pulss 175. Mida hullu?! Ilmselgelt oli põhjuseks kokteil mõningatest tõusudest ja närvist. Rohkem ikka närvist. Tunne oli rahulik, aga no pulss ei valeta. Tõmbasin tempot maha.

Varsti leidsin tuttava kukla ehk Martti, ja edasi läksime juba koos.

Püüdsin pulsi 170 peal hoida. Tahtsin näha, kas ma sellise pulsiga üldse terve võistluse kestan. Mul ei ole ju kogemust, kuidas keha võiks sellises võistlustempos käituda.

Pärast kümmet kilomeetrit jõudsime pikale sirgele, mis tuli kaks korda läbida – edasi ja tagasi. Luts oleks kirjeldanud seda nii, et kui Timo ja Martti pikale sirgele jõudsid, oli Roman Fosti juba lõpuspurti alustanud. Vastutulevatele klubikaaslastele hõikasime ergutusi ja eks see tõmbas endagi adrenaliini üles.

15. kilomeetril vaatas Martti mulle otsa ja küsis: “Kuidas olemine on?”
Noh, normaalne oli.
“Paneme juurde?”
Ei, seda mul kusagilt võtta ei olnud ja nii sõber oma teed läks.

“Ma ei pinguta, 5:10 on ulme!” oli olnud hea bluff. Mehel jaksu oli ja “vajutas” mul ilusti eest ära. Respekt!

Aga mina hoidsin oma tempot lõpuni. Esimesed finišijärgsed emotsioonid püüdis Triin videosse ja ega sinna peale ropendamise suurt midagi peale jäänud. “Kuule Fosti küll lehvitas ja naeratas, mitte ei ropendanud nagu sina.”, nentis Triin hiljem.

Mhmh. Tänud, Triin! Ma sügisel naeratan! :)

Lõpptulemus (neto) 1:47:30 (5:08 km – täpselt nagu treener soovitanud oli). Valus minut kaotust Marttile. Üldajaga võib aga rahule jääda ja programmi vedaja Janek küsiski, et kas ma lõikasin kusagilt, et sellise aja sain.

Ka Janalt, kellel on väga suur roll, et ma jooksuradadel üldse olen, kuulsin väga südantsoojendavaid kiidusõnu. Alguses ma ei saanudki aru, millega sel palaval jooksul hakkama olin saanud, aga tuleb välja, et kolme kuu treenimise kohta jooksin välja väga korraliku aja.

Elu esimene “poolik” tehtud ja võib igati rahule jääda.

Teine oluline sündmus oli Nelijärve jooksulaager, mille korraldas FB Jooksmise klubi. Seda sündmust ma sama pikalt kui eelmist vast lahkama ei hakka, aga see ei vähenda selle olulisust.

Uued tuttavad, kolm trenni, palju filmimist ja analüüsimist ning ohtralt uusi teadmisi täitsid poolteist päeva väga mõnusalt ära. Sekka ka sauna ja ujumist ning pisarateni naermist.

Laagri võttis Jana hästi kokku oma kirjutises

Tundub, et sain laagrist külge ühe hea nakkuse. Nimelt möödus laupäevane pikk jooks Kõrvemaa looduses, mis oli silmale ja vaimule tõeliselt nauditav ning sõltuvust tekitav kogemus. Uutel metsa- ja maastikuradadel jooksmine pakub lihtsalt kordades rohkem kui tuttavad teed, kus iga kivike teada. Tol päeval oli muidugi boonuseks Kaido Vetevoo juhitud tore jooksuseltskond.

Lisaks nendele kahele olulisele sündmusele mahtus juunisse ka ohtralt klikke Youtube’i otsingufraasil “ultra running documentary”. Vaatasin vast 5–6 tunnist filmi kindlasti ära. See onparim võimalus õppida teiste vigadest ja nõuannetest, ilma et peaksid ise rajal neid asju läbi tegema.

Loomulikult on see teooria, ja praktika näitab, kas saadud tarkused ka kohale jõudsid.

Kui sa küsiksid, et Timo, milline nendest filmidest oli kõige parem, siis soovitaksin sul kuulata Michael Arnsteini loengut.

Jutt on mõnusalt vaimukas, annab häid õppetunde varustuse kohta ning palju jooksufilosoofiat. Isegi kui sa ei plaani ja ei taha kunagi ultrat joosta, siis tasub kuulata, et aru saada, mis nende “hullude” peas toimub.

Juuni õppetunnid

• Jooksutehnikat tasub kindlasti filmida ja analüüsida – näed kohe, mida valesti teed. Ainult ütlemisest on vähe, vaja on ise näha.
• Ultrajooksudel tuleb nibudel ja jalgadel kasutada vaseliini.
• Palaval jooksupäeval läheb üks tops vett pähe ja üks keresse – nii soovitas kord treeningul Jana ja Narvas praktiseerisin edukalt. Ära jäta veepunkte vahele. Tunne, et sul pole vaja juua, võib olla petlik.
• Ära usu konkurendi juttu jamast vormist. Jah, Martti, ma vaatan sulle otsa. Maratonil näeme, rsk! :D
• Looduses, eriti uutel radadel jooksmine, on tõeline kaiff. Proovige ära.
• Ultral tuleb süüa ja juua ka siis, kui sul selleks isu pole. Teoreetiline teadmine on tore, eks paistab kas ja kui hästi seda tulevikus praktikas suudan rakendada.
• Las kell leiab oma satelliidid üles ja kinnitab, et GPS töötab. Jooksulaagris ma seda ei kontrollinud ja pärast selgus, et olin kaaslastega võrreldes jooksnud sootuks erineva distantsi. Taas targem.
• Pulsivöö käib külje pealt lahti ja polegi vaja sellesse sisse ja välja astuda nagu ma siiani teinud olin. (facepalm) Ragnar, tänud ütlemast.
• Tee trenni võimalusel ilma sääristeta, nii areneb jalg rohkem. Tänud Kaidole, kes kommenteeris seda enne pikka jooksu. Ma siiani arvasin, et arengu mõttes pole vahet.
• Kui sa ostad ägedad lühkarid (retuusid all ja püksid peal), siis palaval suvepäeval ei ole need pikaks jooksuks parim valik.

Nagu näha, olen jälle portsu õppetundide võrra targem. Jooksmine tundub lihtne, aga asju, mida lihvida, on küll ja veel.

Kulutasin juunis tosse õhemaks kokku 226.04 kilomeetril. Nalja pole. Esimene paar vajabki varsti väljavahetamist, sest 1000 mõtestatud kilomeetrit ei ole enam kaugel.

Juuni kulud:

Jooksulaager – 63 €
Treeningkavad/Trennid – 109 €
Tsink-Magneesium – 27.7 €
Lühikesed püksid (Puma) – 25 €
Lühikesed püksid (Adidas) – 55 €
Päikseprillid (Relax) – 25 €
Spordibokserid (Craft) – 15 €

Kokku: 319.7 €
Üldse kokku: 1311.81 €

Minu teine kirg on digiagentuur Lavii (kus ma ka blogi kirjutan)

Teksti tegi sulle mõnusamalt loetavaks Jaana Maling

Fotod Jana Koppel, Kaupo Tiislär, Marathon100 ja Sportfoto.

Timo valmistub SEB Tallinna maratonil oma esimest maratoni jooksma klubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel. Tema tegemistel saad pilgu peal hoida ka tema blogis.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.