Tagaketasrattad, tilgakujulised kiivrid, selja peale kirjutatud nimed, triatlonikombed, stardiplätud, joogisüsteemid, ratta külge kinnitatud energiageelid, . . . Oma eelmisel, Otepää triatlonil leidsin ennast teiste triatleetidega võrreldes vähemalt 10 erinevust. Enamasti on enamusel õigus.  Otsustasin kogenumatelt spikerdada ja vähendada erinevuste arvu. Keskendusin erinevusele, kus kõige väiksema eurode arvuga saavutan kõige suurema muutuse Sportfoto piltides. Võistlusriietuse upgrade.

Täpsustuseks, ma ei olnud Otepääl ainuke võistleja, kes rattarajale lopendavas jooksusärgis läks, minusuguseid oli vähemalt kaks veel, kuid võistlusvorm on ju see komponent, mis amatööri profist kõige selgemalt eristab. Kui tulemus on vilets, võid selle alati mõne vigastuse, haiguse või lapse sünni kaela ajada, kuid vale või kole riietus jääb Sportfotosse aastateks.

Niisiis, kuna kõik teised kandsid trimmivaid trikoosid pidin ka mina sellise hankima. Õigupoolest, mul oli topless trikoo juba olemas. Nüüd oli triatlonipükstele veel top vaja juurde leida. Läksin veebi ja tellisin kõige ilusama (Tokyo mustriga!) maikalaadse toote ära, enne veel mõõtsin ennast igast nurgast. Särki selga tõmmates tundus küll, et tootja oli saatnud tellitust märksa väiksema toote või olin ma vahepeal kaalus ja pikkuses juurde võtnud. Maika trimmis keha natuke liiga palju ning meenutas nabapluusi. Kuna kogu ülejäänud kehast oli õhk välja surutud, jäid ka naba ümbritsevad kõhulihased kuidagi inetult püksivärvli peale rippuma. Ent kuna Tallinna triatlon oli sedavõrd lähedal, ei viitsinud maikavahetusega tegelema hakata ja otsustasin, et minust saab triatloniriietuse trendilooja. Triatlonimudija. Kõik käivad ju 20 cm liiga lühikeste teksadega, miks ma ei võiks nabapluusiga võistelda?

Ujumine Harku järves . . . Mullusel Ironmanil tekitas Harku järv minus võistluseelseid triatlonijudinaid. Hall ja tormine. Lained ja tuul. Pühapäevasele Tallinna triatlonile regasingi nimelt seetõttu, et Harku järve sündroomist üle saada. Õnnetuseks heitsin enne võistlust pilgu ilma-andmetele ning selgus, et järv oli vetikaid täis ning ujumine polnud soovitatav. Kas ujumine jäetakse ära või kolitakse võistlus hoopis klaari veega Kakumäe randa? Õnneks saabus peatselt korraldajate infokiri, mis ütles, et triatleet on tavainimesest palju vintskem ning vetikad lihtsalt libisevad vees liuglevate sportlaste kehadelt maha.

Täna, 2 päeva peale lilla lipuga Harku järves ujumist keha ebatavaliselt igatahes ei sügele ning küsimusi tekitavat löövet ka pole tekkinud.

Ent võistluskeskusse jõudes võttis mind jalust nõrgaks hoopis midagi muud. Sitahäda. Seisin pika vetsusaba ära ning rendipeldikusse astudes nägin, et paber on otsas. Kuna samal hetkel väljus järjekordne hädaline ka kõrvalboksist, piilusin sinnagi. Ka seal oli otsas. Kahjuks olin ka oma võistlusmaterjalid, mis sisaldasid suurt paberist ümbrikut, juba autosse viinud. Suur paberümbrik . . .

Kuna kõik lilla lipuga Harku järves ujujad sinna nagunii pissivad, kaalusin ka seda varianti. Vedel energia eemaldub triatlonipükstest ju märkamatult. Ent paks energia võib inetult pükstesse tolknema jääda, mistõttu heitsin selle alternatiivi igaks juhuks kõrvale. Pealegi, äkki on juhendis kirjas, et järve ei tohi sittuda? (Ajast ette rutates tuleb küll lisada, et sellist punkti üsna detailses võistlusjuhendis ei olnud).

Õnneks vedeles kempsupõrandal vetsupaberite kilepakend, mis toimis otsekui miljonimängu õlekõrs. Eks see vetsupaber ongi mingi uue aja leiutis. Pole vaja pirtsutada. Ühekordselt kasutatav vetsupaber on ju pealekauba väga keskkonnavaenulik tegu ka. Peaks vist kodus ka paberi vetsust ära võtma.

Kempsust väljudes selgus muidugi, et ka vesi kätepesujaamas oli otsa lõppenud . . .

Heldimusega meenutasin 2018.a. Londoni maratoni, kus võistluseelne sittumine oli ikka väga kindlalt lahendatud, otsekui kellaviietee.

Kuid see-eest sai Tallinna triatlonil valida kolme erineva maitsega energiabatooni vahel. Valisin šokolaadise batooni.

Stardipaugu kõlades olin sunnitud võistlemisele keskenduma. Kuna Otepää triatlonil läks võit sisuliselt vahetusalades kaduma, harjutasin vahepealsel ajal kalipsost välja pugemist. Sõbrad ka nõuannetega aitasid. Head nõuanded olid, ainult Harku järve vesi oli kalipsoga ujumiseks liiga soe. Vaatasin kadedusega Jürgen Ligi, kes kalipsos vette hüppas. Oleks tahtnud ka, oleks saanud uusi oskusi lihvida. Ent kahjuks see, mis on lubatud M60 vanuseklassis, ei ole lubatud M50 klassis ehk tuli ujuda ilma kalipsota. Tegelikult mulle meeldib ilma kummiülikonnata ujumine rohkemgi, on küll nats aeglasem, kuid vähemalt ei kammitse.

Kolibaktereid ega vetikaid ka järves ei näinud. Vesi oli lihtsalt nii sogane. Õnneks olin vahepeal õppinud ujumisprillidesse sülitama, mistõttu nii vees olevad poid kui teised ujujad olid selgelt näha. Mõni pani ikka täiega võssa. Paar korda oli järves tunne, et oled otsekui ristmikul, sina liigud edasi otse, kuid kaasvõistlejad pööravad miskipärast paremale.

Järvest sain igatahes 40 minutiga välja. Suu liiva täis. Täpselt aasta tagasi, elu esimesel triatlonil võtsid 1,5 km Pühajärves aega 46 minutit. Kui tollal olid minust vees aeglasemad 11 võistlejat, siis sel korral juba 41. 295 triatleeti olid sel korral minust kiiremad, kuid kõik, kes minu ümber ujusid, vehkisid enamvähem samamoodi.

Umbes poole distantsist panin konna, poole kroolilaadset tehnikat kasutades ja hirmsaks nagu ei läinudki. Mõnus! Ainult aasta harjutamist.

Esimesse vahetusalasse jõudsin värskelt ja pestult, olin sinna jätnud endale ka natuke süüa ja juua. Sõber Lex küll hüüdis: „Sööma tulid siia või?“ kuid kui kõht on tühi tuleb ju süüa. Jooma ka peab. Võib olla ei pea seda kõike küll vahetusalas tegema, kuigi sõin omast arust päris kiiresti, oli minu esimese vahetusala aeg tagant poolt viies.

Rattarajale minnes oli tore näha, et minust nii ees- kui tagapool on ka teisi võistlejaid. Ühel oli isegi lotendav jooksusärk seljas. Noh, sellest pean küll mööda saama. Saingi. Jooksurajal.

Enamasti sõitsin võidu naisterahvastega. Kord olid nemad peal, siis jälle mina. Tähendab, kord läksid nemad minust mööda, siis jälle mina neist. Miskipärast oli minust möödujaid küll natuke rohkem. Pean veel seda ratta-asja natuke harjutama. Rattakingad ja triatlonimaika andsid küll väikese efekti, keskmine kiirus oli mõne kilomeetri võrra mullusest parem. Kui mullu Otepääl olin rattaetapil eelviimane, siis nüüd Tallinnas juba tagantpoolt kümnes. Ometigi võtsid 40 km aega 1.27, mis on häbematult palju, eriti kui arvestada minu säravat iseloomu ja erakordset intelligentsust.

Teise vahetusalasse polnud enam söögipoolist jätnud, mistõttu sain seal kiiremini hakkama. Vahetusalas selgus küll, et keegi oli ühe minu tossupaeltest kinni sidunud. Sinna need väärtuslikud sekundid jälle kadusid!

Õnneks saabub igas triatlonis lõpuks see hetk, mil saab jooksma hakata! 10 km on muidu ütlemata vastik distants, kuid muutub märksa meeldivamaks, kui seda teha triatloni kolmandal tunnil. Jooksurajal suutsin isegi mõnest meesvõistlejast mööduda. 44 minutit oli sel korral igati ontlik aeg. Neid triatleete, kes minust jooksurajal aeglasemad olid, oli palju rohkem, kui neid, kes minust kiiremad olid.  Tervelt 228!

Viimastel kilomeetritel muutus jooks isegi raskeks ning ootamatult külastas minu keha ka üks kramp. Viimati juhtus selline asi 2011.a. Münchenis. Õnneks jäi kramp minust sinna seitsmendale kilomeetrile maha ning võistlust ei rikkunud.

Korraks juhiti tähelepanu ka liiga lahtisele maika lukule, kuid nabalihaseid ei maininud õnneks ükski kohtunik. Järelikult oli lubatud.

Lõpuprotokollist leidsin end tulemusega 2.57.57 288. kohalt. Kokku oli lõpetajaid 337. Täpselt aasta tagasi tehtud esimene sama pikk triatlon võttis aega 3.19.40, kuid eks see tulemus sündis ka Otepää rajal, mis on Tallinna omast raskem. Kurvastuseks pidin küll tõdema, et minu vanuseklass võideti tulemusega 2.09.59.

Uurides, miks ma paremusjärjestuses nii taga olen, tekkis muidugi kohe üks küsimus. Kuidas te ratast nii kiiresti sõidate?  

Avafoto: Reiko Kolats