Enamus jooksjaid satub aeg-ajalt kokku lahtiselt liikuva või peremeheta koeraga, kelle käitumist on raske prognoosida. Vahel näitavad koerad ka jooksjatele hambaid, lõrisevad ja käituvad agressiivselt. Kuidas käituda jooksurajal agressiivselt liikuva koeraga? Kuidas peaks jooksja ohu tekkides käituma. Palusime neile küsimustele vastata kogenud koerte treeneril ja koolitajal Aivo Oblikasel.

„Olen ligi 30 aastat koeraspordiga tegelenud ja koeri koolitanud,“ selgitab Aivo Oblikas oma tausta. „Koolitan teenistustõugu koeri ning päris suures mahus ka hammustamise poolt. Seetõttu puutun pidevalt kokku koerte agressiooniga. Samas olen noorena teinud väga palju sporti ning sattunud metsas joostes koerte rünnaku ohvriks. Paar korda ka pureda saanud.“

„Koerte ründamiste puhul on mõnevõrra keeruline täpset käitumismudelit anda, sest palju sõltub erinevatest detailidest,“ annab kogenud treener mõista, et ühest vastust sellele küsimusele on raske anda.

Jooksja satub koera territooriumile

Koerte rünnakud jooksvale inimesele on laias laastus kahe taustaga. Esiteks, kui inimene satub koera territooriumile. Inimesed kipuvad koera käitumist lahterdama oma mõtlemise järgi ning inimese arvates on territoorium seal, kus on kodu. Tegelikult paljude koerte puhul see nii ei ole. Koer võib pidada oma terrtitooriumiks ka aia tagust ala. Osad koerad võtavad väga kiirelt omaks ka selle territooriumi, kuhu koos omanikuga natuke aega tagasi tuldi, kasvõi piknikku pidama või lihtsalt peatuti mõneks hetkeks. Mina olen selgelt sellel arvamusel, et koerad peaksid olema alati rihmas. See on austus kaaskodanike suunal  ja tegelikult seda nõuavad ka seadused.

Kui nüüd inimene peatub kuskil, aga koer jookseb lahtiselt ringi, siis ta võib pidada jooksjat ekslikult territooriumile sissetungijaks. Kusjuures selline sissetungiine ei tähenda mitte 4-5 meetri kaugusele tulekut, osad koerad võivad võtta seda ka 40-50 meetri ulatuses.

Selliste koerte rünnakuid aitab paremini ära hoida kaks tegevust. Esiteks, kui vähegi võimalik, ei tasuks joosta koera või omaniku  suunas. Jooksmine on alati koera jaoks natuke ründavama iseloomuga, sest „vastane“ läheneb enesekindlalt ja julgelt. Teine võimalus on minna jooksult kõnnile. Kõnd on enamusele koertest oluliselt vähem rünnakuna tunduv. Kui koerast ei saa muud moodi mööda, kui peab temast otse mööduma, ei tasuks kohe peale mööda saamist hakata jooksma. See on koera jaoks provotseerivalt näiv käitumine ja just sellised koerad, kes on arg-agressiivsed kalduvad sel juhul selja tagant näksama. Kui ise tegin metsajooksu, üritasin esimese valikuna alati minna väikese ringiga ja kui see polnud võimalik, siis kõndida mööda. Võimalusel ka mitte vahetult mööda. Tuleb arvestada ka sellega, et suurem osa koeraomanikke ei tunne oma koerte käitumist ja nad jäävad igal juhul hiljaks, kui koer ründab. Ehk siis omaniku peale ei tasu loota.

Kui koer on rihmastatud ja tuleb vastu, soovitaks mööduda pigem sellisest kaugusest, et rihma pikkus ei võimaldaks rünnata. Palju oleneb ka sellest, kas omanik on koeraga tegelenud ja teda koolitanud ning kas ta ka oma koera tunneb. Üldiselt on rusikareegel see, et rihm annab koerale enesekindlust juurde. See tähendab, et kui on ründamisele kalduv koer, siis osad neist ründavad pigem rihma otsas olles. Kui on ebakindel koeraomanik ja nähes jooksjat hakkab ta juba rihmaga möllama ehk tekitab koeras teatavat närvilisust, siis  võib ta ka selle käitumisega ise koeras rünnakuhimu tõsta.

Koertest möödumisel oleks tark tegu koerapoolse käega eriti mitte vehkida. Isiklikult hoiaks seda rohkem keha ligi. Kui käsi liigub elavalt edasi-tagasi, võib see hammustama kutsuda ka täiesti sõbralikke koeri, kellele omanikud pole viitsinud kombeid õpetada. Paraku on ka selliseid koeri palju, kelle omanikud kujutavad ette, et nad ohjavad oma lemmiklooma, aga tegelikkuses on koerad neile pähe istunud. Sellised koerad hüppavad valimatult üles, leiavad, et mänguliselt on äge kellegi varrukast haarata, jne.

Agressiivse või arg-agressiivse koeraga kohtumine

Teine võimalik rünnaku taust on see, et koer lihtsalt ongi loomult agressiivne või arg-agressiivne. Argade koerte hulk kasvab meeletu kiirusega, kuna inimesed ei pööra iseloomuomadustele aretuses ja kutsikate saamisel eriti tähelepanu. Selline koer võib rünnata lihtsalt selleks, et tahab rünnata või kardab ja ründab. Kui see on argusel põhnev, siis  ta on saanud eelnevast elust kogemusi, et see aitab. Kui koer ründab eesmärgiga pureda, siis on jälle kaks võimalust. Esiteks, teed ennast tema ründamise mõttes võimalikult passiivseks (kaotajaks), mille korral koer ei vii oma rünnakut lõpuni. Teine võimalus on, et koer igal juhul ründab ning peaks käituma selliselt, et vähem pihta saada.

Passiivseks tegemine tähendab, et keerad külje ette, ei vaata koerale otsa ja oled paigal. Soovitav oleks käed kuidagi vastu keha panna või kui on karta, et näkku hüppab, siis näo ette. Kui kätega vehkida, on suur tõenäosus, et koer haarab käest kinni. Kui on käed keha lähedal, pole koeral kuskilt hammustada ning ta ei pruugi üldse hammustada.

Vähem pihta saamisega ongi selline võimalus parim, et oled küljega koera suunas ning käed võimalikult keha lähedal. Näiteks rinnal vaheliti. Kui olla passiivne, siis selline koer võib tulla ja nuusutada ning hakata haukuma, kuid ta pigem ei ründa.

Olen kuulnud, et osad inimesed käivad jooksmas kaigas käes. See on jooksmisel üsna tülikas. Kui ründab kartlikum koer, siis kaikaga ähvardamine ja koera ründamine võib teda ära ehmatada ning ta võib rünnakust loobuda. Kui on enesekindel koer, siis selline rünnak võib jällegi teda rohkem ründama provotseerida. Igal juhul ei tohiks ühegi rünnaku puhul hakata eest ära jooksma. Koer  on inimesest igal juhul kiirem ja saab kätte.

Koertega kohtudes ei tasu ka pilguga kontakti luua. Arusaadavalt on soov ju koeral pilku peal hoida, aga see võiks pigem olla selline riivamisi vaatamine, mitte otsa jõllitamine. Otsa vaatamine on üsna provotseeriva iseloomuga ja koer võib seepärast rünnata.

Kui on soovi koertest rohkem lugeda, saab seda teha ka veebilehelt www.aivooblikas.com