„Uppuja päästmine on uppuja enda asi,“ ütlevad targemad ning spordivigastuste kadalipus olen tarkadega korduvalt nõustuma pidanud. Spordiarstid, füsioterapeudid ja massöörid saavad küll aidata mülkast välja ronimisel, kuid vastutuse paneb ikka paika valu. Kui sul on valus, otsid ka lahendusi. Otsid seni, kuni leiad. Loomulikult, head spetsialistid hoolivad oma patsiendist, kuid neil ei ole valus.

Nädal tagasi paistis nelja kuu pikkuse vigastustunneli lõpus kauaoodatud valgus. Selline hägune, otsekui pilvetagune päike, kuid see soojendas oi kui mõnusasti. Jooksin 21 km. Aeglaselt. Üle kõnnipauside. Kuid jooksin. Ilma valuta. Päike paistis ja linnud laulsid. Isegi kergliiklustee ääres vedelev koerasitt naeratas.

Paar päeva hiljem istusin rattasadulasse. Pukil. Poolteist tundi helgete Spotify paladega. Sellistega, kus poetessid on laulusõnade kirjutamisel endast kõik välja pigistanud. „La, la, la, baby, baby, dance, dance, dance.“

Kaks tundi hiljem tantsisid juba tagareie kõõlused. Hoopis teise muusika taktis. Tunne oli väga tuttav. Sama jama oli mind kiusanud ju viimased neli kuud, minnes kord paremaks ja siis jälle halvemaks. Nüüd siis jälle halvemaks. Ma tean, et mu keha on otsekui täikamm, mis kõik vigastused kinni püüab, kuid vahel võiks mõni täi silma kinni ka pigistada.

Olles varem arutlenud küll ühe, küll teise, küll kolmanda spetsialistiga, otsustasin sel korral nõu pidada internetiga, selle kõige targema spetsialisti ja viimase õlekõrrega. Teades vigastuse diagnoosi (tagareie kõõluste tendinopaatia) ja pühendades sellele 20 minutilisest arstivisiidist mõnevõrra rohkem aega, võid isegi internetist leida väga asjalike füsioterapeutide videoloenguid ja teadusartiklite kokkuvõtteid. Kui viimased toetavad esimesi, siis on keeruline mitte nõustuda, isegi, kui kogu see tarkus pärineb internetist.

Niisiis. See tendinopaatia on ülekoormusvigastus. Muidugi, ülekoormusvigastuseks nimetataksegi kõike, mis ei ole traumad ehk millega ei kaasne tekkemomendil suur pliksu või plaksu ega trummipõrinat.

Tollele asjale ei sobi istumine, eriti kõval toolil istumine. Sadultooli olin juba mõni aeg tagasi välja vahetanud, nüüd lisasin tagumiku alla teisegi padja pehmenduseks. Ärritab vähem. Ent seesamusele tendinopaatiale ei sobi ka rattasadulas istumine. See on juba natuke keerulisem probleem, eriti kui arvestada seda, et 4,5 kuu pärast peaks istuma 180 km rattasadulas.

Too konditsioon on kergem tekkima ka siis, kui sadul on liiga kõrgel või kui istud aeroasendis. Mul oli sadul liiga kõrgel, sain seda ratast seadistamas käieski teada.

Kuna probleem on tugevamalt välja löönud just peale tugevamaid rattatreeninguid, siis pole keeruline peas kaks asja kokku panna ning järeldada, et rattasõit ja tagareie kõõluste tendinopaatia hoiavad tugevalt üksteisel käest kinni.

Samuti ei sobi tagareie venitamine, mida ma viimastel nädalatel olin ikka silmad punnis peas teinud. Huvitav, miks mulle keegi seda ei öelnud?

Õnneks valu intensiivsus ja vigastuse intensiivsus alati korrelatsioonis ei ole. Seda on spetsialistid mulle varemgi öelnud. Muidugi, valu võiks kümne palli skaalas jääda sinna kolme peale pidama, kuid vigastus võib taanduda valust kiiremini. Valu vähendamiseks sobib näiteks jääkott valulikul kohal. Jah, see ei ravi küll vigastust, kuid võtab väiksemaks valu, mis võimaldab ka treeningutega jätkata.

Spetsharjutused on head. Kolm korda päevas. Kolm seeriat. Võtavad valu vähemaks ja tugevdavad reie tagakülge ja tuharat. Üks spetsharjutus, mida olen varem teinud, peab küll menüüst välja jääma, kuna see ärritab kanni liigselt.

Tegelikult on ka massaaž hea. Ja liikumine üleüldse. Näiteks ujumine. Tugevamad rattasõidud küll mitte.

Jätan seetõttu rattatreeningud oma kavast järgmiseks neljaks nädalaks välja. Mis muidugi muudab augustikuise ironmani märksa põnevamaks. Ent eks ma olengi aru saanud, et ironman on rohkem vaimne katsumus, äkki peakski rattatreeningud vaimutreeningutega asendama?