Olen selle loo kirjapanekuga venitanud, sest ideaalis oleksin tahtnud rääkida, kuidas läks pisut halvasti ja siis läks väga hästi. Viimast aga ei ole veel tulnud ja ma ei tea ka täpselt, millal tuleb. Alustame algusest ehk 3. septembrist. Käisin oma taastaval 6 km jooksul ja tõdesin, et kui nüüd nädalaga ilusti välja puhata, siis ootab mind maratonipäeval jõhker litakas (rekordid purunevad ja finiš tuleb liiga vara kätte).  

Sparta treener Toomas arvas, et olen võimeline maratoni jooksma ajaga 3.35 (eesmärgist 10 min kiirem), mis võttis esmapilgul jalad nõrgaks, aga analüüsides oma eelmise ja selle aasta trennide statistikat, siis tundus, et see kohvipaksu pealt siiski öeldud pole. Lisaks on elu näidanud, et ta oskab väga täpselt ennustada lõpuaegasid. Kuidas ta seda teeb, see on minu jaoks müstika. Arvasin ka ise, et 3.40 peaks olema vast reaalne ja otsustasin, et võtan nendest kahest kuldse kesktee ja jooksen esialgu 5.05-5.10 vahemikku.

Umbes paar tundi (ja pool liitrit peedimahla) hiljem tundsin äkki, et kurk on valus ja enesetunne on imelik. Sealt toimus kukkumine kiirelt ja valusalt. Pühapäeval ehk nädal enne maratoni olin siruli voodis, selge see, et jooksma ma ei läinud. Palavikku küll polnud, aga muus osas ei kannatanud enesetunne kriitikat, kurguvalu võttis silmanägemise ära, nina hakkas vaikselt otsast kukkuma ja kõndimine tundus võistlussport. Teisipäevaks tundsin end juba päris hästi ja läksin jooksma, aga see ebaõnnestus ja lõpetasin trenni varem ära. Pulss ei taastunud ja jaksu polnud.

Sain aru, et suure tõenäosusega eesmärk A ei ole enam võimalik, aga sellepärast ma pead norgu ei lasknud. Eesmärk B tundus hää küll (projektiga seatud eesmärk ehk 3.45). Kolmapäeval otsustasin puhata ja neljapäeval läksin väikesele jooksule, et vaadata, kuidas pulss reageerib. Pealtnäha olin füüsiliselt selleks hetkeks tervenenud ja need mõned kilomeetrid ei olnud enam nii rasked. Võisin jooksuga rahule jääda. Lisaks vaatas kalendrist vastu täiendavad kaks päeva taastumiseks ja meel läks rõõmsaks. Tegin maratonieelseid toimetusi ja vaim oli pühapäevaks valmis.

Kui üks saab terveks, siis teised jäävad haigeks ja nii jäid unetunnid ööl vastu laupäeva napiks ja kell 5 ärgates tänasin jumalat, et täna jooksma ei pea ning saan ainult teistele kaasa elada. Hiljem läksin ka ise võistluseelsele soojendusele, raske oli. Laupäeval läksin küll vara magama, aga äratus oli jälle kell 5, Garmini body battery näitas numbriteks 40 ja pulss oli tavapärasest palju kõrgem.

Vaatasin akna taga sabistavat vihma ja otsustasin – kas kõik või mitte midagi. Olen juba korra eelmisel aastal läbinud maratoni alla nelja tunni (3.58). Mind ei motiveerinud mitte miski peale minu püstitatud eesmärgi. Eriti veel sellise trenni pealt. Ka täna ei tagane ma nendest sõnadest. Viimase nädala trennid olid haiguse tõttu ära jäänud või olnud lühemad ja seetõttu ei olnud ka päris selge, kas olen täielikult taastunud või mitte. Jäi loota vaid parimat.

Kuna ilm oli vihmane ja ise olin pooluimane, siis ei olnud lauluväljakule jõudes sellist maratonieelset melu nagu ma Vabaduse väljaku ajast mäletan. Samas oligi see minu jaoks ehk hea, sest ma ei kulutanud tühjale-tähjale energiat, tegin vaikselt sooja, nägin veel paari tuttavat ja oligi aeg stardikoridori minna. Küsiti veel, kas olen närvis. Ei olnud, hoopis imelik tuimus valdas mind. Palju tööd ja vaeva oli nähtud ja nüüd ma seisin seal, üldse mitte sellises seisus nagu ma lootnud olin.  

3-2-1 ja plagama! Stardist minnes läks pulss juba teisel kilomeetril üle 170, näidates kohati samu numbreid, mis 10 km rekordit joostes. Ainult, et seekord ei olnud tempo 4.34, vaid 5.15 kandis. Ma mõistusega sain aru, et tõenäosus, et ma sellise pulsiga kestan 42,2 km on väiksem, kui mul Marsile jõuda, aga väga palju ma selle üle ei juurelnud. Keskendusin jooksmisele. Ilm oli minu meelest ideaalne. Korra küll saime sahmaka külma vihma kaela, aga see ei seganud. Ka ei häirinud mind Pirita metsaalune tee, häiris see, et ise olin nõrk. Lootsin küll, et kui keha saab soojaks, siis ehk pulss liigub allapoole, aga seda ei juhtunud (haiguse eelsete trennide järgi oleks pidanud pulss olema 160 kandis).

Umbes 22. kilomeetril läks enesetunne kehvaks, kõht tõmbus krampi ja hingata oli valus. Jäin vahepeal seisma, kõndisin ja püüdsin sügavalt hingata, et rütm tagasi saada, aga uuesti jooksma hakates kordus kõik taas. Olin tarbinud 25ndaks kilomeetriks 1,5 geeli, kuid rohkem ma neid suu sisse võtta ei suutnud. Vee joomine oli juba väljakutse. Vaatasin ühel hetkel kella ja sain aru, et esialgu sisse joostud ajavaru oli kadunud, sealt enam edasi ei olnud normaalse tempoga (alla 5.30) võimalik joosta ja kõndima ma ei olnud sinna tulnud. See ei olnud enam võistlus, mille nimel olin vaeva näinud. Selle teadmisega läbisin siiski veel mõned hädised kilomeetrid.

31,5 kilomeetri peal astusin rajalt kõrvale. Aitäh nendele, kes raja kõrval olid, mind turgutasid ja toetasid hea sõnaga. Õnneks juhtus ka sõbranna sealt lähedalt rattaga mööda sõitma, tema nägemine oli tol hetkel minu jaoks nagu lotoga võitmine. Naljakas on see, et tutvusin temaga Järve metsas projekti kandideerides, kahjuks tema ei osutunud projekti valituks, aga nüüd saab öelda, et me alustasime koos ja ka lõpetasime koos. Ainult, et mitte finišis.

Nutsin oma nutud ära, pühkisin pisarad ja läksin riietele järgi. Teel nägin jooksjaid, kes olid lõpetanud just 3.35 kandis ja mul ei olnud ainsatki emotsiooni neid vaadates. Tõmbasin jakihõlmad tihedamalt endale ümber ja kõndisin pilk maas minema. Nägin veel Janekit, aga millest me rääkisime, ma ei mäleta.

Minu eesmärk jäi saavutamata, kõik oleksid-poleksid on tühised. Seejuures ei ole ma hetkeks ka kahetsenud, et katkestasin. Edasise peale mõeldes oleks tark olnud seda varem teha, aga uhkus ei lubanud.

Naljakal kombel ei ole mul selle päevaga seoses negatiivseid emotsioone. Ma läksin, proovisin, õppisin ja olen nüüd targem jooksja. Üks ebaõnnestunud võistlus ei defineeri mind. Olen näinud maratoni võlu ja maratoni valu. Kuna taastumine on olnud vaevaline, siis edaspidi ma sellises olekus maratonistarti ei läheks. Üle kahe nädala on möödas, aga pulss ei ole seda pingutust veel unustanud. Jalad seevastu olid juba järgmisel päeval sellised, et kannatas treppidest üles-alla kõndida probleemideta. Jooksuharjutustel, mida olen püüdlikult terve suvi teinud, oli siin kindlasti oluline roll. Mõlgutasin mõtteid Tartusse jooksma minemisest, kuid taastumiseks vajalikke päevi jäi nende kahe võistluse vahele liiga vähe.

Võtsin seda projekti suure südame ja kohusetundega. Nii nagu ma panustan kõigesse oma elus, mille ette võtan. 1610 kilomeetrit oli maratoniks sel aastal joostes läbitud, nendest pea kolmveerand treener Toomas Tarmi juhendamisel. Päikesetõusu ja päikeseloojanguga. Lumesajus, paduvihmas ja kõrvetava kuumusega. Pimedas ja valges. Kiiresti ja aeglaselt. Enamasti üksinda, aga mitte kunagi üksikuna. Voolavad mõtted jooksin kurvides sirgeteks, lehed kolletusid ja pihlakad muutsid värvi.

Püsisin terve treeningperiood terve ja mu enesetunne oli hea. Olin tugev ja heas vormis. Kuniks enam ei olnud. Nii lihtne see ongi. Maraton on võrrand, kus ideaalseks soorituseks peavad klappima kõik tehted. Minu omad olid sel korral rivist väljas, aga ma isegi ei kahtle, et ma jooksen ühel päeval maratoni ajaga 3.45 kerge jalaga ära. Ma ei tea, kas ma teen seda sel aastal, võib-olla ei tee ka järgmisel, aga tehtud see saab. Seetõttu on ka olnud kerge katkestamisega leppida.

Ma mäletasin selgelt oma jooksuteekonna algust, 2020. aasta märtsikuud, oma esimest kolme kilomeetrit. Oi kui raskelt need tulid ja milline areng on vahepeal toimunud. Ühest diivanil pikutavast kringlisöödikust sai harrastussportlane. Jooks on dikteerinud mu elu poolteist aastat ja osa minust tunneb, et vajab puhkust. Teine osa aga mõtleb täitumata eesmärkidele. Osa minust tahab minna jooksma ainult siis, kui ma ise tahan ja joosta ükskõik kui kaua ja kuidas. Teine osa aga mõtleb saamata jäänud emotsioonidele. Nii ma kõigun südame ja mõistuse vahel ja ei tea, mis poolega ma lõpuks rahu teen. Tahaksin ju selle maratoni sel aastal ikka ära joosta, aga kas ja kus on veel lahtine.  

Tahan ka välja tuua, et viimase pooleteise aasta jooksmised on saanud võimalikuks ainult seetõttu, et mu ümber on inimesed, kelle huulilt ei kostu „sa ei saa hakkama“ või „ei mängi välja“, vaid kellelt kuuleb „küll me hakkama saame“, „sa teed selle vabalt ära“.

Maratoni rekord jäi projekti jooksul uuendamata, aga vähemasti 10 km aeg paranes kahel korral (parimaks 45.40). Lisaks sain endale uued sõbrad, mis on väärtuslikumad, kui kõik rekordid.

Aitäh, Inga, et jooksed poolmaratoni kiiremini, kui ma bussile jooksen. Näitasid mulle, kuidas järjepideva tööga saab marukiireks.

Aitäh, Eva, et Sparta eest kastanid tulest välja tõid, mind vähem kommi sööma motiveerisid ja mind oma heade ütlemistega naerutasid.

Aitäh, Liina, et näitasid, kuidas ka kolme lapse ja hobide kõrvalt on võimalik trenni teha (ja nalja visata).

Aitäh, Triin, et sa oma positiivsusega alati eeskujuks olid, vaikselt oma asja ajasid ja õnnestusid 100%.

Aitäh, Risto, et sa naiste loba oled juba pool aastat vapralt kuulanud ja pole ikka veel meie vestlusest lahkunud.  

Aitäh Janekile ja kõikidele treeneritele! Teete vinget asja!

Jooksmisteni!

Avafoto autor Liina Kasela.