Sattusin Hamburgi maratonile otsides kiiret kevadist linnamaratoni.  Olin oktoobris Amsterdami maratonil jõudnud oma isiklikust rekordist 7 sekundi kaugusele. Hollandis löödi stopper kinni, kui olin rajal olnud 3 tundi 32 minutit ja 32 sekundit. Otsustasin teha pool aastat korralikult trenni ja need seitse sekundit järgmise kuue kuuga oma resultaadist kärpida.  Näpp jäigi pidama aprillikuisel Hamburgi maratonil, kus Eesti jooksjad mitmeid tippaegu näidanud on – peaks ka mulle sobima.

Säästmaks huvilisi jutu lõpunilugemise vaevast ütlen kohe – ma ei jooksnud Hamburgis oma Amsterdami tulemusest seitse sekundit kiiremini.

Hooaja lõpus, novembrikuisel SUUNTO Virtuaaljooksul, otsustasin nimelt proovida, mida keha ütleb, kui joosta kaks maratoni kahel järjestikusel päeval.  Keha ütles – loll oled! Lolle ikka karistatakse ja minu karistuseks oli vana vigastuse comeback.  Tallavõlvi vajumine, mis oli mind mõni aeg tagasi kaheks aastaks rajalt maha sundima astunud, naasis nagu John McClane Visa Hinge järjekordsesse jätkufilmi – samade probleemidega, kuid mõnevõrra nõrgemana. 

Olin siiski sunnitud jooksmisest mõneks ajaks loobuma.  Vigastus, mis väljendus tallavõlvi ja kanna valus, ei lubanud läbida ühtegi jooksukilomeetrit novembris, detsembris, jaanuaris ega ka veebruaris.  Ei hakanud jalga vahepealsel ajal „proovima“ ega lühikeste jooksuotstega narrima.   Eelmine kord oli sama vigastus paranenud tänu viie kuu pikkusele jooksupausile, selle kogemuse võrra olin rikkam.

Jõudumööda käisin küll ujumas, kuid kuna minu ujumistehnikasse ei kuulu pea vette panemine, siis ei saanud ma ka ujumisega sinasõbraks.

Hamburgi maratonile pidin ennast lõplikult registreerima märtsi alguses.  Valisin oma stardigrupiks neli ja pool tundi.  Eks ma oleks rahule jäänud ka viie tunnise tulemusega, peaasi, et maraton vigastust hullemaks ei tee.

Hamburgis oli meiega kaasas ka Toomas Tarm, kes isegi sealsel maratonil korduvalt jooksnud on

Vigastus näitas vahepeal taandumise märke, ent andis endast vaikselt ikkagi tunda. 

Varuvariandiks oli ka katkestamise võimalus – kui jalad maratonis välgumihkli kombel sädemeid pilduma hakkavad, tuleb võistlus katkestada.  Nelja kuu pikkune jooksupaus ning olematud treeningud ei võimaldanud rajale täie kindlusega minna.

Märtsikuus olin naasnud jooksutreeningute juurde, kuid pikimaks maratonieelseks jooksuotsaks oli 21km.  Kõik jooksutreeningud olin läbinud üle kõnni ehk siis tehes jooksmisse kõnnipause. 

Ent natuke ka Hamburgi maratonist endast.  Hamburgis oli ca 30 eestlast ja umbes pooled meist oli Saksamaale korraldanud spordireisidega tegelev Sporttravel.  Meie seltskond koosnes jooksjatest, kes olid tulnud Hamburgi samuti head aega jooksma.  Oli nii selliseid jooksjaid, kel eesmärgiks olümpianormi püüdmine, kui ka tagasihoidlikuma plaaniga – püstitada oma vanuseklassi Eesti rekord – startivaid harrastussportlasi.

Osa meie seltskonnast - Mari Boikov, Maie Kuusik ja Merike Muru maratonieelsel Pasta Partyl. NB! Tegemist on alkoholivaba Krombacheriga.

Meie grupi koosseis iseloomustab hästi seda, miks üldse tasuks Hamburgi maratonile minna – et joosta head aega.   Hamburg pole ju Pariis, London või Rooma – seal pole mitte kui ühtegi suuremat vaatamisväärsust, millest väikese kultuurikihiga maratoniturist oleks enne midagi kuulnud.  Hamburgis on vähem vaadata kui isegi Kopenhaagenis . . .

Ehk siis – Hamburgi maratonile tasub tulla selleks, et joosta maratoni.  Ei noh, mis seal ikka, selleks ju maratonil käiaksegi . . . 

Võib olla olen ma ülekohtune linnaisade suhtes, kes on sealsest sadamapiirkonnast midagi lahedat ja rotermannikvartarlikku teinud ning kes ehitavad juba mitmendat aastat linna uut kontserdimaja, mille maksumus on praeguseks kasvanud juba 800 miljoni euroni, kuid mis lihtsustatult meenutab sakilise katusega Fahle maja.  Kuid midagi sellist, mis tõeliselt erutaks ja pulssi tõstaks, Hamburgis pole.  Kui just Reeperbahn kõrvale jätta . . .

Taamal Hamburgi uus kontserdimaja.

Seetõttu pole ka Hamburgi maratonil imepäraseid vaateid ajaloolistele hoonetele – suur osa linnast pommitati Teises maailmasõjas maatasa ning asemele pole kerkinud seitsmesaja aastaseid kirikuid.

Maratoni start antakse kohaliku messikeskuse kõrvalt ning finiš on sealsamas – vaatega teletornile. Ehk siis samuti – täiesti tavaline värk.  Münchenis, Amsterdamis või Stockholmis saad finišeerida vähemalt olümpiastaadionil, kuid lõpetada messihallide kõrval teletorni all?? Päriselt või?!

Hamburgi sadamapiirkond

Hamburgi maratoni rada on lauge, ühtegi suuremat tõusu trassile ei jää, kuid suur osa Euroopa linnamaratonidest – Amsterdam, Pariis, Viin, jt – on sama lauged (või isegi laugemad).

Rada on ka päris lai, kuigi aeglasematest jooksjatest paremalt-vasakult möödajooksmist oli ikka.  Ju me tempograafik siis ei ühtinud  Üllatav oli see, et jooksjad lasti rajale stardigruppide kaupa.  4.30 grupp sai stardist minema alles siis, kui eliit oli juba 15 minutit rajal viibinud. Kuid seetõttu oli ka rajal natuke rohkem ruumi, kuigi olgem ausad – ega eliitjooksjad poleks mind ka siis segama hakanud, kui me kõik koos oleks startinud . . .

Juua-süüa pakuti umbes iga 2,5 km järel, nii vett kui spordijooki kui kolmeks lõigatud banaanitükikesi.  Rajateenindus toimis väga sujuvalt, suuremaid troppe ei tekkinud kusagile, kõik said oma joogid kiiresti kätte.

Ainuke asi, millega viriseks, oli stardi-finišiteenindus.  Vahetusriiete koti ära andmiseks pidi kõndima vähemalt kilomeetri jagu ning ega selle kättesaaminegi kiiremini läinud.  Samuti ma ei mõista miks pakutakse maratoni lõpetamise järel jooksjatele väikseid õunaviile, kolmeks lõigatud banaane ja imetillukesi soolakringlikesi?  Ilmselt olen ma ära rikutud Tallinna ja Vändra maratoni võistlusjärgse toitlustuse poolt, kus peale võistlust ikka kõhu täis saab.

Ka ajavõtusüsteem on eelmisest aastatuhandest – tulemuse kirja saamiseks tuleb tossupaeltele kinnitada ajavõtukiip, mis peale võistlust tuleb tagastada. 

Hamburgi maratoni Expo samas on väärt külastamist – erinevat kraami pakutakse palju ning hinnad väga mõistlikud.  Näiteks kohtas Expol ohtralt geelipakkumisi – 4 geeli 7 euroga või ka 5 geeli 5 euroga pole üldsegi paha võttes arvesse, et Eestis maksab geel keskmiselt 2 eurot tükk.

Maratoniexpol tervitati meid ka eesti keeles.

Ehk siis kokkuvõtteks – Hamburgi maraton on Eesti jooksja jaoks meeldivalt lähedal, kiire rajaga ja hea korraldusega linnamaraton, kus pole võimalik enne maratoni oma jalgu vaatamisväärsustega tutvudes ära väsitada.

Kui sellisele maratonile õnnestub minna samasuguse meeldiva seltskonnaga nagu oli seekordne Sporttraveli kamp, siis on ju tegemist igati toreda ettevõtmisega. 

Võttes kokku ka isikliku odüsseia Hamburgi maratonil, siis – sõelale jäid mõnusalt positiivsed emotsioonid.  Maratoni esimeses pooles tiksus kõrvade vahel eelmisel päeval Tiidrek Nurme poolt öeldu – esimestel kilomeetritel istud kui auto tagaistmel ning naudid sõitu.  Vaatamata sellele, et tunne oli stardis väga mõnus (nii on ju alati!), läbisin kilomeetreid rahulikult 5.30 min/km ning iga 5 km järel tegin 1,5 minuti pikkuse kõnnipausi.  Aeglane tempo hoidis pulsi mõnusalt madalal – keskmiselt 155 peal.  Poolele maale jõudsin sobivalt ajaga 2.00.43, mis jättis võimaluse nelja tunnist jagusaamiseks. 

Teisel poolel tõstsin tasapisi tempot ning jätkasin plaanitud kõnnipausidega, mida tegin iga ca 2,5 km järel ja 45-60 sekundi võrra.  Teine pool õnnestus läbida esimesest poolest mõni minut kiiremini ja lõpujoone ületasin ajaga 3.56.07. 

Maratonijärgne toitlustus Burger Kingist.

Kuigi tulemus ei olnud Hamburgi maratonil minu jaoks oluline, tegi siirast rõõmu see, et vigastus ei andnud 42 km jooksul endast märku ning neljakuine paus treeningutes mõjutas maratonitulemust vaid ca 20 minuti võrra. 

Nii et treenige mõistusega ja ärge lollusi tehke.  Las teised teevad neid teie eest . . .