Aus ülestunnistus ehk Priit Pulleritsu blogilugude stiilis lugu sellest „kuidas minust sai ultra-taeva-maastikujooksja“

Heal lapsel palju nimesid ja ülalnimetatud mõisted on kõik tõepoolest kasutusel, pole sünonüümid ja kehtivad ka järgnevate jooksude puhul. Ultra viitab pikemale distantsile kui maraton, „taeva (ingl skyrunning)“ mägedes jooksmisele ja maastiku (trail) matkaradadele või suisa nende puudumisele. Igal juhul vabas looduses ja enamasti looduskaitsealadel.

Mont Blanci maraton jättis mulle hoolimata raskusest ja jala väljaväänamisest väga sügava mulje. Vaatasin siis Internetis ringi ja leidsin paljude veel pikamte/kaugemate/mägisemate kõrval ka lähedasema ja lühema. Põhja Soomes, Tunturi mäestikus Pallas NUTS kõigest 55 km, 1500 tõusu- ja langusmeetriga jooks. Just mu sünnipäeva paiku juuli lõpus. Kiired järelpärimised näitasid, et kohti veel oli nii jooksule, ööbimisele kui ka lennukile. Ja saigi end registreeritud. Rahustasin end, et maratonivormi pealt kümmekond kilomeetrit lisaks pole ju väga raske ülesanne. Väänatud jalg lubas jooksma hakata vaid nädalapäevad enne aga tunne oli siiski reibas.

Ja oligi stardihetk käes. Põmm ja kohe otse mäkke rühkima – Tunturi mäed on 800-900m kõrgused ja tänu polaaralale on metsapiir juba u 500 m kõrgusel. Sealt edasi kivilahmakad segamini peenema klibuga. Vahel ka kanarbikku või mustikavarsi. Kohati oli rada, kohati polnud. Esimesed 24 km olidki valdavalt mäeharjadel, vahepeal allapoole laskudes ja siis jälle üles ronides. Muidugi väänasin juba esimesel pikemal laskumisel jälle jalga, hiljem veel teistki aga palju vähem. Joosta sai. Siis tuligi esimene kahest söögipunktist - sai kartulikrõpsu ja küpsiseid, spordijooki, kokakoolat ja vett.

Üllataval kombel koola krõpsuga maitses ülihea. Magusat küpsist isegi ei proovinud suhu pista. Siis jätkus rada - nüüd oli seda juba näha – mõnevõrra madalamal nõlval. Allapoole jäi rada, üles kaljud. Sai päris kenasti joosta, kohe mitu tundi. Tasapisi hakkas rada tõusma ja jõudsimegi kolmanda mäe harjale. Järsult alla, alguses mööda kivinukke, siis juba mööda järsku kruusateed soise metsa vahele. Teises (ja viimases) joogipunktis olid ainult krõpsud, spordijook ja vesi ja… müriaadide viisi sääski ja kihulasi. Ülal oli lage ja üsna tugev tuul. Puude vahel oli putukatel pidu. See utsitas kohe uuesti jooksma. Viimane osa teest kulgeski mööda kruusateed ja viimased 3 km mööda asfalti. Nüüd läks jooks juba vaevaliselt ehkki tingimused olid parimad. Aga ükskord tuli ka lõpp. Aeg 7:25 ja üsna keskmine koht pingereas. Ja jätkuvalt oli tunne võimas. Justkui oleks suhu saanud uue ja huvitava maitse ja tahaks seda veelgi proovida.

Koju jõudes otsustasin, et lihtsalt vaatan veel veidi Internetis. Ja sattusin Norrasse – Treungen Toffaste nimelisele jooksule septembri alguses. Parasjagu 5 nädalat aega, jõuab veel mõned pikad otsad teha. Sedapuhku jooksu pikkuseks 82,5 km. Vabu kohti oli jooksule aga lähim ööbimiskoht oli 30 km kaugusel. Samas otsustasin niigi Oslo lennujaamast auto rentida, asi see siis natuke veel lisaks sõita pole. Nii siis tegingi.

Pärale jõudes tundus, et siin üsna samasugune olustik nagu Soomes. Tõusukilomeetreid ca 3000, mägede tipud kaljused ja metsata, orgudes mets ja raba. Raja kirjeldusest jäi mulle mulje, et rada on peamiselt kruusa- ja metsaveoteede näol. Kontrollpunkte kokku 12, seega vast nii 8 km tagant. Seega ootasin üsna „tsiviliseeritud“ kulgemist. Olin enne saanud korraldajatel meili, kus teatati, et rada muudetakse, sest tänu tihedatele vihmasadudele on tulvaveed muutnud palju ojad raskesti läbitavateks. Kohale jõudes jäi silma, et järvede pind oli sageli tõusnud kuni paadikuuride räästasteni – ilmselt siis oli vett tõesti palju saanud. Aga ei osanud siis sellest veel midagi arvata.

Võistluspäeva hommik oli „karge“ – 6 kraadi ja päike paistus. Stardialas olid tehtud kolmjalal rippuvatele pannidele lõkked mida ümbritsesid toolid. Uskumatult mõnus oli seal istuda ja sooja ning suitsulõhna nautida. Tasapisi jooksurahvas kogunes. Joosti kolme distantsi – ca poolmaratoni (21 km), ca maratoni (43 km) ja pikka ca 82 km distantsi. Too pikim oli siis maratonijooksjatega koos ja siis veel lisaks üks ca 40 km ring aga juba teisele poole jäävates mägedes. Ja oligi minek käes. Küla vahelt läbi otse mäkke – alguses asfaldil, siis kruusateel ja siis kõdunes seegi kaheks kõrvuti rajaks. Juba jõudsime lagedatele jääajal siledaks lihvitud nõlvadele.

Ja ennäe imet, 55 min joostud ja juba esimene söögipunkt. Napp – jook ja krõpsud – aga mis sa hing ikka palju enamat ihaldad. Muide, see krõpsude pakkumine on väga põhjendatud, sest nii saab korraga palju soola organismi viia. Kui see tavaoludes on halb, siis pika higistamise peale on see asjakohane.

Aga siis ilmus jooksu tõeline pale. Pärast joogipunkti rada mööda mäest alla ja ühel hetkel oli silt puutüvele klammerdatud – NB! Pöörata vasakule! – ja seal polnud loomulikult enam mingit rada. Mäenõlva mööda nõrgus alla vesi – öösel oli sadanud – ja jalad said kohe läbimärjaks. Ma olin veel ennist märganud, et eespooljooksjad olid paiguti otse läbi lompide läinud sel ajal kui mina ümber püüdsin minna. Vaat kus rumalad, mõtlesin. Õige varsti olin isegi sama rumal.

Kui rada hetketi ka ilmus, siis sageli voolas selle põhjas vesti. Kohati oli ka väikeseid alpiaasakesi. Õigupoolest rabakesi, sest neis kõigis vajus poole sääreni vettinud turbasamblasse. Taas kaljustele tippudele jõudes hakkas sadama just nii nagu ilmateade oli ennustanud. Tihedat külma peenikest piitsutas vaheldumisi vaiksema seenevihmaga. Ja nii õhtuni välja.

Kui vahepeal ka juhtusime mööda radu jooksma, siis üsna tüüpiliselt voolas nende põhjas vesi. Aga polnud hullu, sai ka radade vahel ja kõrval joosta. Metsa vahel polnud tuult, kaljudel jälle oli kõva maa – kogu aeg oli midagi positiivset! Liiatigi mõtlesin iga kord, kui jalad värsket vett said, et ongi mõnus ja jahutab hästi. Siis tuli ka esimene kord minna läbi oja. Kokku tuli neid vast viis – esimesed madalad aga hiljem juba nii, et ka köis oli pandud kinni hoidmiseks. Vool oli kiire, vist kandnuks muidu minema.

Ootasin juba söögipunkti ja imestasin, kuhu jäävad joogipunktid kuni ühel hetkel sain aru, et enamus kontrollpunkte olid lihtsalt puutüvele klammerdatud lehed kirjaga „punkt 5, edasi vasakule“. Aga tuli ka söögipunkt. Sai võileiba singi või juustuga, banaani ja koolat või spordijooki. Ja muidugi krõpse. Oh küll maitses mõnus see võileib aga pikalt seda nautida ei tohtinud. Vihm ja tuul sundisid edasi jooksma.

Korraks mööda maantee äärt ja siis jälle tund aega järjest otse mäkke. Aga see polnud üldse vastik, kuidagi tore isegi. Sai sooja. Kalju peal sai jalad turbasopast puhtaks kloppida nagu lumest ja üsna kähku tuli arusaamine, et kaljul on samblikku kahte sorti – must on libe ja roheline peab. Õnneks oli rohelist rohkem. Veel üks lakooniline joogipunkt ja siis pikk tee mäest alla maratoniosa lõpuni ehk siis algusesse tagasi. Ootasin et seal saab ka süüa aga läksin alt – seal oli lubatud oma pakist süüa aga muud toitu ei pakutud. Kähku WCsse ja edasi.

Pool maad oli võtnud 5:38. Paraku oli teine pool raskem – rabasid ja kaljut oli rohkem, teid jälle vähem. See eest oli kahes kohas mõnekilomeetrine kruusatee lõik. Huvitaval kombel just neil kohtadel tundsin väsimust ja „haamrit“. Neelasin küll geeli aga üle läks raskus ikkagi siis kui metsa jõudsin. Ilmselt on asi ikkagi selles, et metsas ja kaljudel oli kogu tähelepanu suunatud rajale ja muudeks tunneteks ruumi polnud. Nii kui seda teha vaja polnud tuletas keha ennest meelde. Ka siin pooles oli üks toidu ja üks joogipunkt. Vihm jäi tasapisi järele ja päikestki hakkas nägema. See tekitas uue mure, sest päike oli kahtlaselt madalal. Mul oli küll pealamp kaasas aga ikkagi ei tahtnud pimeda kätte jääda. Ühel hetkel avastasin, et näen ja kuulen finišit. Kaugel all, mina olin veel mäe otsas. Aga kostis hästi üles. Kaardi järgi teadsin, et parimal juhul on vaid mõni kilomeeter jäänud. Ja nii läkski – järsust rajast otse alla, külatänavale ja juba paistiski finiš. Üsna hämar oli aga veel nägi. Küll oli uhke ja hea tunne lõpetada - 11:48! Koht taas kusagil keskel.

Küll oli hea tunne lõkke äärde maha istuda nagu 12 tundi tagasigi sai. Emotsioone ja elamusi kui palju. Aga pikalt ei saanud istuda. Teadsin et varsti hakkab väga külm kui ma kohe ei lähe. Autoga oli veel pea pool tundi sõita, siis sai hotelli duši alla. Just parasjagu siis kui vappekülm saabus. Ja kumas vees kustus. Aga magada suurt ei saanudki – meeled olid nii elevil.

Nüüd hakkab siis novembrikuiseks linnamaratoniks valmistumine. Aga järgmisel suvel lähen jälle kusagile mägistele matkaradadele.