Külastasin detsembris üle tüki aja oma perearsti, eelmine visiit jäi aastasse 2016, mil oli vaja uuendada juhilubade tervisetõendit. Sel korral läks vaja saatekirja. Nimelt soovitas spordiarst teha südame ultraheli uuringu, selleks ka saatekiri.

Kuigi mul on tore ja professionaalne perearst, ei ole ilma põhjuseta tema uksele koputama läinud. Seetõttu oli minu jaoks üllatav, et doktori uks avanes visiiditasuta. Vestlesime põgusalt koormustestist ning järgmise aasta sportlikest eesmärkidest, kahjuks ei saanud perearsti terviseprobleemidega rõõmustada, mistõttu visiidi ainsaks tulemuseks oligi nimetatud saatekiri.

Külaskäik Ravi tänaval paiknevasse pika nimega raviasutusse jättis samuti meeldiva mulje. Selgi korral ei küsitud minu käest raha ning nii surisev aparaat kui seda liigutav meditsiinitöötaja olid professionaalsed ja viisakad.

Kaks nädalat hiljem ultraheli tulemusi vaadates tõdes perearst, taas kord tasuta, et olen väga südamlik inimene ning andis sportimiseks omapoolse loa.

Tervise Arengu Instituudi andmetel oli 2021.a. Eestis 940 perearsti, ühe perearsti ravida oli keskmiselt 1417 inimest ehk sellise tavapärase asumi jagu patsiente.

Võrdluseks: kutsetunnistusega liikumisharrastuse treenereid ehk spetsialiste, kes peaks tegelema liikumisarmastuse levitamisega, on Eestis 54. Üks liikumisharrastuse treener iga 25 000 eestlase kohta.

Miks on liikumisharrastuse treenereid 20 korda vähem, kui perearste?

Liikumisharrastuse treenerite tasemekoolitusega alustati alles 2020.a. ehk ilmselt on kõige olulisem põhjus aeg. Ent hilist starti kõrvale jättes: samas tempos jätkates on Eestis alles 20 aasta pärast perearstidega võrreldav kogus liikumisharrastuse treenereid.

Liikumisharrastuse valdkonnas tegutseb loomulikult oluliselt rohkem inimesi lisaks sellele poolele sajale. Eestis on mitmeid aktiviste, kes juhendavad harrastajaid, korraldavad liikumisüritusi, nügivad inimesi kodunt välja. Suur osa neist tegeleb liikumisvaldkonnaga oma põhitöö kõrvalt, õhtuti ja nädalavahetustel. Sellised entusiastidest sädeinimesed põlevad aeg-ajalt lõpuni kui säraküünlad, sest perekond ja leiva lauale toov palgatöö on alati hobist olulisem ning rööprähklemine lõpeb harva hästi. Teiste inimeste tervise eest muretsemine on tekitanud sädeinimestele endile tervisemuresid, nii on mitmed liikumisürituste korraldajad vahetanud säravad silmad südameprobleemide vastu.

Ent mis juhtuks Eesti inimeste tervisega, kui ka perearstid võtaks patsiente vastu vaid õhtusel ajal ja nädalavahetustel ning argipäeviti, üheksast kuueni, töötaks näiteks ehitajana, oleks kulleriks või sõidaks bolti? Täpselt nagu tegutseb suur osa meie liikumisaktivistidest.

Õnneks on perearstindus Eestis maksutuludest rahastatav ja 2900 euro suurune keskmine palk võimaldab ka esmatasandi meditsiini professionaalselt ja viisakalt naeratades pakkuda.

Sama ei saa öelda liikumisharrastuse valdkonnas tegutsevate inimeste kohta, kuigi neil on sisuliselt sama eesmärk nagu esmatasandi meditsiinilgi: hoida Eesti inimesi tervena. Kui perearst on inimese esmaseks kontaktiks tervisemurede tekkides ehk lihtsustatult siis, kui haigus vajab ravi, siis liikumisharrastuse spetsialistid peaks aitama tervisemuresid vältida. Need kaks eriala on väga tihedalt seotud, sest nn. elustiilihaigused, mille peamisteks põhjusteks on toitumisharjumused ning vähene liikumine, on peamiseks surma põhjuseks Eestis. Lihtsustatult: meditsiin tegeleb tagajärgedega, liikumisaktivistid põhjustega.

Põhjustega tegelemine peaks alati olema odavam tagajärgede klaarimisest, täpselt nagu mõne sekundiline vaktsineerimine hoiab ära mitmepäevase gripi põdemise. Samamoodi hoiab liikumisvaktsiin ära mitmed kulukad tervisemured.

Vaatamata sellele räägitakse 2022.a. eeskätt sellest, et tervishoiusüsteem on alarahastatud ning ei ole piisav vananeva rahvastiku terviseprobleemidega tegelemiseks. Loomulikult, tagajärgedega tulebki tegeleda, sest nende ignoreerimine on palju valusam põhjustele mõtlemisest. Tegutsema hakkame ju alles siis, kui valu muutub talumatuks.

Täpselt nagu sõnad omandavad lausesse üksteise järele paigutades suurema tähenduse, muutub ka üksikisikute roll suuremaks, kui nad moodustavad võrgustiku. Lähenev liikumisaasta võikski olla sobiv aeg ka liikumisaktivistide võrgustiku loomiseks. Eestit katva perearstide süsteemi kõrvale võiks tekkida samadel alustel tegutsev liikumisaktivistide kogum, mis oleks finantseeritud ja eesmärgistatud analoogiliselt oma vanema vennaga.  Arutelud tervishoiusüsteemi ümberkorraldamisest võiks astuda sammu kaugemale, liikumisharrastuse valkonda. Liikumisharrastuse edendamine ei hõlma ju ainult investeeringuid taristusse, uute terviseradade ja jalgpallihallide rajamist, vaid ka investeeringut selles vallas tegutsevatesse inimestesse, sädeinimeste väärtustamist ja motiveerimist. Seni, kuni riik ei väärtusta liikumisvaldkonnas tegutsevaid inimesi, jäämegi tõdema, et Eestis on liikumisharrastuse spetsialiste perearstidest 20 korda vähem.

Muidugi, alati võib öelda, et liikumine on iga inimese enda huvi, riik ei pea maksumaksja raha sellesse panustama. Ent samamoodi on ka oma tervise eest hoolitsemine iga inimese enda huvi, milleks siis esmatasandi meditsiini panustada? Need kaks valdkonda on otsekui ühe sendi kaks erinevat külge ning 2023.a. ei peaks enam küsima „Kull või kiri?“, sest nii kull kui kiri on sama väärtuslikud.

Käesolev artikkel avaldati algselt Delfi Spordi arvamusrubriigis.