Märkamatult on märts poole peale jõudnud ning kaks ja pool kuud „Eesmärgiks Tallinna maraton“ projekti raames tehtud jooksutreeninguid lumes, vihmas, lörtsis, tuisus ja tormis on seljataga. Viilinud ma pole. Treener Taivo Püi ette antud kava olen järginud justkui viieline koolijüts, kes on 1. klassi minemisest ekstaasis ja kellele pole veel päris kohale jõudnud, et koolis tuleb ka õppida. Mulle on praeguseks selgeks saanud, et õppida ehk joosta tuleb nüüd vähemalt septembrini kõvasti. Kohe nii kõvasti, et natukene paneb isegi üllatama. Üllatusid ka minu põlved, puusad, alaselg ja kõik suuremad/väiksemad lihasgrupid, mis on hakanud endast märku andma. Massaažirull, erinevad soojendavad kreemid ja venitusharjutused on koos jooksusammudega seega nüüd osa minu igapäevast. Aga see kõik on okei... vist.

Rakvere talvejooksul kaasvõistlejatega sooja tegemas. Foto: Riho Lüüs

Ma lohutan end teadmisega, et küllap minu vahepeal paar aastat spordivaeses talveunes olnud keha ärkab ja arenevad välja ka lihased, mida ma kontori laua taga konutades kasutama ei ole pidanud. Mainimist väärib veel fakt, et kui ma siiani olen oma 34 elatud aasta juures ühes kuus jooksnud maksimaalselt 100 km, siis praeguse treeningkava puhul jääb see maht 200+ km juurde. Soe kevad on õnneks uksest-aknast sisse pressimas ning küllap kaovad koos sellega ka kõik muserdavad mõtted, sest kõige suurem mure on seni olnudki just ILM, mis vaimu isuga nüristada on üritanud. Võib-olla olen ma aga lihtsalt ärahellitatud endine korvpallur, kes tavaliselt esimeste külmade ilmade ja lume saabumisega sooja võimlasse treenima põgenes.

Kui juba positiivsete nootide juurde jõudsime, siis olgu üles täheldatud, et 14. märtsi jooksutreening on mulle selles osas eredalt meelde jäänud. See oli 1. jaanuarist ehk antud projekti esimesest treeningust alates esimene kord, kus mu jalg ei puudutanud kogu treeningu vältel ei lund ega jääd. Nauding lumevabast asfaldist ja soojast õhust (+6 kraadi!) oli lausa nii suur, et suutsin end 4 esimese kilomeetriga n-ö vastu seina joosta, mis tähendab ühtlasi seda, et ülejäänud distants tol õhtul enam nii meeldiv ei olnud. 

Jooksupartneri tiimiga Russalka juures talvist trenni tegemas. Foto autor Eva Sepping (samuti avafoto autor)

Minu jutt võiks ideaalis olla inspireeriv ja mitte nii depressiivne, aga kas praegustel maratoniks ette valmistavatel treeningutel peakski üldse olema kerge ja mugav? Küllap mitte. Vana tõde ütleb ju, et raske õppustel, kerge lahingus. Treener andis aga mõista, et maratonil pole kunagi kerge. Võta nüüd siis kinni, mis see õige on. Üks on aga kindel – ikka vapralt eesmärgi suunas edasi.

Rakvere talvejooksul

Loomulikult on iganädalaselt olnud ka palju mõnusaid jooksuotsasid. Näiteks naudin ma väga pikkasid jookse ja lõigutrenne. Esimeste puhul on tore avastada erinevaid paiku, kuhu ma muidu vaevalt satuks. Ma võin pikemaid treeninguid alustada suurlinna müra keskelt ja joostes ära käia kaugel looduses, kus on juba järgmisel hetkel nii vaikne. Ma liigun tunde järjest ja seda kõike joostes, vägev! Ja lõigutrennide võlu? Noh, võlu peitub selles, et seal ei ole mingit võlu. Sa saad oma masinavärgi piirajasse joosta ja argipäeva mõtted korraks unustada. See on taaskäivitus minu mõistusele, mis tegeleb tund aega ainult sellega, kuidas jõuda elusalt punktist A punkti B. Tegelikult on üks võlu lõigutrennide juures veel. See on hetkel nädala jooksul ainuke treening, mille ma teen koos seltskonnaga. SK Jooksupartneri punt on vägev ja koos sellist pingutust teha on märksa kergem ja lõbusam kui üksi. Inimesed tulevad kesknädalal vabatahtlikult igast ilmakaarest kokku, et end kõik koos peaaegu pildituks joosta. Niimodi seda siia kirja pannes tundub see üsna absurdne, aga tegelikult on meil kõigil seal treeningul koos pingutades ju üks eesmärk – saada kiiremaks ja paremaks jooksjaks.

Lõpetuseks. Olen jooksuseltskonnas järjest tihedamini kuulnud ütlust, et distants ei tapa, tempo tapab. Nii et üritan oma treeningtempo hoida mõistliku ja mis kõige olulisem – üritan püsida terve, sest eesmärgini on minna veel pea pool aastat. Olen aru saanud, et pean õppima oma keha rohkem kuulama ja tunnetama. Seni olen ma olnud pigem pea ees läbi seina jooksja. Selle suhtumisega ma aga maratoniks valmistumisel kaugele ei purjeta, st ei jookse.

Tõnis valmistub Tallinna maratoniks klubis Jooksupartner Taivo Püi juhendamisel.

Rakvere talvejooksu fotode autor Riho Lüüs.