Cardiffis toimuva poolmaratoni MMi flaier sattus näppu aasta tagasi Barcelona maratoni Expol (seda maratoni soovitan melu pärast kindlasti!). Kuna sellega koos saime ka toreda pildiraamatu „Explore Wales“, siis hakkaski ühel hetkel sügisel peas tiksuma plaan hooaja suurem avalöök (trennivormi pealt võistlesime niisama talvelgi) teha sel suurel saarel, kus kolm aastat tagasi ka seni ületamatu isikliku poolmaratoni rekordi jooksin. Siis oli Bath ja rajal olin täpselt oma 25. sünnipäeval ning sündmus oli äärmiselt ülev ka seetõttu, et täpne sünnihetk saabus rajal, umbes 15. kilomeetri paiku. Olles ise ka sealkandis, Bristolis elanud, aga mitte kunagi tunnise bussisõidu kaugusel asuvasse Cardiffise põiganud (tudengina kulus raha elamisele), olid ootused kõrged.

Sotsiaalmeedias ja uudiskirjades pasundasid korraldajad juba kuid varem, et see on ainulaadne võimalus koos Mo Farah'ga joosta. „Run with Mo!“ oli peamine hüüdlause. Tegelikult on ju päris mõnus teada, et jooksen samal rajal maailma eliidiga. Nemad püüdmas medaleid, mina isiklikku rekordit. Mo on küll rohkem tuntud kui 5000m ja 10 000m mees, aga on ka poolmaratoni suutnud alla tunni joosta. Selline tulemus kõlab võrdlemisi müstiliselt... Mo'ga oli võimalik ka enne jooksu kohtuda, kuid meie bussiplaanid olid täpselt sellised, et pidime Mo ja kahjuks ka Paula Radcliffe'i vahele jätma.

Suuri jooksukuulsusi ei näinud, aga ometigi jõudsime hiiglaslikus hallis mõnele loengule end harima. Tänu bussiviperustele pisut hiljem, kui esialgselt plaanitud, aga polnud hullu, sest Motorpoint Arenal sai ringi üpris lühikese ajaga peale tehtud. Suurbritanniale omaselt oli näha mitmeid heategevusele pühendunud organisatsioone, millest me mööda kõndisime, sest teadsime juba ette, et püsiannetajateks me võõras riigis nagunii ei hakka. Suurbritannias leiab ülla eesmärgiga ühendusi iga nurga pealt ning tihti tullakse tänavalgi ligi raha koguma. Võistlustel jooksevad paljud harrastajad tihti ühe või teise organisatsiooni nimel. Sel juhul tuleb ettevalmistusperioodi lisada treeningutele ka aeg linna peal möödakäijailt või muul viisil raha kogumiseks. Kui nüüd ürituse juurde tagasi tulla, siis oli see üllatavalt pisike. Mitte küll miniatuurne, sest putkasid seal oli (eriti hakkas muidugi silma hiiglaslik Adidase müügiesindus, kus hinnad üüratud), aga maailmameistrivõistluselt oleks ehk pisut massiivsemat oodanud. Nn. konverentsiala oli ka tagaotsas ühes nurgas ning selleks, et paremini kuulda, tuli ettepoole istuda. Kava nägi ette, et mingid etteasted korduvad, nii et saime enamik ikka ära kuulatud, mis enne vahele jäid. Aega parajaks tehes mugisime spordinäkse, kuni silme ees juba suhkruterad tantsima hakkasid ning iga magus asi jube läilana tundus.

Clif Bari esindaja Joel Enoch, spordi- ja toitumisteadlane, kes muuseas ka triatloni MMil 10. koha saavutanud, suutis 40 minutit haaravalt toitumise alustaladest pajatada, nii et minagi kuulama jäin (üks mu paljudest ametitest on toitumisnõustaja). Juba kaugelt oli näha, et see inimene teeb just seda, mis talle pinget pakub ning teeb seda äärmiselt suure kirega! Järgmise põneva teemani oli 20 minutit, nii et tegime veel ühe lonkiva tiiru expohallis ning sõime isuga Clifi batoone ja maitsesime ära kõik High5 geelivariandid: nende boksis olid pumppudelid, millest sai endale potsikusse maitsmiseks tilgutada. Näib, et praegu on geelimaailmas trendiks vedelamad, spordijoogilaadsed geelid, mida on õnneks ka lihtne tarbida. Geeli- ja batoonihunnikud kõhus, vaatasime, mida siis ühest erilisest pulgast laval räägitakse.

„The Stick“ on põhimõtteliselt pulk, millega saab ise oma lihaseid rullida ning selle küljes on paar väiksemat jublakat, mis kõik eraldiseisvalt liiguvad. Kuus vabatahtlikku kutsuti ka lavale end avalikult rullima ning väikse taganttorkimisega sain sinna ka Sanderi. Laval rulliti läbi vaid üks jalg ning pärast iga lihasgruppi (säär, tagareis jne.) tuli neil püsti tõusta, ringi jalutada ning mikrofoni kommenteerida, kuidas nad end tunnevad. Loogiline, et kõigil hakkab kergem tunne, kui nad oma lihastega midagi teevad ja nii nad seal noogutasid ja kiitsidki. Arutasime pärast isekeskis, et tore asjapulk küll, aga hinnavahemikus 35-50 naela ei tundu just mõistlikem ost. Seda enam, et paar nädalat tagasi saime proovida sõprade juures sarnast riistapuud ning selle olid nad saanud Prismast 8 euroga.

Ühe kuulsuse kuulasime ka ära: Adharanand Finn, raamatu „Jooksuga Keeniasse“ autor. Olles raamatut lugenud, kõlas tema jutt väga tuttavalt ning otseselt midagi uut teada ei saanudki. Kes ikka veel pead murrab, mis on keenlaste edu saladus, siis teadke, et saladust ei ole, sest seal on kõik väga avalik ning vähemalt talle jäi tunne, et nad jagasid varmalt kõike. Nende moodi elada oleks aga vast raske, sest nende elu käib mööda tsüklit jookse-söö-maga ning muuks aega ei jäägi. Raamatust mäletan sedagi, et nö. vabal ajal liikusid keenia jooksjad justkui aegluubis, et end mitte kurnata.

Kui suur reede ehk 25. märts hellitas meid kauni päiksepaistega, siis võistluspäeva hommikul tuli tõdeda, et halvad ilmateated ennustavad sageli õigesti. Aknast välja vaadates tekkis hirm, et tuul puhub pikali ning vihm surub raskete piiskadega maadligi. Sõime siis vaikselt oma hilise hommikupudru (kell 11) ära, tõmbasime mitu kihti (päris korralik soojendusdress!) riideid selga ja jalutasime kilomeetri kaugusele starti. Õues oli võrdlemisi mahe ilm, väljumise ajal ei sadanudki ning näis, et veel on lootust tormist pääseda. Päike end ei näidanud, taevas oli suuri pilvi täis, nii et samas võis sealt kõike tulla.

Stardieelne ärevus puges põue, kui end lähedal muuseumis soojendasime. Õues ei olnud õieti kohta, kuhu end tuule ja vihmahoogude eest ära peita. Viimaks koorisime riided seljast ja viisime asjad pakihoidu, kus muuhulgas kotid ka läbi otsiti. Hiljutiste Brüsseli pommide valguses pakkus see pisut lohutust ja turvatunnet küll. Eliiti hoiti üleüldse lossiaias peidus ning neil oli seal oma soojendusala. Meie soojenduseks jäi kerge sörk stardikoridori. Jooksjaid oli tuhandeid, pealtvaatajaid sama palju, nii et muuks väga ruumi ei jätkunudki. Inimmassis starti oodates pöörasin hetkeks pilgu paremale, lossimüüridele. Seal olid mastidesse tõmmatud mitmeid lippe. Kui märkasin, et seisan täpselt Eesti lipuga kohakuti, puges sisse eriliselt kaunis tunne ja kurku tõusid õnnepisarad.

Otsustasin, et see peab olema hea enne! Muide, paar päeva hiljem olid lipud juba teistmoodi asetatud ning Eesti asemel oli Kanada. Sügisest saati olen treeninud tõsisemalt kui kunagi varem ning astusin rajale kindla teadmisega, et on rekordipäev. Säärane teadmine teeb ikka omajagu ärevaks ka. Ja siis – suured staarid! Ekraanilt näidati muidugi Mo Farah't ja veel nelja tugevat jooksjat, kes kõige ees seisid. Sanderi reportaaž esirindelt kinnitas, et kui nad starti sörkisid, hõiskas publik valjult. Lossimüüride all pahvatasid maa seest soojendavad leegid. Mõnus! Walesi sümbol on draakon (ja nartsissid, mis ka juba igal pool õitsesid) ning see purse oli seega igati kohane. Lisaks esines orkester ja mitmed lauljad, täites jooksjatel iga poori kohaliku hõnguga.

Eliidi naised olid teele asunud juba pool tundi varem ning said pisut parema ilma osaliseks. Ega ma isegi esimese poole üle väga ei kurda, sest siis tibutas vaid kergelt ja tuulehoodki olid ajutised. Aga... natuke enne 12. kilomeetrit, mil olin eriti lagedal alal silla peal, kallati taevast terve kilomeetri jagu lihtsalt ämbriga vett kaela ja tuul tahtis pikali puhuda. Inglismaal lülitun tihti automaatselt ka ingliskeelsele mõtlemisele ja nii küsisingi iseendalt „Seriously? Really?“ Mis seal ikka, tuli lirtsuvate tossudega edasi rühkida.

Õnneks oli raja ääres niivõrd palju toredaid inimesi, et tuju tõusis taas. Ma ei tea küll palju jooksjaid, kes võistluse ajal väikselt lapselt pannkoogi vastu võtaks, aga ikkagi armas, et pakuti! Siin on ka kodumaiste jooksude vabatahtlikel palju õppida. Nii palju, kui Suurbritannias võistelnud olen (see oli viies kord), olen märganud, et vabatahtlikud on väga innukad ja tõepoolest tahavad seal olla. Nad on osa millestki suurest. Muidugi on natuke naljakas ka, et iga lamava politseiniku või pisut järsema kurvi juures on keegi, kes soovitab jooksjail ettevaatlik olla. Ausalt öeldes poleks ma neid teekühmusid muidu tähelegi pannud, aga britid ongi üliviisakad ning vabandavad alati ette, taha ja igaks juhuks kõrvale ka. Samamoodi puhus ka tuul: eest, tagant, kõrvalt. Hiljem saime teada, et Lõuna-Inglismaal oli möllanud eriti karm torm ning meie saime osa selle jääknähtudest. Muidu oli täitsa lühikeste pükste-põlvikute ilm. Vihma ootuses tõmbasin hommikul selga pika pluusi, et vähemalt keha soojas oleks. Ja, oi, pärast finišit oli ikka päris külm!

Maailmameistrivõistluse võitis keenialane, kes stardis käpuli käis. Mõelda vaid! Brittide kodumaine lootus Farah jooksis sekund kiiremini kui tund ning puksis end kolmandale kohale. Mul: 1:37:16 ja olingi kohal! Uus isiklik rekord 8 minutiga üle joostud. Tegelikult näitas kell rohkem, aga kiibiaeg on kiibiaeg. Pärast esimest starti kulus mul näiteks poolteist minutit, et end üle joone libistada ja numbriga 4570 olin tuhandete jooksjate seas veel täitsa esimeses pooles. Paar esimest kilomeetrit oli rahvarohke ning hingeldavaid inimesi vaadates mõtisklesin, kui paljud neist ära kukuvad ja kui hõredaks viimaks läheb. Kui juba alguses raske, siis väga kaugele ju ei longi. Esimesed 5 km olidki tihedamad, aga edaspidigi oli inimesi ikka palju ümber. Õnneks oli ka rada piisavalt lai ja lisaks mõnusalt põnev. Kella andmetel oli tõusu 49 meetrit ja laskumist 28, nii et tegu võrdlemisi tasase rajaga. Huh, ainult et  viimane tõus oli lõpukilomeetril, just enne finiši poole pööramist. Finišis külma veega joogipudel, banaan, medal ja kaunis draakoniga jooksusärk kätte (olen draakoniaasta laps, nii et igati kohane!) ning siis pakihoidu asju nõutama. Näpud ja varbad võrdlemisi külmunud sealjuures, kahju, et sooja jooki ei pakutud! Kusjuures rajalgi anti veepudeleid. Just pudeleid, mitte topsikuid. Suurbritannias võistlustel nii ongi. Saad pooleliitrise pudeli, võtad lonksu, viskad ära. Ma haarasin poolelt maalt vaid ühe geeli, mis oli õnneks vedela konsistentsiga. Enne starti nautisin veel kodumaist HoneyPowerit, mille maitse käib igasugustest sünteetilistest segudest kaarega üle.

Cardiffile saab 2 päevaga vabalt tiiru peale teha, sest tegu on kompaktse linnaga (Tallinna sarnane oma suuruselt), kuid tasub piiluda ka kauni rannaga Swanseasse (60 km eemal) või Bristolisse-Bathi. Suurbritannias soovitan ma igal juhul võistelda, sest Easyjeti või Ryanairiga saab Londonisse, Manchesteri või Glasgow'sse tihti edasi-tagasi piletid umbes 50 euroga ja käsipagasiga saab võistluse tehtud küll. Linnade vahel sõidavad National Expressi bussid ning ette planeerides on näiteks Cardiff-Londoni pilet umbes 7 eurot ja seda saab internetist lihtsalt osta. Rongid on üldjuhul mitu korda kallimad. Eks majutushinnad on Eestiga võrreldes krõbedamad, aga poes on toit mõistliku hinnaga ning pubisid valides saab ka seal häid pakkumisi (nt. J.D. Wetherspooni ketil on pakkumisi „2 einet 10 euro eest“).