Inimesed annavad elust suuremaid lubadusi kaks korda aastas. Esmalt loomulikult jaanuaris, mil võetakse kätte märkmik ja täidetakse selle kaks lehekülge lausetega, mis sobiks hästi nii Põhja-Korea spordi- ja terviseministri suhu, kui järgmisse Lotte-filmi. „Hakkan tegema sporti!“, „Kino asemel käin teatris!“, „Õlu asemel joon porgandimahla!“

Teine lubaduste jõuluaeg saabub peale suvepuhkust. Kopsud on värsket energiat täis ning kehakaal suvistest grillpiknikest ja sõpradega saunatamistest ootamatult kerkinud. Arvad naiivselt, et nüüd ongi nii. Et elu polegi enam monokroomne ja paralleelsed sirged on muutunud pallideks.

Ma olen ise selle kõige elav näide. Jooksma hakkasin 26. juulil. Suvepuhkuse lõpus. Aastaks oli 2004. Jooksen siiamaani. Olen kas loll või järjekindel või siis mõlemat.

Veganlusele andsin sõrme 1. augustil ehk 31 päeva tagasi. Miks? Lühidalt: lugesin raamatut, mis pani mind teisiti mõtlema. Raamatu pealkirjaks oli „Finding ultra“ ning selle autor Rich Roll on triatleet, kes on samal ajal ka vegan ehk saab kõik vajaliku 20+ tunnisteks treeningnädalateks kätte taimsest toidust.

Mul ei olnud ühtegi tavapärast põhjust toitumise muutmiseks. Mul ei ole terviseprobleeme. Kolesterool on küll üle viie, kuid seni kuni veresoonte sisse ei näe, on ju tegemist ainult ühe arvuga. Kehakaaluga probleeme ei ole. Kehamassiindeks ütleb, et keha on, kuid massi pole. Söön normaalselt. Lemmiktoit on kohuke ning endises Ikla piiripunktis teen vahel ikka pikema peatuse. Ent öösel ärgates ei lähe mitte külmkapi juurde võileiba tegema vaid ikka vetsu.

Otsest põhjust toitumise muutmiseks seetõttu ei olnud. Ent olles mitmete ülekoormusvigastustega kimpus olnud, olen mõistnud, et need on tekkinud tasapisi ning tänu sellele, et olen tegelenud sellega, mis meeldib ning mitte sellega, millega peaks. Äkki on toitumisega samamoodi? Kui ma söön seda, mis mulle meeldib, ning mitte seda, mida ma aktiivset elu elades peaks, äkki tuleks midagi muuta? Äkki löövad ka toitumise tagajärjed välja tasapisi, veresoonedki ei lupju ju üleöö.

Seega ei olnud eesmärgiks hakata ilmtingimata veganiks, vaid lihtsalt jälgida rohkem seda, et keha saaks kätte kõik vajaliku ja vältida nn. tühje kaloreid. Muutuse põhjused polnud ka eetilised. Lihatööstuse töökogemuse tõttu tean, mida tehakse poltpüstoliga ning olen näinud, kuidas kanad tõstetakse jalgupidi konveierile, mille teises otsas ootab viltune nuga. Enne, kui kanast saab maitsev filee ja seast šašlõkk, toimub väga palju sellist, mida keegi tegelikult näha ei taha. Loomulikult, liha ja piima tootmise ökoloogiline jalajälg on märkimisväärne ning eks see kõik aitab põhjendada ka veganlust. Kuid ma ei mõelnud lehmadele ega sigadele, vaid eeskätt ikkagi iseendale.

Kuna ma ei tahtnud teha põhimõttelist otsust „Ei söö ülejäänud elu jooksul grammigi liha ega ühtegi kohukest“, oli ka muutust kergem teha. Proovin ja vaatan.

Taimetoitluse juures on väga palju erinevaid tasemeid, alates sellest, et sööd ainult neid vilju, mis on puult pudenenud ja lõpetades sellega, et midagi ei küpseta ega soojenda. Mina valisin lihtsama tee. Söön ainult taimset päritolu toitu. Loobusin nii lihast, kui lihasarnastest toodetest nagu vorstid ja viinerid. Loobusin ka piimast, jogurtist, kohupiimast, juustust. Samuti ka munast. Alles jäid nii puu- kui köögiviljad, kui kõiksugu teralised tooted. Proovisin võimalikult palju eelistada täisteratooteid. Kommidest ja šokolaadist ei loobunud. Kohvist samuti mitte. Never-ever. No-no.

Esimene nädal oli keeruline. Köögiviljad kihutasid kehast läbi otsekui Rovanperä ja kiiruskatseid oli iga mõne tunni tagant. Soolikad toimisid õlitatult. Liha veetis kehas ikka oluliselt kauem aega.

Köögiviljade söömine paneb robustselt öeldes muidugi ka rohkem peeretama. Tänapäevastes trammides, mis on puhtad ja lõhnavad hästi, oli vahel üsna keeruline. Nägu oli krimpsus nagu oleks hernes kurgus ning kõvahäälselt avanevad uksed päästsid nii mind kui kaasreisijaid. Tipptunnil ühistransporti õnneks kasutama ei pidanud, mistõttu piinlikke ja vägivaldseid hetki kaassõitjatega ka ei tekkinud.  

Kõht oli samuti iga natukese aja tagant tühi. Ma ei saanud aru, kui palju sööma pean, et kõht ka täis oleks.

Ent samal ajal kogesin ka, kui maitsvad köögiviljad on. Paned brokkolit, paprikat, küüslauku, sibulat ja maguskartulit ahju ning kõik koos viib keele alla. Kuid kõik maitseained ongi ju taimset päritolu. Mustikamarinaadis grill-lihale annab ju maitse marinaad ja jogurtile moos.

Poes käimine oli otsekui ekskursioon, kuna need asjad, mis pidid jõudma minu korvi, asusid ebatavalistes kohtades. Peale Järvakandi igamehe maratoni nägin, et poe-ekskursioon vahel pelgalt vaatamiseks jääbki. Järvakandi Konsumis on vegani elu üsna keeruline. Eks see kaal niimoodi kukubki. Midagi lihtsalt ei ole korvi panna.

Ent poes käimine muutus ka palju põnevamaks. Uusi asju sai nii palju proovida. Näiteks lehtkapsas. Väärt kraam. Ma siiani ei teadnudki, milline üks lehtkapsas välja näeb. Ei, lehtkapsas ei ole see ümmargune ja roheline asi. See on lihtsalt kapsas.

Kuid lehtkapsas on lihtsalt nii palju kasulikku, et sportliku vegani külmkapp peaks seda triiki täis olema. Proovisin seda mahutada smuutidesse. Paned kaerapiima, banaani, mustsõstraid ja jogurtilaadset toodet blenderisse, lisaks veel lehtkapsast ning ongi koledat rohelist värvi smuuti valmis. Kahjuks mõistsin kohe, et tavaline saumikser lihtsalt ei tule nii erinevate asjade tükeldamisega toime ning tuleb teha investeering haigelt kallisse blenderisse. Sellisesse, millega saab näiteks ka püreesuppi teha.

Ma olin kogu aeg arvanud, et need, kes söövad rohelist värvi smuutit on mingid friigid. Nüüd söön ise ka. Kusjuures – on väga maitsev. Ilma igasuguse irooniata.

Smuutisse võid ju kõiksugu asju toppida. Alguses kartsin, et jään nälga ning panin õhtul lisaks kõigele muule ka terve avokaado blenderisse. Kivi võtsin loomulikult ära. Ei olnud hea mõte. Smuuti sai lihtsalt nii rammus. Nüüd piirdun poole avokaadoga.

Tasapisi kogunesid koju mingid täiesti arusaamatud toiduained, mida muu pere isegi katsuda ei taha. Näiteks seesama lehtkapsas. Või siis kõrvitsaseemnejahu. Väga hea proteeini ja raua-allikas. Paned kaks supilusikatäit blenderisse ja ongi maksakaste valmis. Ma tõesti ei mõista, miks rauapuuduse korral soovitatakse liha rohkem süüa.

Tänapäeval on õnneks ka nii palju erinevaid asendustooteid, mis jätavad mulje, et tegemist on lihaga, kuigi seal on liha täpselt nii palju, kui odavas viineris. Näiteks beyond meat burger. Nämma. Ka hakkliha asendav hakis on selline, mida võid soovi korral lihtsalt külmkapist supilusikaga võtta ja suhu kühveldada. Toorest hakkliha otse külmkapist supilusikaga vist ei söö. Ka juustulaadsed tooted on tänapäeval täiesti OK. Kõige keerulisem on olnud muna asendada, pühapäevaseid pannkooke on ilma munata suht võimatu teha, kuid eks tuleb lihtsalt uurida ja proovida.

Muidugi, eesmärgiks on kasutada võimalikult palju päris asju ehk mitte petta ennast asendustoodetega, kuid aeg-ajalt ikka tahad. Kuid tofukohuke pole ikka päris kohuke. Palju maitsvam on pista suhu mõni dattel ning saad lisaks maitsele ka midagi kasulikku. Eks on ka neid tootekategooriaid, kus veganalternatiivi lihtsalt ka ei ole. Näiteks vahvlijäätis. Ent vegan KitKat on juba olemas. Tallinnas üks pood müüb.

Külas käimine muutus märksa keerulisemaks. Kui ütled, et oled vegan, siis kõik vaatavad sind otsekui segast. Vend kutsus mõni päev tagasi sünnipäevale. Pakkus seakooti ja punast kala. Aeglaselt küpsenud. Sellele lisaks oli laual ka üks salat. Kausis oli segatud rohelist salatit, tomatit ja kurki. Et sellest kõhu täis saada, oleks ma pidanud üksi kogu salati ära sööma. Sorry, kuid ega veganid ainult muru ka näksi. Sööngi seetõttu enne külla minekut nüüd kodus kõhu täis. Koju jõudes teen veel ühe pähklivõiga saia lisaks.

Mis siis 31 päevaga muutunud on? Esiteks, igatsust ühegi toidu järgi ei tekkinud. Sinki pole unes näinud. Käed ei värise ja ärevushäireid ei ole.

Teiseks, energia kõikumist on päeva jooksul vähem. Varem oli peale lõunasööki selline tunne, et peaks väikse uinaku või kolm tassi kohvi tegema. Nüüd lähen magama alles õhtul.

Kas ja kui palju sellest kõigest lähtuvalt kolesterool ja konkreetsed verenäitajad on muutunud, või siis vererõhk, ma veel ei tea, kuu aega on vere pildi muutumiseks ilmselt liiga lühike aeg. Samuti ma ei tea, kas ja kui palju toitumise muutus mõjutab minu jooksuvormi, kuna vigastuse tõttu ma hetkel ei jookse.

Kaal? Kaal kukkus umbes kilo jagu. Oli 71,5. Nüüd on 70,5. Proovin nüüd kaalu hoida, sest eesmärk oli midagi hoopis muud.

Kuidas edasi? Loomulikult jätkan veganina. Tuleks ainult rohkem süveneda. Hankida mõni vegan kokaraamat ja panna kirja paari päeva menüü, et olla täiesti kindel, et keha saab kõik vajaliku ikka kätte. Näiteks selle kurikuulsa B12, mida taimedes ei leidu.

Ja loomulikult, veganlus ei ole ainus tõde.