Minu nädalane treeningplaan näeb välja nii.

Esmaspäeval taastav jooks 8 km. 

Ma ausõna ei hoople, aga see on kõige kergem jooks nädalas ning veel paar aastat tagasi tundus seegi distants minu jaoks ületamatu.

Teisipäeval fartlek ehk vahelduva tempoga jooks.

Minu jaoks kõige raskem. Fartleki puhul on oluline, et pulss jooksutempo vaheldudes samuti muutuks ja kiirema tempo puhul oskaksin enda vastupidavust kasvatada ja hoida. Kõige rohkem kaasamõtlemist, kella ja pulsi jälgimist.

Neljapäeval jooksuharjutused. Tavaliselt teen neid kohaliku kooli staadionil, kus pea alati mõni laps minu põlvetõstete või ristsammudega liitub.

Nädalavahetusel teen pika jooksu. Mõnus 15 km mediteerimist, millega kõik nädala sees kogunenud probleemid rajale jäävad.

Mõnikord muidugi plaan veidi muutub, eriti lahe, kui saab liituda mõne ühistrenniga. Mulle meeldib väga üksi joosta, aga vahel on hea kokku saada ning jooksujuttu rääkida. Ma arvan, et mu pere ja sõbrad on juba väsinud mind kuulamast. Viimasel perekondlikul koosviibimisel pidin kõvasti küsima, kas nüüd võin oma jooksmisest rääkida. 

Üheks asenduseks oli ühistrenn #eesmärgikstallinnamaraton tiimiga. Mäkketõusud Pirital liivamäel! Uhh, mäkketõusud ei kõla just eriti mõnusa trennina, aga see tunne pärast …! Liivas joostes muutub tehnika täiesti. Pisikeste tihedate sammudega kätega hoogu andes mäest üles, iga mäkketõusuga õpid, kuidas jõudu jaotada või mis asendis astuda ja õige pea on kõik lihased ja kogu keha, eriti jalad, justkui sült. 

Ma saan aru, et kirjeldus ei kõla ahvatlevalt, aga selle ära tegemine annab eriliselt mõnusa tunde.

Maikuu möödus treeningute mõttes ideaalselt. Igal kevadel püüan võimalikult palju osa saada lillede, puude ja põõsaste õitsemisest ning alati on tunne, et märkan kõike alles siis, kui õied juba närbuvad. Nüüd sättisin enda jooksuraja lõhnavate sirelihekkide ja tärkava rapsipõllu kõrvale. Teadsin täpselt, millises tänavas langetab kastan õrnalt õisi ning kus elab aednik, kellel kasvavad magnoolia ning aprikoosipuu.

Kahjuks ei lähe alati kõik nii nagu planeeritud ning aega jooksupäeviku kirjutamiseks sain tobeda õnnetuse arvelt. 

Töökojas, kus igapäevaselt naiste aksessuaare ning käekotte meisterdan, kukutasin trükimasina raske metallplaadi jala peale. Silme eest must, hing kinni ning jalg paistes. Kuus tundi EMOs, röntgen ja kompuuteruuring hiljem – väikese luu murdumine jalalabal. Kipsi õnneks selline murd ei vaja, aga joosta, isegi palju kõndida veel ei või. Raske südamega pean loobuma nii Narva poolmaratonist kui ka Tipust Topini osavõtust. 

Tallinna maratonil osalemisest ma veel ei loobu!

Kadri eesmärgiks on septembrikuus Tallinnas oma elu esimene maraton läbida.

Avafoto: Mallor Malmre