Vägilase jooksust sai sel aastal kolmest osavõistlusest koosnev sari, mis hõlmas Narvas, Tartus ja Lähtel toimunud jooksuvõistluseid.  See võistlus, millest sari alguse sai – Lähte Vägilase jooks – oli sarjas viimaseks jäetud, kuid kogus vaatamata sellele rekordilise osavõtjaskonna.  282 lõpetajat on 82 võrra rohkem kui mullu – takistustega maastikujooksud kasvavad kiiremini kui hallitus augustikuisel viineril.

Vägilase jooksu tagasisidet lugedes on hea meel tõdeda, et vaatamata sellele, et ühe asemel toimus tänavu kolm võistlust, pole korraldajad latti allapoole lasknud.  Kvantiteeti on rohkem ja tegelikult – ka kvaliteeti.

Lähtel toimunud Vägilase jooks sai jooksjatelt koondhindeks 9,54 ning korraldust hinnati 9,34 silmaga.  Mõlemad skoorid on kõrgemad kui mullu.

Rada ja selle märgistus teenisid 8,80 punkti, stardi-finišiteenindus 9,12 ning joogi-teeninduspunktid 8,27 punkti.

Auhindu-medaleid hinnati 8,66 punkti vääriliseks ning viimane küsimus – kas võistlus on väärt oma osavõtutasu – sai 9,10 punkti.

Lugedes vastuseid küsimustele – millised takistused meeldisid kõige rohkem/kõige vähem – on näha, et osavõtjatel erinev taust ning ka lemmikud on erinevad.  Kuigi konkurentsitult kõige lemmikumaks takistuseks oli liumägi – no see pole ju ka takistus – siis oli ka neid, kel meeldis rõngastel rippuda, plaatidel vee peal kõndida ja isegi liivakotte tassida.

Millised takistused meeldisid kõige vähem? Sellele küsimuse vastused varieerusid veelgi rohkem.  Rõngad, rippumised kõrgel, suured torud, kraavid, rehvide tassimine, kõrge plank, mudased takistused . . .

Ehk teisisõnu – takistustega maastikujooksu eripäraks ongi varieeruvus.  Vaja läheb erinevaid oskusi ning mitmekülgsus tuleb kasuks.  Kui takistused on erinevad, muudab see võistluse sellest osavõtjate jaoks ka võrdsemaks – kellele meeldib ronimine, kellele asjade tõstmine.

Fotod: Aldis Toome, Seiklushunt/Lähte Vägilase jooks.