Neli ja pool nädalat tagasi ootas mind ees suurte plaanidega maikuu. Vorm üha paranes ja kindel plaan oli oma võistlusnärvi leevendada, hakates seejuures muidugi ka seni voolitud jooksuvormi realiseerima. Kalendrisse sai märgitud igaks nädalavahetuseks üks võistlus. Esimeseks ehk soenduseks oli kirjas Lääne-Harju liikumissarja esimene etapp ehk Laulasmaa 5 km jooks. Kogenematu ullikesena tuhisesin stardist minema kilomeetriajaga 3.34. Pärast esimest kilomeetrit,  kui nägin, et esiotsa võistlejad on veel käeulatuses, sain aru, et midagi on valesti. Ma ei peaks päris siin olema ja nii kiiresti jooksma. Järgnes haamer ning ülejäänud 4 km oli korralik piinlemine. Üritasin enam-vähem sirgelt joosta ja pead püsti hoida. Finišis fikseerisin ajaks 19.14 ja 5 km keskmiseks 3.50 km/h. Numbritega jäin rahule.

Aga kes see ikka 5 km pikkusest jooksust järgmine päev taastub!? Isegi mitte siis, kui keha on väsinud ja treener on treeningplaani märkinud PUHKE PÄEV. Ikka on vaja minna Kalevi staadionile, kus jooksjad olid õilsal eesmärgil osa võtmas üritusest Wings for Life World Run. Seltkond oli tore ja esialgse plaanitud 10 km asemel tiirutasin staadionil 70 ringi ehk 28 kilomeetrit. Järgmisel hommikul oligi see aga käes. Voodist tõustes oli põlv pakk, kolm päeva lonkamist. Pärast nädalast puhkust tundus, et põlv hakkab taas vaikselt liikuma ja tegin valuvaigisti toel isegi lõigutrenni ära, sest neid ei tohi ju ometi vahele jätta, muidu äkki läheb veel vorm kehvaks. Tunne oli trennis üllatavalt hea, aga järgmisel päeval lõi reaalsus taas jalaga näkku. Taastavat 5 km pikkust sörki mul lõpuni teha ei kannatanud. Asi selge, põlve kimbutab suure tõenäosusega põletik, mis tähendas ühtlasi ravikuuri ja minimaalselt kahenädalat puhkust. Arvatavasti laagerdus parema jala põlves juba talvel midagi, sest kiiretel ja lühikestel lõikudel, kus lihased vajasid sajaprotsendilist pingutust, lõi sinna kohati sisse terav valu. Nii aga, kui lõigud tehtud said, valu kadus ja probleem ununes.

Ühe korra astun nelja ja poole kuu vältel treeneri ette kirjutatud treeningkavast üle ja saan kohe sedavõrd valusalt tutistada. Liigne agarus on ogarus. Sinna siis minu võistlusterohke maikuu läkski. Piirdusin sedapuhku vaid n-ö soojendusvõistlusega. Ei hakka valetama, vaimselt on olnud keeruline kuu. Kodus diivani ees ÜKE-t teha ja jalga rullida pole pooltki nii lõbus kui joosta. Aga ju siis pidi nii minema ja küllap on igal halval asjal ka oma põhjus. Äkki keha vajas puhkust? Või vajasid abikaasa ja laps rohkem tähelepanu? Õhtuste jooksutrennide asemel õpetasin lapse hoopis rattaga sõitma. Igas halvas asjas on ikkagi ka midagi head!

Igatahes on, kuidas on. Veidi veel jalale rahu ja juuni esimestel päevadel proovin uuesti jooksuliigutusi tegema hakata. Narva poolmaraton toimub 10. juunil. Lootus sinna jooksma minna veel elab, küll aga peab ajalisi eesmärke kindlasti allapoole tooma ja olukorda mõistusega võtma. Kui aus olla, siis hetkel tahaks lihtsalt joosta ja tempo pärast seejuures liilalt mitte muretseda.

Fotod: Mallor Malmre