Võimalus joosta Lissaboni poolmaratoni kukkus justkui sülle, kui selgus, et see toimub ajal, mil oleme Jooksupartneri seltskonnaga Hispaanias laagris. Valmistun 21. aprillil toimuvaks Hamburgi maratoniks ja igaüks, kes maratoni jookseb, teab, kui hea on, kui saab kevadel enne tähtsaimat jooksu korrakski võistelda – panna oma vorm proovile ja talvega võistlemise unustanud kehale meelde tuletada, kuidas treeningtempost kiiremini jooksmine tundub.

Jooksupartneri treener Einar Kaigas korraldas meie sõidu Lissaboni nii, et läksime oma 350km kaugusel asuvast laagripaigast teele päev varem, laupäeval. Otsisime ööbimiskoha üles, käisime pisikesel (arvestades maratonil osalejate hulka) expol ja pidasime restoranis mõnusa pastaparty.  Et me jõudsime expole üsna viimaste seas, siis jätkus meile vaid XL suuruses särke. Samas saime kohe suure üllatuse osaliseks, kui selgus, et korraldaja ei paku pakivedu stardipaigast finišisse. Eestis oleme harjunud, et meile tehakse võistluse korraldaja poolt kõik ette-taha ära ning nii me siis imestasime ja porisesime siinse korralduse üle. Osaleja jaoks tähendab pakiveo puudumine ju seda, et kui tahad lühikeste riietega joosta, siis peab samas varustuses ka stardis 12-kraadist temperatuuri taluma. Suurtele maratonisärkidele ja expol loosirattalt võidetud niisama suurtele ja mitte just glamuursetele särkidele leidsimegi sellega kasutuse – pärast seda, kui nad olid oma ülesande täitnud, sai nad mugavalt stardikoridori maha poetada. Üks hallipäine onu küsis veel Silja maratonisärgi endale ja pani selle hellalt võistluse ajaks püksi, et pärast oma kallile abikaasale kinkida.
Lissaboni poolmaraton saab stardi Lissaboni 25. aprilli, algselt teada kui Ponte Salazar’i sillalt. 25. aprill on Portugali vabaduspüha – Dia da Liberdade. 1974.a revolutisooni ajal nimetatigi sild selle järgi 25. aprilli sillaks. Kohalikelt saime teada, et sellele sillale pole jalgsi võimalik minna, saab vaid auto või rongiga, seetõttu ehkki stardipaik oli meie hotellist 7km kaugusel, langes jalgsi starti mineku variant kohe ära.

Lissaboni poolmaratoni start 24.03.2013 (foto võistluse korraldaja kodulehelt).

Õige transpordivahendi leidmisel muidugi probleeme ei tekkinud – meeletud massid spordirõivastes ja rinnanummerdatud inimesi liikus sel hommikul kõik ühes suunas. Stardipaika jõudsime ilusti, päike paistis ja tuju oli hea. Teada oli, et stardigruppe ei ole, seetõttu järgisime kohalike soovitust minna võimalikult vara kohale, et päris tagant alustama ei peaks.

Pean ütlema, et kuigi minu jaoks oli tegemist alles teise poolmaratoniga elus ja ma selleks spetsiaalselt ei valmistunud, vaid see oli mõeldud pigem põhivõistluse ettevalmistuse osana, siis päris maratoniga võrreldavat ärevust ma ei tundnud. See lasi öösel ilusti magada. Samas ei osanud ma oma vormi hinnata ega teadnud, mis aega ma suuteline jooksma olen. Salasoov oli pool aastat tagasi joostud 1:43 alistada. Treener Margus Pirksaar oli treeningkava teinud arvestades laagri võimalusi ja võistluse eel ka natuke puhkust mulle planeerinud. Sellegipoolest kartsin veidi, et laagri koormuse pealt ehk väga head tulemust joosta ei jaksa. Otsustasin, et jooksen esimese kilomeetri 5min/km tempoga, et mitte end kohe ära väsitada ja siis tõstan tempot.

Alustada 5min/km muidugi ei saanud. Et olime stardikoridoris vara kohal ja pigem ees- kui tagapool, siis pidime oma koha hoidmiseks ühe koha peal seistes starti ootama tervelt poolteist tundi – hea kujutlusvõime korral võiks ju sedagi mingil moel soojenduseks pidada, aga näiteks Ülari tasemel jooksja jaoks pole selline „silgud pütis“-kombel seismine vahetult enne starti kindlasti just parim viis end võistluseks ette valmistada. Uskumatu, aga oli ka neid, kes meist veel palju varem kohale olid tulnud. Viimastel stardieelsetel minutitel mängis juhus meile Siljaga minu iPodist Cindy Lauper’i „Girls just wanna have fun“-i – vaatasime teineteisele otsa, pahvatasime naerma ja teadsime, et see on, lisaks muudele eesmärkidele, oluline komponent tänasel jooksul – to have fun.

Arvatavasti kõlas stradipauk. Esimesed read arvatavasti kuulsid seda. Panin ka mingil hetkel oma kella käima. Meie oleme kodumaistel võistlustel harjunud ikka stardigruppidest alustama ja mass läheb seetõttu sujuvamalt liikvele. Enda säästmiseks ei hakanud me siiski kohalike „jooksen-seljakott-seljas-ühe-jooksu-aastas“ vahel slaalomit tegema ja tunnistasime Siljaga, kes jooksis oma esimest poolmaratoni, rahulikult minu kellalt kilomeetriaega 6-6:30. Silla lõpus möödusime 2:00 jänesest.

Kui sillalt maha saime ja esimene joogipunkt möödas oli, läks jooksutrass kaheks – 7km jooksjad suunati sealt lühemale rajale. Kahjuks oli vist tähistus siiski nii ebamäärane, et mitmed poolmaratoonarid, k.a. Leili Teeväli meie seltskonnast, sattusid tahtmatult finišeeruma 14 km varem kui nad soovinuks.
Rada kulges pärast silda mõned kilomeetrid piki jõe kallast ning keeras siis tagasi, pannes meid proovile raja pikimal, 10-kilomeetrisel jõeäärsel sirgel korralikus vastutuules, ja andes meile jooksu viimaseks lõiguks taaskord tagasi keerates eelise kasutada taganttuult. Need kaks tagasipööret andsid ka suurepärase võimaluse näha liidreid. Teadsin, et rajal on ka Eesti tippjooksjaid ja sain võimaluse neid ise otse rajalt ergutada. Silm püüdis kinni Viljar Vallimäe, Andrus Leini ja Ülari Kaisi. Kaasmaalaste lähedus ja ilus samm andis endalegi jõudu juurde, uudishimulikele kaasvõitlejatele enda ümber sain elevusega seletada, et olen eestlane ja ergutasin eestlasi! Selliseid emotsioone on rajal hädasti vaja – nii on rõõmsast meelest kohe tükk aega palju rohkem energiat.

Pildil on oranžis särgis Ülari Kais (foto: Einar Kaigas).

Pärast liidreid kohtasin esimese tagasipöörde eel meie seltskonnast veel Sveni, Keiot ja Priitu. Tervitasime ja soovisime jõudu. Nii mõnus – omad armsad inimesed. Möödusin 1:45 jänesest.

Joogipunkte oli rajal tihedalt ja nende kohta jätkub ainult kiidusõnu. Vett jagati 0,5L pudelitest. Et oli üsna soe ja kohati päikeseline, siis jätkus vett pärast joomist ka enda jahutamiseks. Viimastes joogipunktides võtsin ka spordijooki ja kõige viimases pakuti isegi banaani, kusjuures, minu suureks üllatuseks, paljud minust tükk maad eespool jooksjad tõesti võtsid ja sõid seda vaid mõned minutid enne finišit isukalt (nägin seda, kuna rada pööras tagasi ja tuli mulle vastu).

Otsisin silmadega Einarit. Selles vastutuules kuluks ära taaskord kellegi oma sõbralik ja julgustav ergutus. 16ndal kilomeetril ta koos Mia Lii ja Ele-Riiniga tee äärest leidsingi. Milline rõõm! Äkki kuulsin eestikeelset hüüet: „Kristeeeeel, palun vett!“. Silja! Kohtusime pärast minu tagasipööret ja joogipunkti – mul oli veel veepudel käes ja Silja oli kilomeeter tagasi võtnud ühe kleepeka geeli – väike valearvestus joogipunktide paiknemise osas. Saatsin avatud veepudeli tema poole teele nii graatsiliselt kui sain – jess!, Siljal õnnestus pudel kaasjooksjate jalgade alt päästa!
20ndal kilomeetril kohtasin oma suureks rõõmuks taas Einarit ning oma jooksu lõpetanud ja tema juurde jõudnud Ülari hüüdis: „tubli Kristel, mõned minutid veel“. Tõepoolest, mul oli jäänud joosta veel 1,1km. Panin viimase käigu sisse ja otsustasin, et erinevalt varasematest võistlustest katsun sel korral lõpuspurdi teha. Margus kirjutab treeningkavasse ikka võistluse juurde sõnapaari „max pingutus“ – päris maksimumi ma endast erinevalt päris sportlastest anda ei oska, aga üle tavapärase taluvusläve võiks ikkagi proovida ennast kätte võtta. Alustasin ehk veidi liiga vara selle spurdiga, sest 500m pärast olin ma sellest juba täitsa tüdinud, aga rahvas ergutas ja ütlesin endale, et mis need viimased sajad meetrid enam ära ei ole, kui pärast finišijoont ei pea enam sammugi jooksma.

Finišis ei suutnud ma ausalt öeldes oma silmi uskuda – ajatabloo näitas oluliselt väiksemat numbrit kui ma eales oleksin osanud loota – 1:38.36. Hiljem selgus veel, et netoaeg oli lausa 1:37.51.

Hõiskasin rõõmust ja kallistasin finišikoridoris kohatud Priitu, kel samuti on põhjust uut ja tema jaoks kergelt tulnud isiklikku rekordit tähistada. Saanud värsked medalid kaela, nautisime lõbusate korraldustiimi noorte jagatud jooki, banaani ja Magnumi jäätist. Pingutus oli end ära tasunud – uus rekord ja tohutult uut motivatsiooni järgmisteks trennideks ja võistlusteks. Hamburg – siit ma tulen!

Sven oli meile 300m kaugusele finišist äärmiselt laheda hosteli leidnud, seega me ei pidanud pärast jooksu rahvamassis teineteist otsima, vaid saime kõik hostelis kokku, pesime, vahetasime riided, muljetasime ning võisime seejärel üheskoos linna peale minna.
Ma arvan, et kaaslased ühinevad mu arvamusega, et sellest võistlusest soovitaks, mõningatele puudujääkidele vaatamata, osa võtta igal jooksusõbral.

Aitäh kogu seltskonnale suurepärase päeva eest. Erilised tänud Margusele ja Einarile.

Õnnelikud medali- ja rekordiomanikud Silja ja Kristel (foto: Keio Hämäläinen).

Jooksupartneri maratoniseltskond (foto: Keio Kits).
Meie seltskond tuli rajalt järgmiste aegadega:
Ülari Kais – 1:15.00
Sven Reiss – 1:23.55
Keio Hämäläinen – 1:25.48 (PB)
Priit Hiob – 1:36.08 (PB)
Kristel Vallaste – 1:37.51 (PB)
Silja Luide – 1:43.09 (PB)
Kaili Kuusik – 2:19.45