Detsember on kokkuvõtete tegemise aeg – tänavuse jooksuaasta võtab kokku Eesti Kergejõustikuliidu praegune kestvusalade alarühma juht ja endine tippjooksja Toomas Tarm.

Mida pead eelmise aasta suurimateks kordaminekuteks Eesti kesk- ja pikamaajooksus?

„Pean nendeks kolme saavutust,“ avaldas oma arvamuse Toomas Tarm.  „Kaur Kivistiku Universiaadi hõbedat, Andi Nooda 5.kohta noorsoo EMil ja maratoonarite jooksu Pekingi MMil.“

Nii naiste kui meeste maratonis oli eelmisel aastal tipus selge edasiminek - kaheksa jooksjat esikümnest parandasid mullu oma isiklikku rekordit.  Kolm maratoonarit kvalifitseerusid juba ka Rio OMile.  Millega seda seletada?

„Mina näen asja veidi teistpidi,“ kommenteeris maratoni hetkeseisu Eestis siinse Maratonitiimi juht. „Mingit hüppelist edasiminekut ei ole olnud, vaid on viimaste aastate vaikne tõus. Hüppelist edasiminekut võime näha mõne jooksja puhul (2014 Heinar Vaine, 2015 Kaisa Kukk ja Mari Boikov), aga maraton on selline ala, et üldjoontes väga suurte hüpetega edasi ei minda ja sageli järgneb sellisele hüppele vaiksem (loodetavalt mitte negatiivne) arengukõver. Meie edetabeli liidritel - Fostil ja Liina Luigel - on tegelikult oma võimetekohased ajad välja jooksmata. Nende jooks ja tulemused kahel viimasel tiitlimaratonil on palju kõvemad kui edetabeliaeg. Ja enam ei ole meie peaeesmärk kindlasti mitte tiitlivõistlustele jõudmine, vaid nendeks maksimaalne valmistumine ning tulemuse tegemine.“

Roman Fosti Kõrvemaa Kevadjooksul.

Staadionidistantsidel on samas tipus üsna hõre, mullu (nagu ka tunamullu) ei jooksnud ükski Eesti mees 10 000m poolest tunnist kiiremini.  Kuidas muuta staadionijookse populaarsemaks? Või on see üldse rahvajooksude ajastul võimalik?

„See on pikem teema,“ selgitas Tarm staadionijooksu populaarsuse langust. „Sellele on palju mõeldud, aga lihtsat vastust on raske leida. Võtame sellesama mainitud 10 000m. Siin on kaks poolt. Lembit Virkus jooksis 57 aastat tagasi 29.06 ja Ants Nurmekivi üle 45 aasta tagasi 28.37. Ka Enn Selliku 27.40 on joostud 37 aastat tagasi. Praegu vaadates ulme! Ei ole kahtlust, et kõik nimetatud ja lisaks ka Pärnakivi ning Turb olid maailma paremikule palju lähemal kui praegused mehed.“

„Aga teisalt joostakse ka 10 000m praegu väga harva,“ lisas oma sportlaskarjääri jooksul ka häid staadionijookse teinud Tarm. „Tema tähtsus jooksumaailmas on tugevalt langenud, kuigi on endiselt tiitlivõistluste distants. Poolmaraton ja maraton on saanud hoopis teise staatuse kui 30-40 aastat tagasi. Kahtlemata on Nurme, Fosti, ka Aus ja Kivistik võimelised jooksma alla 30 minuti, aga kuna see ei anna neile midagi käegakatsutavat, siis nad keskenduvad oma põhialale pigem. Kivistikul on oluline joosta tiitlivõistluste norm ja valmistuda nendeks, selle asemel et saada 10 000m kirja aeg 29.30.“

Suvistel Eesti Kergejõustiku meistrivõistlustel 5000m stardis.

„Muidugi näeksin heameelega, et paremad mehed teeksid näiteks EMV 10 000m tugeva jooksu ja üritaksid omavahel konkureerides häid aegu, aga paraku sundida selleks kedagi ei saa. Viimasel kahel aastal on ainult Fostil olnud huvi selle nimel tööd teha, aga üksi vedades pole see õnnestunud. Samas on olnud aegu ja mitte väga ammu, kus EMV stardis oli alla 10 mehe ja meistritiitli võitmiseks piisas 32 minutist. Sel aastal oli mehi ligi 30 ning võiduaeg napilt 30 minuti peale pole teiste riikide meistrivõistluste tulemustega kõrvutamisel mingi katastroof.“

Rio OM-normide muutmine käesoleva aasta lõpus muutis olümpiale kvalifitseerumise mitmele Eesti jooksjale mõnevõrra kergemaks. Samas loovad uued normid naiste maratonis intrigeeriva võimaluse - on täiesti reaalne, et maratonis täidab normi rohkem kui kolm jooksjat.  Kas Eesti Kergejõustikuliidul on selliseks puhuks reeglid paigas - kes saavad olümpiale, kui normitäitjaid on rohkem kui kohti?

„Loomulikult peavad reeglid olema ja õige pea saavad nad ka lõplikult kinnitatuna paika,“ andis Tarm märku, et hetkel sellele küsimusele veel konkreetset vastust ei ole. „Selles suhtes peab valitsema selgus.“

„Fakt, et selline võimalus üldse võib tekkida ja veel jooksualal, on iseenesest väga positiivne. Maratoni normide alandamine oli isegi veidi ootamatu, eeldada oleks võinud, et alandatakse pigem staadionidistantside hirmkõvu norme. Meie maratoonarite seisu see minu hinnangul väga palju ei muutnud. Kolmel jooksjal oli ka vana normiga see täidetud. Naiste osas usun, et meil on järgmiseks kevadeks ka 2:42 alistajaid vähemalt kolm. Meestest tegi see veidi pingevabamaks Tiidrek Nurme ülesande, kes üritab joosta praeguste plaanide kohaselt korraliku maratonitulemuse veebruaris Sevilla maratonil. Teistele meestele on ka 2:19 alistamine kõva pähkel, aga ehk mingil määral reaalsem kui vana norm 2:17.“

Mida ootad uuelt aastalt Eesti pikamaajooksus?

„Ootan ala jätkuvat arengut, võimalikult paljude jooksjate jõudmist tiitlivõistlustele ja seda, et kõik sinna jõudnud teevad otsustaval hetkel ka vähemalt võimetekohase jooksu. Kestvusjooksus palju üle oma varju ei hüppa,aga näiteks maratonis on ka meie jooksjate näitel võimalik targa jooksuga päris kõrgele jõuda.“

„Paari aasta perspektiivis loodan, et praegune veel arenemisvõimeline põlvkond saavutab oma maksimumi. Ja et nende tippspordiga lõpetamisel ei tekiks auku, vaid säiliks järjepidevus samal tasemel. Selline auk tekkis meil näiteks maratonis selle aastatuhande alguses, kui Loskutov, Salumäe ja kogu meie põlvkond taandus. 4-5 aastat oli ikka nukker seis, kui 2010-st aastast hakkas asi taas veidi paranema ja mehed-naised nägid, et ikka on võimalik joosta alla 2:30 ja 3 tunni.“

Eesti Meistrivõistlustel naiste 5000m, Liina Luik Eesti meistriks tulnud Jekaterina Patjuki ja Lily Luige ees gruppi vedamas.

„Keskmaajooksus on taseme paranemiseks ja järjepidavuse säilimiseks oluline, et oleks eeldustega (s.t., kiiruslike võimetega) noori, kes hiljemalt juunioride klassis taluksid tugevat treeningut. Selle eeldus on,et eeltöö on õigesti tehtud. Praegu sellist „materjali“ selgelt napib.“

„Pikamaajooks ei ole ehk sellises staatuses kui 100 või 50 aastat tagasi, kui muid valikuid oli väga kasinalt. Paavo Nurmit ja Emil Zatopeki teadis toona kogu spordimaalilm ja suur osa muust maailmast. Täna teatakse ehk veidi Mo Farahit, kuid mitte teisi väga kõvu jooksumehi ja –naisi. Ka Roman Fosti, Jekaterina Patjuk ja Kaur Kivistik peavad selles osas konkureerima tunduvalt enamate teiste alade tegijatega kui Virkus ja Pärnakivi. Siiski usun, et kergejõustik ja jooksmine ei kao kusagile ning säilitab oma koha spordialade tipus nii Eestis kui kogu maailmas. Ja selle alaga tasub tegeleda.“

Fotod: Heiki Rebane, Janek Oblikas