Pea kaks nädalat on Tallinna maratonist möödas ja see tundub paras aeg, et esimene võistlusjärgne emotsioon on möödas ja saab kõigest toimunust parema ülevaate anda.

Kui ma projekti esimesse vooru kandideerisin, siis seadsin oma eesmärgiks läbida poolmaraton ajaga 1:35. Rahvahääletuse vooru minemiseks suutis ema Annika mu ära rääkida, et ikka 1:30 peale selle muudaks. No muutsin, kuid ise lõplikult sellesse uskuma ei hakanudki. Poole aastaga 14 minutit oma isiklikku parandada on ikka väga suur amps. Esimene õppetund - kuula ikka iseenda tunnet. Paar nädalat enne võistlust seadsin uuesti eesmärgiks 1:35. Treener Toomas ütles, et ilmselt on reaalne 1:37.

Võistlusele eelnenud reedel ja võistluspäeva hommikul oli mul väga ärev olla. Kõhus olid liblikad justkui oleks vastarmunud. Siiani olin ma kõiki oma poolikuid lihtsalt läinud jooksma, ilma ajalist eesmärki seadmata. Seekord aga oli selle nimel pingutatud ja samas teadmine, et lihtne ei saa see olema, tekitas veelgi enam pabinat. Olin uduga kattunud Lauluväljakul kohal juba 7:30 paiku. Kõik oli seal veel üsna vaikne ja tühi. Tegin natuke soojendust kuni tuli ka Inga ja kohvitopsiga jalutas Janek. Melu kogunes ja järjest olid kohal meie projekti tüdrukud. Ühispilt. Veel viimased soojendusharjutused. Viimased muljed. Liikumine A stardigrupi poole. Pole vist kunagi nii eest startinud. Seepärast ei saanud arugi, kui ette ma tegelikult lõpuks tegelikult ka jäin. Ma ei jooksnud paljudest mööda, aga järelikult paljud ei jooksnud ka minust mööda.

Ma olen tüüpiline rahvasportlane, kes tavaliselt stardist minema kihutab, nagu oleks tegu mõne lühema distantsiga. Seekord oli mu jaoks põhiline seda mitte teha. “Jookse kella järgi, mitte teiste järgi” korrutasin endale. Esimese kilomeetri läbisin 4 minuti ja 22 sekundiga. Suhteliselt stabiilselt sellise tempoga jõudsin 13. kilomeetrini, kuni oli tagasipööre Pirital. Sealne metsa vahel jooksmine lõi mul rütmi sassi ja ühel hetkel hakkas ka nii hullusti pistma, et võtsin mõned kõnnisammud ja sügavad hingused. 1:35 lõpuaja jaoks teenitud varusekundid põlesid ära paari kilomeetriga. Jätkasin 4:45 min/km  tempoga. Kõige aeglasem oli 19. kilomeeter - 4 minutit ja 59 sekundit. Lõpuajaks protokolli 1:37.39. Isiklik rekord 6,5 minutiga. Vanusegrupi 10., naiste 21. ja poolmaratoni üldarvestuse 186. koht. Projekti eesmärk - täitmata.

Eks natuke on mind ikka vaevanud mõtted, et mida ma oleksin saanud veel teha, et ma ikka eesmärgi täitnud oleksin? Toitumisele rohkem rõhku panna, veel paar kilo alla võtta.. Erinevaid aspekte on ja alati saab leida asju, milles end süüdistada, kuid ma olen seda tüüpi inimene, kes seda pikalt ei tee.

Sellest projektist on mul hoopis palju muud kaasa võtta. Esiteks need inimesed - nii superäge kamp sattus meid kokku ja mul on hea meel, et mul on nii palju uusi jooksusõpru, kellega on sama energia ja positiivsus. Sumin meie Messengeri grupichatis ei taha vaibuda ja plaane koos joosta on veel küllalt. Lisaks näitas treeneriga koostöö ja plaani järgi treenimine mulle, et ma tahan oma hobid ja töö jooksmise ning vastupidavusspordiga siduda. Nii see on ka praegu läinud. Ma olen nüüd igapäevaselt selles maailmas ja naudin iga hetke. Minu jooksutulemustele oli see projekt loodetavasti alles hüppelauaks.

Ma jätkan ja ma alles alustan!