Nii palju on vahepeal juhtunud, et ei teagi kust otsast pihta hakata.
Alustame laagri teemadel. 21-23. mai toimus Viljandis Jooksupartneri klubi laager.
Esimene päev algas staadionil 1500m võistlusega. See oli laagri kõige hirmutavam osa, pidi ju naelikud jalga pistma ning 3 ja 3/4 ringi elu eest kihutama. Et mitte kehva tulemust enda süüks võtta, siis oli minu neljanda koha süüdlaseks korralik tuul ja nõrk pöid, mis ei kannatanud tervet 1500m joosta. 1,5 ringi jooksin raudselt täistallal, mis naelkingades kaunile daamile pole kindlasti sobilik! Aga arvestades minu isiklikku varasemat rekordit 5,17 oli saadud 5,21'85 suhteliselt ok tulemus. 

Õnneks peale võistlust algas laagri parim osa, ehk ühistrennid. Nii äge oli üle pika aja näost näkku klubiliikmeid näha ja trennid läksid muudkui lobisedes, üldse polnud raske. Reede õhtusele trennile jätkus vestlusõhtu, kus Eesti jooksu tippudest meile endast ja oma tulemustest/laagritest käis rääkimas Karel Hussar.

Laupäeval sai lausa kaks trenni tehtud (pikk kross 20km ja tõkkeharjutuste/mäkkejooksu trenn, mille tõusudeks oli paljudele teada tuntud Viljandi Kõrgemägi (18%). Kogu nädala trennimaht tuli kokku 81,8km. Nii suuri treeningkilomeetreid nädalas minu spordikell veel jooksudega mõõtnud pole.

Laagrist taastusin vaikselt nädala lõpuks ära ning ees ootasid Käärikul Eesti Meistrivõistlused teatejooksus. Jooksupartner pani välja kolm meeskonda, kes kõik esindasid klubi väga hästi. Noored: Adele Tamberg, Meri-Lill Plangaud, Liis Kapten, said neljanda koha (N18 aeg 7,33'43 lausa 10 sekundit parem aeg kui eelmisel aastal). Meie, naised(Inga Kree, Kätlin Jakk, Katrin Zaitseva) saime hõbeda, üldajaks 7.19,51, millest minu osa 800m kohta oli 2,32 (mõni sajandiksekund vähem, nagu treener Einar Kaigas ütles). Ning ei saa jätta märkimata, meie tublid Jooksupartneri poisid: Aaron Kais, Kevin Ervald, Indrek Tobreluts ja Keio Kits, tõid väga tugevast konkurentsist hõbeda, kaotades võitjale vaid kolm sekundit.  

Aga sellega polnud nädal veel lõppenud, pühapäeval oli Viiratsis Kolme tamme jooks, mille rada pole just kergemate killast, sinna on peidetud Viljandi Järve Terviseraja suured tõusud, sealhulgas Närska mägi. Jooksu lõpus kirsiks tordil Viiratsi mägi. Meie Marathon100 Eesmärgiks Tallinna maraton grupist jooksis sama jooksu ka Risto Ülem, kes sai suurepärase aja 38,34 ja meeste kaheksanda koha.

Kuna tõusud pole kunagi mu lemmikud olnud, siis raja esimesel poolel jäin 1-2 kilomeetril neljanda naisena tõusudele "tiksuma". Viiendal kilomeetril olnud veepunkt aga andis mulle täiesti uue energia ja kerge jalaga läksin teise ja kolmanda koha tüdrukuid püüdma, kes kuskil 100-150m eespool paistsid. Suhteliselt kiiresti jõudsin neile järgi ja nendeni jõudes hõikasin "Nonii tüdrukud, läksime!" Nad haakisid end minu tuulde ning järgmised neli kilomeetrit neid enda tuules tassisingi.

Lõpus 300m enne finišit Viiratsi tõusul pani minust mööda Ingrid Riipus, kes ilmselgelt kannatab tõuse paremini kui mina. Tagant tuli suure hooga oma peigmehe, Keio Kitse valjul kaasaelamisel Kaisa Raja, kes suutis meist mõlemast mööda panna. Olin jälle neljas naine ja finišisirge oli kohe kohal (nii me pundis kõik kimasime, pulss oli 200). Kuna ma pole väga allaandja tüüpi, siis kangutasin mis kehast tuli, sain Ingridi kätte ning Kaisast jäi täpselt 5 sajandiksekundit puudu. Aga see kogemus oli nii äge, kõik püüdsime võtta maksimumi oma kehast, et saaks ikka sinna finišisse võimalikult kiiresti. Uhke kolmas koht oli seda pingutust väärt.10,2 kilomeetri ajaks 44,22'9, keskmiseks tempoks kella järgi 4,23, mis nii tõusuderohkel maastikul on minusuguse harrastaja jaoks väga viis tulemus.

Kogu loo kokkuvõtmiseks võin öelda, et olen saanud tagasi oma Koroonast laastatud jõu ning nagu näha on, olen tugevam kui varem. Mulle meeldiks siinkohal kasutada väljendit: Back in Track! Näeme rajal või võistlustel! Järgmisena on minul plaanis läbida 06.06.2021 Janeki maratoni poolmaratoni distants.