Neli kuud stabiilseid jooksutreeninguid tehtud! Kas ma olen saanud selle aja jooksul paremaks jooksjaks? Jah, ma julgen arvata küll. Paremaks inimeseks? Küllap vist. Kas ma olen kohtunud tänu jooksmisele uute toredate inimestega? Kindlasti! Kas ma olen valmis Tallinna maratonil oma eesmärki täitma? Veel vast mitte, aga teekond selle poole jätkub.

Mõtlesin, et aitab korraks hädaldamisest ja valudest. Need käivad suuremal või vähesemal määral asja juurde. Tahtsin teiega jagada hoopis muljeid ühest aprillikuisest jooksutreeningust. Õues oli umbes 13-14 kraadi sooja ja tugev vihmaoht. Tõmbasin lühikesed jooksupüksid jalga, õhukese dressipluusi selga, tossud jala otsa ja minek. Treeningkavas oli 10 km aeroobse pulsiga jooksu, millele järgnes 10x100 m lõike. 

Olin jooksu poole peal ehk umbes 4.-5. kilomeetril, kui kilomeetriaeg näitas jätkuvalt 4:40 kandis. Täpsustuseks niipalju, et seni oli minu taoliste jooksutreeningute keskmiseks tempoks olnud umbes 5:10. Aeg ajaks, aga minu enesetunne ütles, et nüüd on see vist käes – seisund, kus jalad liiguvad ise. Kõik klapib. Keha leiab ideaalse rütmi, tempo on kordades kiirem kui tavapärastel taolistel treeningutel ja olek on nii mõnus, et tahaks kõigile vastutulijatele lehvitada, naeratada ja öelda: „Kuradi ilus päev, eks?!“ Isegi poole jooksu peal sadama hakanud paduvihm oli kaif, kogu see jooks oli kuradima kaif! Ma olin olnud skeptiline sääraste jooksude ja seisundite suhtes, ma olin neist lugenud ja arvasin seni, et see on üks suur bluff. Aga mingis seletamatus seisundis toimuvad jooksud on päriselt olemas. Sellised jooksud, kus sa sõna otseses mõttes voolad. Selle jooksu kahe viimase kilomeetri aeg jäi 4:30 kanti, pulss oli selle kõige juures jätkuvalt rohelises ehk aeroobses tsoonis. Aasta tagasi ma punnitasin võistlustel taolise tempoga, olles näost tulipunane ja süda nööriga kaelas. Treeningutest on vist kasu olnud, sellised päevad jäävad meelde. Ja pärast 10 kilomeetrit veel 10x100 m lõigud. Polnud probleemi! Ka nende jaoks oli tol õhtul kehas purakas olemas.  

Rohkem ma taolist lendu muidugi tundnud ei ole, aga sellest praegu piisab. Selline kergus võis tulla ka ühest väga lihtsalt asjast. Nimelt jätsin ma eelneval päeval esimest korda nelja kuu vältel väsimuse tõttu treeningu vahele. Süümakad olid too päev maru suured, aga lõppkokkuvõttes tundus see ikkagi mõistliku teona. Äkki peakski rohkem puhkama hakkama? Trenn on nõrkadele? Seda ma ei usu, aga keha tuleb kuulata ja kui hästi kuulad, võid saada meeldejäävalt premeeritud.

Maikuu on üpriski ootamatult kätte jõudnud. See, mille osas ma pean endale tuhka pähe raputama, on vähene võistlustel osalemine. Seda viga üritan just mais parandama hakata ja paaril võistlusel oma vormi testida. Võistlusnärv on asi, millega ma väga sina peal ei ole. Ainus koht, kus selle närviga rohkem sõbruneda, on just erinevad võistlusstardid. Seda ikka selleks, et septembris Tallinna maratoni hommikul ärgates pulss 180 poleks. Kuigi ma kaldun arvama, et see saab igal juhul nii olema.

Kõige mõnusamad jooksuilmad on Eestis kohal. Kui mõni aeg tagasi oli liiga külm, siis varsti on jooksmiseks juba liiga palav. Seega – sõbrad, minge õue, minge jooksma! 

Tõnis valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Jooksupartner ja teda juhendab Taivo Püi.

Fotod: Mallor Malmre