Esimest korda ma hakkasin teadlikult treenima 2011 aasta alguses. Mäletan hästi, et läksin õue, et nüüd ma jooksen ja nii see lahti läks. Samal aastal hakkasin ka rattaga sõitma ja nii ma paralleelselt neid mõlemaid alasid tegin. 2012 jooksin juba ka oma esimese pooliku ja täispika maratoni, ratas oli mul alati esikohal aga jooks oli mulle väga hingelähedane. Ratas tuli mul paremini välja, ma saavutasin seal rohkem. Jooksus ei ole ma saavutanud ühtegi poodiumikohta, rattasõidus tuli neid piisavalt, et ennast hästi tunda ja motivatsiooni saada. Osalesin ka mõnel triatlonil, mis ka alati mul silmad särama pani.

2013. aastal jooksin oma senised rekordid ja olin ka rattal hoos. 2014. aastal otsustasin saada kaks järjestikust last ja siis tahtsin jätkata treeningutega. Nende kahe raseduse ja kolme aastaga tegin ikka vaikselt liikumist edasi ja samal ajal oli mul peas plaan, kuidas kõik edasi läheb ja kuidas ma naasen hiljemalt 2017 aastal tagasi spordi juurde. Jalgrattasõidus oli soov osaleda Eesti Meistrivõistlustel ja jooksus oli ka palju eesmärke, mis tookord jäid kripeldama. Eriti maratoni aeg, ma olin kindel, et ma jooksen alla 3:30.

2012a esimese poolmaratoni finiš, ühtlasi ka esimene jooksuvõistlus.

2017. aastal kevadel, kui olin nagu valmis taas trenni tegema, olin hoopis probleemide otsas. Ma mäletan seda aprillikuu päeva hästi, tulin just spordiarsti juurest, kus ta oli vaadanud mu uuringute tulemusi ja öelnud mulle, et ma võiksin omale teise spordiala valida. Mu maailm, mille olin endale mõtetes mitme aasta jooksul loonud, varises lihtsalt kokku. Kõigepealt ma nutsin mõned päevad-nädalad ja hakkasin uurima võimalusi. Põhimõtteliselt kõik, mis tol hetkel tegin, tegi mu olukorra veel hullemaks. Ma olin füüsiliselt ja eriti emotsionaalselt nii suures augus ja see oli nagu nõiaring, kus ma lihtsalt ei saanud mitu aastat välja. Sain natuke olukorra paremaks ja siis jälle tuli korralik tagasilöök ja olin veel hullemas augus. Üks asi oli see teadmine, et ma ei saa enam kunagi joosta, teine asi oli hirm, kuidas ma üldse hakkama saan - kas ma üldse kunagi saan normaalselt liikudagi.

Järgnevad kaks aastat olid ikka väga rasked, oli päevi ja isegi nädalapikkuseid perioode, kus ma ei saanud liikuda - see on lihtsalt nii kohutav tunne. Selle aja jooksul käisin ma nii paljude erinevate inimeste juures, erinevatel teraapiatel, õppisin nii palju juurde enda keha kohta. 2019 sain väga hea füsioterapeudi ja õppisin ise ka massööriks. See oli raske aeg, aga kui seda poleks olnud siis ma poleks praegu see, kes ma olen. Võib öelda, et see periood oli väga õpetlik mulle ja mul oli siiski alati usk, et ma saan hakkama. Kuna ma olen ikkagi terve elu optimist olnud siis enamasti ma siiski nägin tunneli lõpus valgust, kuigi seda oli ka mul vahel raske näha. 2019 toimuski mu elus pöördepunkt ja kõik hakkas minema paremuse poole.

2013a minu viimane maraton

2019 sügisel muutus mu elu aktiivsemaks, ma lihtsalt pidin tööga seoses rohkem liikuma. Alguses oli ikka valus, aga tegin füsioteraapiat juurde - võimlesin ja venitasin. Ja lihtsalt keha pidi leppima sellega. 2020 alguses ma otsustasin, et proovin ikka natuke joosta ka. Alguses siis jooksin 500m, kõndisin 500m, niimoodi enesetunde järgi ja mida aeg edasi, seda vähem mul närvivalusid hakkas tulema ning seda pikemaks muutusid mu jooksu intervallid. 2020 aastal ma jooksin ligi 1500km. Ma usun, et ma olin paranemas aga see jooksmine (liikumine) siiski aitas sellele ka suuresti kaasa. Ja see, et ma ei andnud alla, mingis mõttes ma siiski loobusin nendest eesmärkidest aga samas ma siiski uskusin, et ma võin selleks veel kunagi suuteline olla. Ma ei olnud enam kinni selles kinnisidees aga ma siiski salamisi uskusin, unistasin ja lootsin. Nüüd ma lihtsalt vaatan, milleks ma suuteline olen ja ei sea omale hetkel väga suuri eesmärke. Ma lihtsalt naudin igat trenni ja hindan seda väga kõrgelt, et mul on üldse võimalus seda teha!

Mul on väga hea meel, et ma sellesse projekti sain. Saan kohe oma esimest võistlusaastat alustada professionaalide juhendamisel.

Ma panin omale eesmärgiks joosta poolmaraton ajaga 1:45, see nõuab tempot 4:59min/km. Parim poolmaraton on mul ajaga 1:41, see nõudis 4:48 tempot. Natuke tundub imelik tahta joosta aeglasemalt kui rekord. Rekord on joostud 8 aastat tagasi ja vahepeal on enam-vähem ka 6 aastat jooksupausi olnud. Seega ei julge ega taha omale kõrgemaid eesmärke sellel aastal seada. Eesmärgid peaksid ikka püütavad olema aga eks paistab, milleks ma suuteline olen.

Kes tahab mu treeninguid jälgida siis olen leitav Stravas ja mu elu laiemalt on Instagramis jälgitav.

Liina