Göteborgi poolmaraton on tehtud ja mina olen jälle ühe ebaõnnestunud kogemuse võrra rikkam. Ei, ainult mina ei ebaõnnestunud, vaid ka korraldajad ebaõnnestusid. Kuigi tegemist oli 40nda Göteborgi poolmaratoniga, siis enam keerulisemat korraldust ei oska mina küll kuskilt otsida.

Esimese šoki sain, kui nägin oma stardinumbrit paar nädalat ennem starti. 47...?! Stardigrupp 29. Kokku oli neid 30. Üritasin küll korraldajatega rääkida, aga olin hiljaks jäänud ja enam midagi muuta ei saanud. Hoolimata sellest planeerisime treeneriga millist tempot hoida võiks ja lootsime parimat. Eks ma siis natukene liiga lootusrikkalt sinna starti läksingi või õigemini - ekslesin.

Alustame siis võistluspäeva lõunast, kui oli aeg oma stardinumbrile järele minna. Miks lõunast? Sest minu stardigrupp startis 15:53. See selleks - Olin juba varasemalt välja uurinud kuidas võistluskeskusest stardipaika saada ja valmis lahinguks ligi 60 000 jooksjaga. Aga ei, selle jaoks, et jõuda lahinguni teiste jooksjatega, tuli arusaada vigasest korraldusest. Sain oma võistlusnumbri kätte ja hakkasin otsima võistlejate kogunemis kohta, kust pidi bussiga saama stardi alasse. Sinna jõudes teatati, et viimane buss läks juba ära ja enam uut ei tule. Aga kell oli alles ligi 14:30.. viimane start oli 16:00. Kuidas siis starti saada?! Õnneks oli mul kohalik toetusgrupp kaasas, kes kohe selgeks tegi, millise ühistranspordiga stardi lähedusse saab. Leidsime õige trammipeatuse ja saime trammi peale. Olgu, vähemalt olime stardile lähemale jõudnud, aga kuhu poole start täpselt jääb, 100% kindel ei olnud. Küsisime teele jäänud korraldajatelt, kes õige suuna kätte andsid. Rahvast oli järjest rohkem ja rohkem ja saime aru, et oleme stardile üsna lähedal, aga ikkagi seda veel kuskilt ei paistnud.. aeg oli vahepeal palju kiiremini käima hakanud ja ootamatult oli minu stardini jäänud 40minutit. Hakkasin natukene kärsituks muutuma. Nägime veel mõnda Göteborgi jooksu kollastes särkides organiseerijaid ja palusime abi, aga võta näpust.. meile öeldi - Start on kuskil sealpool aga ega täpselt ei tea ka. No võite arvata kui rahul ma selle vastusega olin. Lõpuks sain ühe konkreetse teejuhise ja suuna - mine läbi metsa veel paar sada meetrit ja seal see ongi. Ja oligi. Nägin juba oma stardigrupi kogunemis kohta ja sulandusin sujuvalt sinna ette otsa.

Nii see jooks siis algaski, 15:53 ja eelviimases stardigrupis. Esimesed 10km sain ilusasti oma tempot hoida ja tundus, et see 1:40:00 ei olegi väga ebareaalne. Aga võta näpust - nii lihtne see ju 60 000 jooksjaga ometi olla ei saanud. Nii need jalutajad ja sörkijad selg ees muudkui vastu tulema hakkasid. Nende vahelt läbi põikamine muutus järjest keerulisemaks.. rääkimata sellest, et keegi oleks järginud kirjutatud reeglit - kui oled aeglane, hoia paremale. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga mu lootusetus ei jätnud enam muud võimalust kui lihtsalt trügida.. aga iga kilomeetriga muutus seegi järjest võimatumaks. 15ndal kilomeetril sillalt mõnusalt alla vuhisedes, kus tahaks just vabasammuga kiirust koguda, ei saanud joosta kohati rohkem kui 7 min/km, sest rahvamass lihtsalt ei võimaldanud midagi muud. Suurel ja laial avenüül 17ndal kilomeetril tekkis vahepeal kitsaid pudelikaelu, mille tõttu pidi isegi seisma jääma. Ja nii ma 18ndal kilomeetril aru saingi, et see aeglustamine ja kiirendamine mind nii kui nii kuskile ei vii ja rohkem koormab. Otsustasin vooluga kaasa minna ja jätta oma jaksu sinna viimasele kilomeetrile, et ehk on rohkem võimalusi.. arvate, et see õnnestus? Jah, õnnestus küll, aga alles finishi sirgel. Võite ettekujutada seda pettumust, kui ma 1:40:00 asemel nägin aega 1:47:15. Natukene oleks isegi nutta tahtnud, aga iga kogemus on ju kogemus. Mis siis, et seekord üsna halb. Iseendale tõestuseks tahaks uuel aastal tagasi minna ja vaadata, mis see 41ne Göteborgi poolmaraton tuua võiks.

Sellel aastal siis planeeritud 4:40-45min/km asemel 5:05min/km. Ega ma sellepärast nüüd alla ei anna, vastupidi.. ootan juba järgmist trenni, sest jooksmine on parim stressimaandaja ever. Isegi koos 60 000 teise jooksjaga.

Tegelikult kirjutasin selle emotsionaalse kokkuvõtte oma jooksust juba lennukis, tagasiteel Eestisse. Aga kiire eluviis teeb omad korrektuurid. Igastahes otsustasin, et nüüd on küll viimane hetk see avaldada, et soovida edu teistele jooksjatele Narvas. Olge vaprad ja trotsige seda kuuma. Jooge palju ja katke oma pead!

Loona valmistub Tallinna maratoniks klubis Jooksupartner ja teda juhendab Taivo Püi.