Tänavu 22. aprillil jooksin Hispaania pealinnas rokihelide saatel maratoni. Kui ameeriklasele toit eriti ei maitse aga siiski söödav, tahtes seltskonnas siiski viisakaks jääda, paneb ta einele hindeks: „interesting“. Sarnase hinnangu annaks ma ka Madriidi maratonile. Pole kindel, kas tahaks sinna uuesti jooksma minna, aga teistmoodi kogemus igal juhul. 

Kõigepealt muidugi raske rada, mis on üks tõusude ja languste jada. Kohe stardist hakkab rada ülespoole ronima, jonksutab siis üles-alla, langeb 34. kilomeetriks jooksu kõige madalamasse punkti ja tõuseb sealt kuni finišini. Kõrguste vahe varieerus 150-200 meetrit, nii et laugest linnamaratonist on asi kaugel. Kõige tipuks asub ka linn 600 meetrit mere tasapinnast kõrgemal. Kes tahab kevadel head jooksuaega kirja saada, peaks küll mõne muu sihtpunkti valima. Kui ma tavaliselt jõuan finišisse kolme ja poole tunni kanti, siis Madriidis sain kella kinni alles 3:47-ga. Samas ei saaks öelda, et ma pettunud olen, olin varem raja profiiliga tutvunud, läksingi rahulikus tempos jooksu ja linna nautima. Siin tuleb rajameistrile ka tunnustussõnu lausuda. Raja äärde jäid kõik olulisemad Madriidi vaatamisväärsused: kuningaloss, Prado muuseum, Puerta de Alcala, Madriidi Reali kodustaadion Santiago Bernabeu, linna süda Puerta del Sol jne. Salida ehk start oli Recoletos´e laialt avenüült ja Meta ehk finiš linna ilusaimas El Retiro pargis, ümbritsetuna Hispaaniale kuulsust toonud suurkujudest. Madriidi kesklinn pole väga suur ja seetõttu tuli üksjagu joosta ka inimtühjas pargis või magalarajoonides. Muide, viimased ei erinegi nii väga meie Lasnamäest.

Korraldus oli igati asjalik. Kui ma ei eksi on Madriidi maraton Hispaanias populaarsuselt teine pikamaajooks, jäädes vaid alla märtsis toimuvale Barcelona jooksule (soojalt soovitan!). Kuigi maratoonarid ja 10 km jooksjad saadeti koos starti, see väga ei häirinud, sest jooks algas laiadel tänavatel ja juba 4 km alguses läksid meie teed lahku. Hästi sümpaatse mulje jättis lühikese maa jooksjate tunnustav aplaus, kui meie rajad lahku läksid. Kaasaelamisest rääkides, hispaanlaste kuumaverelisest imidžist polnud juttugi, raja äärde kogunenud rahvast polnud palju ja nad olid pigem vaoshoitud. Või on siis Hispaania ränk majanduskriis neile nõnda mõjunud. Tagasihoidlikke pealtvaatajaid kompenseerisid ligi paarkümmend jooksjaid lõbustavat bändi. See „Rock’n’ Rolli“ tiitel oli üldse hispaanlastele uus asi. Roki saatel jooksudega tulid välja ameeriklased ja nüüd korraldatakse juba Rock’n’ Roll jooksusarja, mis tänavu valis oma Euroopas debüüdiks just Madriidi. Tiitlile kohaselt oleks oodanud ehk rohkemgi valju muusikat aga pakutu tegi jooksu lõbusamaks ja saadud rokijooksu medal on värvilisem kui teistel linnajooksudel.

Aprilli lõpus võib Hispaanias olla juba suviselt kuum, kuid tänavu ilmaga küll vedas. Stardis oli vist 9 kraadi ja keskpäevaks tõusis termomeeter 17-18 kraadini, jooksu peal õnnestus isegi märgata mägede lumiseid tippe. Raske rada ja kuumus võib mõnel aastal selle jooksul parajaks piinaks muuta.

Iga juhul huvitav kogemus ja peale rasket päevatööd võis õhtul tutvust teha tapas´e ja hispaania veiniga. Viimast tasub küll peale suurt pingutust õige tagasihoidlikult manustada. Muchas gracias, Espana!