Käes juba juulikuu ning maratonini jääb aina vähem aega. Poolteist kuud tegin jooksmisest pausi, et oma luuümbrisega seotud valu lahendada. Jooksmine sai asendatud rattasõiduga, et natukenegi hoida vormi. 

Juuni algusest uuesti treeningkava järgides jooksurajal. Alustasin juunis kerge kavaga, et jalal oleks ka piisavalt taastumist. Hetkel kõik sujub, ilmad soojad ja tuju hea. Tingimused jooksmiseks ideaalsed. Tundub, et lõpuks on asi korras ja saan joosta jälle, vägev :-) Proovin juulis ka mõne testvõistluse ära, et vaadata hetke olukorda ja vormi.

Mais, juuni ja juuli alguses toimusid ka projekti ühistrennid. Ülimalt tore on näha teisi kaaslasi ja kuulata, kuidas neil on läinud. Heas mõttes teeb kadedaks, et neil on paremini kui mul läinud :-)

Ühistrennid sisendavad veelgi rohkem motivatsiooni ja energiat. Annavad hea positiivse laengu. Õnneks on enne maratoni üks ühistrenn veel, kus saab kasulikke nõuandeid ja soovitusi.

Mais saime kokku Pirital ja tegime Kaupoga mõned mäkkejooksud. Pirita metsarajal leiab tõuse igale maitsele. Ma ei tea kuidas teistele aga mulle isiklikult mäkkejooksud meeldivad ja olen neid ka varasematel aastatel iseseisvalt trennikavas kasutanud. Trenn on intensiivne ja saab jalalihased korralikult laktaati täis. Rääkisime kehaasendist mäkkejooksul ja sellest, et oma jooksutrenne võiks teha erineval pinnasel ja maastikul. Lihased ja keha oleks valmis mitte ainult siledal asfaldil jooksma vaid oleks valmis igaks jooksurajaks.

Kuna eriolukorra ajal jäi Taivoga jooksutehnika trenn vahele, siis juunis tegimegi korraga nii jooksutehnikat kui ka ÜKEt ja EKEt. Pean tunnistama, et jooksutehnika on minule kõige tüütavam. Kes see ikka viitsib teha harjutusi, tahaks ju lihtsalt joosta. Aga kui harjutusi ei tee, siis tugevaks ei saa paraku. Mida nõrgemad kerelihased seda ka kiiremini keha väsib ja vajub valessse asendisse, mis põhjustab omakorda suuremat energia kulu ja muud. Saime igas variantsioonis planke ja kerelihaste tööd. 

Maratonini jäänud veidi üle 2 kuu. Aeg-ajalt viskab mõtteid, et kas ma ikka jõuan piisavalt valmistuda, et endale pandud eesmärk täita? Septembris peaks vastuse saama. Kes ei tea, siis 3.30 olen omale eesmärgiks pannud. Teekond projekti algusest kuni siiani on kulgenud üle kivide-kändude aga on palju mida õppida kõigest sellest. Tegelikult ju mitu aastat proovisin saada projekti sisse ja siis kui õnnestus kohe ka mingi häiriv vigastus. Plaanid ühte aga tulemus hoopis teine - tavaline olukord igapäevaelus. Minu viimasest ja seni ainukesest maratonist saabki 5-aastat täis juba. Tookord suutsin maratoni finišis olla ajaga 3.53 ja esmakogemuse mõttes olin väga rahul tulemusega. Kui rohkem takistusi ei tule, siis peaks septembris olema uus rekord realiseeritav, igal juhul annan oma parima.

Mõnusat suve ja tehke trenni! :)

Mait valmistub Tallinna maratoniks klubis Jooksupartner Taivo Püi juhendamisel.

Fotod: Elise Saarna