Septembris, Tallinna jooksumaratonil, tuli heal jooksusõbral Maichl Suurel idee, et läheks detsembris Hispaaniasse, Malagasse maratoni jooksma. Mõeldud – tehtud. Seda enam,  maraton toimus minu sünnipäeval, 7.detsembril. Elu peab huvitav olema. Rõõm oli ka ProRunneri  klubi nimi Hispaaniasse viia.

Lennupileteid tuli küll veidi otsida, et saada pisut soodsamalt ja nii alustasime teekonda juba 4.detsembril ja Helsingi kaudu.

Malagasse jõudsime oma kuueliikmelise seltskonnaga pärastlõunal. Lennujaama juures on raudteejaam, kust mugavalt umbes 10 minutiga kesklinna saab. Edasi oli veidi kõndimist-seiklemist, et hotell üles leida. Väljas oli mõnusalt soe ja väike jalutuskäik pärast mitmetunnist lennukis istumist mõjus ergutavalt. Mööda palmialleed jalutades ei tundnudki väsimust. Hotell oli ülimalt soodsas kohas, kõigest umbes 500m kaugusel stardist-finišist ja väikse jalutuskäiguga jõudsime juba saabumisõhtul ka tiiru südalinnas teha ning einestada.

Toidud on Malagas head, õhtusöögil sai proovitud seafileed, mis maitses imehästi, salatid-aedviljad olid mahlased ja maitsvad. Toidust veel rääkides – tavaline hommikusöök on piklik sai, pisut oliiviõli peale ja lisaks näites toorsuitsu sinki. Kange kohv (muide, igal pool oli väga hea kohv), värske apelsinimahl olid loomulikud. Maratoni ja minu sünnipäevaõhtul valisime õhtusöögikohaks veidi peenema restorani ja pettuda ei tulnud ka seal. Paella mereandide ja lihaga oli ülimaitsev, kõrvale punast veini ja elu oli lill. Tore kokkusattumus oli ka see, et meie hotelli vastas asuval areenil toimus meie mõistes toidumess, kus kohalikud tootjad pakkusid oma kaupa. Degusteerisime seal kõikvõimalikke hõrgutisi alates oliividest suurepäraste sinkideni välja.

Reede hommikul läbi pargi jalutades nägime, kuidas korjati kokku mandariine, umbes nii nagu meil kastanimune või tammetõrusid. . . Loomulikult proovisime ära, kuidas puu otsast võetud mandariin maitseb. Kohutavalt hapu oli . . . Malaga südalinn on äärmiselt võluv oma kohvikute ja väikeste poekestega. Imetlusväärne on ka Malaga turg, äärmiselt puhast ja suure kaubavalikuga, tasub proovida pähklisegusid ja oliive.  Kindlasti tuleb käia ka Calle Lariose nimelisel äritänaval, suursugused ja kaunid jõulutuled lisasid pidulikkust. Malaga katedraali imetlesime seekord vaid väljastpoolt. Arhitektuur on äärmiselt kaunis ja linn on oma olemuselt sõbralik, võib-olla ka sellepärast, et detsembris ei ole enam turismihooaeg ja liikvel on peamiselt kohalikud.. Hoolimata sellest oli laupäeval-pühapäeval linnas tohutult palju rahvast, peredega jalutati, käidi söömas hiliste õhtutundideni. Umbes selline rahvamöll oli, nagu meil uusaastaööl. Jõuludele väga suurt tähelepanu ei pöörata, kaunistused ja tuled on üleval aga need ei ole meie moodi pealetükkivad.

Linnaga tutvumisel sai tehtud väike viga. Nimelt ei saanud kuidagi jätta minemata kahte kõrgel mäekünkal asuvasse kindlusesse, Alcazabosse ja Gibralfarosse, et seal siis imetleda vaadet linnale. Alles maratonipäeval läksid mõtted sellele, et tegelikult polnud see mööda treppe ja mägiradasid ronimine väga mõislik, jalad said ikka väga ära väsitatud. Aga ilma selle ronimiseta poleks Malagaga tutvumine ikka päris õige. Kõigile, kel sinnakanti asja, siis soovitan bussiga kindluste juurde sõita.

Laupäev oli Expo külastamise päev. Kuna Spordihall asus südalinnast üsna kaugel, siis tuli ette võtta bussisõit. Nii nägime ka äärelinna elu ära ja ette rutates võib öelda, et ka jooks kulges sealsamas äärelinna kandis.

Expo oli küll suures saalis, umbes nagu meie Saku suurhall aga väga palju eksponente polnudki. Esmalt otsisime pikkadest tahvlil olevatest nimekirjadest oma numbri ja siis saime selle järgi stardimaterjalid. Tegelikult pidi eelnevalt tulema ka meilile info stardinumbri kohta aga seda pole senini laekunud. Särkide numbritega oli ka segadus, enamus said punased särgid aga mulle ja mõnele veel olid hoopis roosad ja M suuruse asemel L suurus. Särkidest veel – nimelt said ka finišeerujad särgid aga kahjuks neid ei jätkunud kõigile.  Nii kirjutasin ka oma postiaadressi finišis ja ootan, ehk siis ikka saadavad.

Maratonipäeva hommik oli veidi puudulik. Olime otsustanud, et laupäeval ostame omale vajaliku hommikusöögi kohalikust poest, kuid laupäeval selgus, et pood on kinni, siis tuli hommikusöök kuidagi kokku kombineerida. Puudust tundsin korralikust tatrapudrust…. Hommikul oli pisut jahe aga ilm Malagas oli päikseline ja soe, ideaalne jooksmiseks, päeva peale tõusis temperatuur +17 kraadini.

Meie kolmekesi startisime kõige lõpust ja ega sel eriti keegi korda küll ei pidanud, et kas on sisenejal õige number. Valitses üleüldine elevus ja segadus. Start anti kuidagi pea märkamatult ja rahulikult saime ka mõnekümne meetri pärast jooksma hakata. Hommikul poole üheksa ajal oli veel pisut hämar, esimesed 7km kulgesime tõusva päikese kiirtes mereäärsetel tänavatel. Ilus oli küll, vaade merele ja sädistavad papagoid. Kohalikud olid „hulle“ vaatama tulnud ja nii olid nii mõnedki meile lehvitajad veel ööriietes.

Kuni 20 km-ni kulges jooks kenasti laugel maal, siis tiirutasime natuke tuulekoridorides spordihoone lähistel. See võttis korralikult tempot maha ja kui algas raja raskeim osa, laugete tõusudega mägede suunas jooksmine, siis oli siinkirjutajal juba raske. Jõudu andsin pealtvaatajad ja kaasaelajad, kelle hispaaniakeelsetest ergutustes oli arusaadav ainult „Bravo!“. Kõige hullemaks kujunes umbes 3,5km pikkune aegamööda tõusev sirge lõik enne 35 km-t. See tappis täiesti ja nii läksid luhta kõik mu plaanid joosta enda jaoks normaalne aeg. Siinkohal ei taha aega isegi mainida mitte. Finišiprotokollist (mis lõpuks pärast nädalast ootamist ka maratoni kodulehele jõudis) nägin, et lisaks oli Eestist veel kolm jooksjat, nendega kahjuks kokku ei trehvanud. Statistikast veel, jooksjate piirarv oli 3000, lõpetas 2518, sellest 2284 meest ja 234 naist. Raja rekordi püstitas 2:13:10-ga John Kipkorir Mutai. Tõeline meeste jooks. Veel paar kilomeetrit südalinna tänavatel, palju-palju ergutajaid ja oligi ees mitusada meetrit pikk finišikoridor. Tehtud! Kohe olid jaol ka vabatahtlikud, kes igat lõpetajat jälgisid ja abistasid ja äärmise hoolivuse ja tähelepanelikkusega sinusse suhtusid. Medal kaela, kile ümber, juua ja puuvilju, natuke kanged jalad aga ikkagi rõõmus meel.

Rajal olid vabatahtlikud rulluiskude ja jalgratastega sõitmas ning vajadusel ka joogipudelit ulatamas. Joogipunkte oli iga 2,5 km järel ja enamuses neist sai kaasa haarata väikse veepudeli, see tegi joomise lihtsamaks ja ei pidanud eraldi peatust tegema. Paaris punktis pakuti ka spordijooki ja banaane ja oligi kõik., finišis aga sai külma õlut ja see oli sel momendil tõeline imetegija.  Ise kasutasin jooksul ära mõned soolakapslid, glükoosi ja ühe HoneyPoweri geeli, võimalik, et lõpupoolset väsimust oleks saanud ka ennetada või leevendada aga kahjuks ei ole energiageelid väga minu sõbrad.

Mida ma õppisin? Et siirast rõõmu saab tunda ka siis, kui isiklik jooksuplaan ebaõnnestub. Et igasugused maratonieelsed linnatutvused ja treppe mööda ronimised ei tule kasuks. Et mõnus seltskond on väga tähtis. Kui kusagil näed midagi ostmisväärset, siis osta ära, hiljem võib pood suletud olla.

Ja et kindlasti jooksen ma veel.