Pärast osalemist 2019. aasta Malta maratonil, mida ei toimunud, oli selge, et sinna saarele tuleb kunagi veelkord tagasi minna. Oma piiritaguseid maratone ja ultraid olen üldiselt valinud põhimõttel, et kuna maailmas on nii palju erinevaid jookse, siis juba osaletud üritusele tagasi ei kipu.

Maltast sai esimene erand. Kunagi ammu, aastal 2000, olin osalenud 3-päevasel Malta Challenge Marathonil, mis oma formaadilt sarnaneb Saaremaa 3-päeva jooksuga. See oli veel sisuliselt Interneti-eelne ajastu, mil jooksu kontaktandmed sai meie Rahvajooksul jagatud ajakirja Distance Running reklaamidest, kogu registreerimisprotseduur käis tavaliste kirjadega ja kohaleminekuks sai ostetud lennupilet Milanosse mõttega, et küll sealt kuidagi edasi saab. Saigi. Kuidagi. Aga nüüd on teised ajad.

19 aastat hiljem oli mul plaan joosta Maltal päris maraton. 2019. aasta 24. veebruaril, kui Eesti pidas oma 101. sünnipäeva, möllas aga sel Vahemere saarel sajandi torm. Puud murdusid, ausambad kukkusid ümber, katused lendasid, ühistransport ei toiminud ja 34. Malta maraton jäeti ära. Numbrid, särgid, medalid jagati välja ilma jooksuta. Kompensatsiooniks lubati registreerunutele, et järgmiseks aastaks varajasel kirjapanekul on 35. maratonil osalemine tasuta. Kuna mul oli kindel plaan Maltal maratoni tulemus kirja saada, otsustasin pakutud võimalust kasutada.

Sügisel regasin end varakult uuesti, ostsin lennupiletid ja jäin esimest märtsi ootama. Tundus, et osalemise koha pealt on asi ainult vormistamises: sõida kohale ja jookse - ega kaht sajandi tormi järjest ikka ei tule.

Võistluse medalid - kuldne maratoni ning hõbedane poolmaratoni lõpetajale

Tegelikult läks päris napilt üle noatera. Umbes kuu enne üritust hakkas 9-voldise patarei nimekaim ehk koroona viirus maailmas endale nime tegema. Võis ju mõelda, et las teeb, Malta maratoni ja minu osalemist see ei puuduta, aga oleks peaaegu puudutanud. Mõni nädal enne üritust ilmusid meediasse teated koroona viiruse ohu tõttu ära jäänud spordiüritustest, sealhulgas ka maratonidest. Okei, Maltal haigusjuhte pole olnud, küllap sealne üritus ikka toimub. Nii ma mõtlesin.

Kohale jõudes selgus, et kohalikele olid numbrid ja stardimaterjalid juba laiali jagatud. Võistluskeskus välismaalastele asus omaette hotellis ja seal toimuski ainult stardimaterjalide väljastamine. Ei mingit spordiürituste ja –toodete expot, pasta party’t, jooksjate aktiivset suhtlemist ja tavapärast melu. Uksel tuli esitada oma lennupilet ja kui juhtusid olema saabunud Aasiast, Põhja-Itaaliast või mõnest muust musta nimekirja kantud koroona-piirkonnast, siis hüvasti osalemine. Õnneks olin sel aastal saabunud otselennuga Tallinnast, aga näiteks eelmisel aastal lendasin ümberistumisega läbi Milano… Tänavu poleks selle variandiga starti pääsenud. Asja kurbloolisus seisnes selles, et nimetatud stsenaariumit ei teadnud keegi ette. Vastav otsus võeti korraldajate poolt vastu alles kolm päeva enne starti. Ühesõnaga mul vedas. Saarel ringi liikudeski end kõikjal päris täisväärtusliku kodanikuna ei tundnud. Külastades Bugibba akvatooriumi puuris piletimüüja oma karmi pilgu minule kui mittekohaliku väljanägemisega olevusele ja esitas nõudliku küsimuse päritolu maa kohta. Ja meie siin tunneme muret mingi rassilise või soolise diskrimineerimise pärast...

Natuke jooksust ka. Kavas oli kaks distantsi. Kell pool kaheksa startinud maratonil oli osalejaid 854 ja veerand kümme lähte saanud poolmaratonil 2993. Juhendi järgi oli kontrollajaks 13.00. Ametlikult seega pidi maratoni läbima vähemalt 5 ja poole tunniga ja poolmaratoni 3.45-ga. Protokollist paistis, et tagumine ots läks sellest piirist üksjagu üle ja tundub, et kellel ikka jaksu oli sai distantsi lõpetada.

Start oli saare keskel Malta kunagise pealinna Mdina vanalinna peaväravate eest ja finiš praegusest pealinnast Vallettast üle lahe asuvas turismikeskuses Sliemas. Kuna Mdina asub künka otsas ja finiš Sliemas mere ääres, siis rada oli valdavalt langeva profiiliga. Põhjamaa lausikutega harjunu jaoks oli vahepeal ka üksjagu laugetest tõusudest üles rühkimist, aga kokkuvõttes oli laskumist rohkem. Jalgade jaoks mitte kõige tervislikum variant. Oma taktikas ei hakanud ma mingit klassikalist jõu säästmist rakendama. Kui aga gravitatsioon võimaluse andis, püüdsin seda maksimaalselt ära kasutada ja distantsi esimese poole pikkadel laskumistel lasin kiiruse oma viimaste aastate maratonitempoga võrreldes päris suureks. Arvestasin teisel poolel ära kukkumisega ja nii see ka läks.

Nii et, kui jooksust midagi eriti positiivset otsida, siis oligi selleks viimaste aastate üks suurimaid positiivseid splitte: koguaja 3:49:38 juures oli poolmaratoni vaheaeg 1:42:12. Viimased 7 kilomeetrit õnnestus läbida 49 minutiga. Ilm oli tuuline, aga päikeseline. Neist viimane näitaja tekitas kehva suusailma kliimavööndist saabunule distantsi esimeses ja teises pooles vastakaid emotsioone. Vastavalt sellele, kuidas energia ja vedelikuvarud organismist vaikselt välja imendusid. Joogipunkte oli 9 kuid spordijooki pakuti ainult kolmes, mujal piirdus asi veega. Ühes punktis jagati apelsinilõike. Tuleviku tegijatel tasuks mõned turgutavad geelid kaasa võtta, kuid kevadise positiivse emotsiooni saab nii või teisiti.

Tel Avivis tekitatud segadusest loe SIIT