Alustuseks nagu ikka vastus küsimusele „Miks just Malta maraton?“. Vastus on lihtne – talvel/ varakevadel on Euroopas maratone vähe. Kui soovida sel ajal joosta siis on see üks vähestest valikutest. Väike isiklik põhjus lisaks – hea sealne tuttav on juba hulk aega sinna kutsunud – ja saigi Malta kevadiseks maratoniks kavva võetud. Lisahüvedena jooksuks ideaalne ilm (umbes 15 kraadi nii ööl kui päeval), rikkalik aja- ja kultuurilugu ja kõikjal kasutuses olev inglise keel. Nonde viimaste kohta vaid niipalju, et vestlustes selgus et kahes osas oleme väga sarnased. Ka maltalased on sõjaradade ristteel asumise tõttu kuni viimase ajani püüdnud keegi teine valitseda ning ka nemad on alles üsna hiljaaegu – 1979.aastast – täislikult iseseisvunud. Elatustase on vast pisut kõrgem kui meil, kuid hinnatase on sarnane. Harjumist vajab vaid vasakpoolne liiklus.

Maratonile registreerimine on lihtne nagu Internet. Väikese klõpsimisega leiab kõik jooksu puudutava kenasti kätte. Suuruselt selline keskmine – 645 pika maa lõpetajat. Kuna kavas on ka poolmaratoni jooks ja -kõnd (kokku ca 4000 osalejat) siis sobib ka sellisele seltskonnale, kus kõik täispikka läbida ei soovi. Start ise on tavapärasemast varasem – 7:30. Tegemist on nn „punktist-punkti“ jooksuga, kus start on finišist kaugel eemal. Soovijad viiakse finišist bussidega starti. See on teisel pool saart, Malta ühes kõrgemas punktis, künka otsas asuvas vanas pealinnas Mdinas. Iseenesest äärmiselt maaliline olustik. Justkui oleks Toompea tõstetud keset põlde ja külakesi. Müüridest ümbritsetud, heas korras kitsaste tänavakestega vanalinn. Täis soojendusjooksu tegevaid maratoonareid…

Niisiis start keskplatsilt ja peaväravast välja – viis esimest kilomeetrit on laugest mäest alla. Loomulikult lähevad need kui lennates. Kui poolmaratoni rada selline ongi – pea kogu ulatuses laugelt langev, siis maratoni puhul joostakse puudu jääv pool jooksu ümbritsevatel küngastel tiirutades. Seega saab vaheldumisi nii pikki tõuse kui langusi. 25-ndast kilomeetrist sulavad rajad taas kokku ja tasapisi laskudes liigutakse rannikul paikneva finiši poole. Põigatakse läbi tööstuslikuma sadamarajooni, praeguse pealinna Valletta (mis on samasugune müüridest ümbritsetud vanalinn, õige pisut noorem kui eelmine) värava eest mööda ja mööda rannapromenaadi finišisse Sliemasse. See on ka eraldi linnake. Tegelikult on päriselus need linnad üheks suureks linnastuks kokku sulanud ja alguses oli sellest raske aru saada, kuna silmaga eristatavaid piire polnud.

Fotol: leidus nii langusi kui samasuguseid tõuse.

Sel korral sattus ilm olema tuuline, öösel oli lausa torm. Seega tuli kohati rinda pista kaunis tugeva tuulega ja ühel korral sattus see kokku ka lausa kilomeetrise tõusuga. Siis oli küll vastik tunne. Ja korraks kallas üle ka jäine paduvihm. Ehkki see kestis vaid 5 minutit muutis siiski tänavad ojadeks ja leotas läbimärjaks. Ei mäletagi, et võistluse ajal oleksid tossud täitsa vett täis olnud. Aga need kuivasid ära ja varsti uuesti välja tulnud päike oli mõnusalt soe. Meeleolu aitasid üleval hoida bändid-orkestrid, keda oli rohkem kui joogipunkte. Andis indu juurde küll.

Fotol: veel heas jooksuhoos, autor taga vasakus nurgas.

Mõni sõna enda jooksust ka. Registreerides lootsin langevale rajale ja tahtsin korralikku aega teha. Aga läks teisiti. Enne maratoni tekkisid valud hüppeliigesesse. See sai küll kinni teibitud aga juba mõne kilomeetri järel hakkas tasapisi üha enam tunda andma. 17-ndal kilomeetril tekkis uus häda – teise jala reide lõi kramp. Ilmselt hoidsin keha ebaloomulikult ja sealt ka lisapinge. Nüüd siis lasin aga tempot alla ja püüdsin end „hoida“. Kuidagi sain ikka joosta. Eriti raskeks läks 37-ndast kilomeetrist Valletta väravas, kui tuli järsult laskuda. Nüüd said vatti mõlemad jalad ja kramp lõi ka vasaku käe biitsepsisse! Aga finiš oli juba nii lähedal, et punnitasin ikka lõpuni välja. Rõõm oli ikka suur. Ära tegin!

Fotol: laskumine 37. Km, Valletta väravate ees. Siin andsid jalad lõplikult alla.

Tahaks veel lisada tunnustavad sõnad meie jooksueeskuju Leili Teevälja aadressil. Ka tema oli seal jooksmas ja minnes-tulles sai juttu puhutud. Selline innustav ja elurõõmus suhtlemine mis lisab motivatsiooni veel aastateks!

Fotol: Leili Teeväli Maltal oma järjekordsel maratonil.

Jooksusõber Mart Einast

Fotod: võistluste veebilehelt.