Manchesteri maratoni  valisin kevadiseks maratoniks välja eelmise aasta lõpul. Meeldib käia sellistel jooksudel, kus eestlased pole väga palju käinud ja mis samal ajal oleks piisavalt suure osalejate arvuga. Manchesteri maraton on pika ajalooga, sest tänavune oli juba arvult 37., kuid 2012.a. korraldati seda taas 10 aastase vaheaja järel, nii et mõnes mõttes on see ka uus maraton.  Otsustamise argumentideks olid piisavalt suur osalejate arv (mullu 4700 lõpetajat, sel aastal üle 5700), sobiv lennuühendus Tallinnast, ja eelmise aasta osalejate kiitvad hinnangud publiku kaasaelamise kohta, samuti korraldajate reklaam raja kohta, mis olevat üks tasasemaid Euroopas (kogutõus 55m) ja sobib hea aja jooksmiseks. Tartu suusamaratoni finišis olime kohtunud Allaniga, kes samuti Manchesteri maratoni plaani võttis, nii oli ka reisikaaslane olemas. 

Kui maraton lähemale jõudis ja hakkasin uurima, et kus toimub Expo ja numbrite kättesaamine, siis selgus et seda polegi. UK jooksjatele saadetakse number postiga koju ja välismaalased saavad selle välja võtta ainult jooksupäeva hommikul.  Umbes nädal enne jooksu toimumist tuli korraldajatelt meil, et numbrit on siiski võimalik saada ka eelmisel päeva pärastlõunal. Ilmselt ei olnud me ainukesed välismaalased, kes selle vastu huvi olid tundnud. Jooks tundubki olevat eelkõige UK jooksjatele.

Maratoniküla asus Old Traffordi staadioni peasissekäigu ees parkimisplatsil.  See, et osalejad valdavalt briti saartelt on, paistis välja ka sellest, et kõik välismaalaste numbrid mahtusid ühte kingakarpi. Kinnituskirja vastu anti stardinumber koos sellele kleebitud kiibiga, ei mingit nänni kotiga ega isegi mitte ümbrikut,  mille sees number oleks olnud. Kuidagi väga lihtne aga samas suur osa sellest mis tavaliselt stardimaterjalide hulgas on  rändab üsna kiiresti prügikasti, nii et ongi keskkonnasõbralikum.  Ka maratoni infobrošüür saadeti meilile, kommentaariga, et otsustati olla keskkonnasäästlikum. Number käes, tegime kiire külastuse ManU fännikauplusesse, et ManU fännist pojale üks suveniir osta.  Kui spordipoodides võib vahel natuke juhuslikku fännikaupa leida, siis siin oli ikka nagu korralikus rõivapoes - kõigi mängijate nimede ja numbritega särke on valida kõigis suurustes.  Täiesti võimalik olnuks maratoni reis ühendada ühe Premier League matši vaatamisega, sest laupäeval toimus Manchester City ja West Ham Unitedi kohtumine, millega MCFC  kindlustas oma II koha positsiooni liigatabelis. 

Hotelli oli Allan valinud üsna stardikoha lähedale ja kuna see oli kesklinnast lennujaama suunas, siis otsustasime hotelli sõita bussiga. Sõit kulges läbi eeslinnade, miljöö oli väga tüüpiline Inglismaale – kõikjal kahekordsed punastest tellistest ridamajad, palju rohelust ja buss peatus igal tänaval. Jooksueelsel päeval käisime ka kesklinnas ära, mis oli igati suurlinnale kohane --  suured kaubamajad, palju inimesi, mõned populaarsemad pubid olid eriti rahvarohked. 

Manchesteri maratoni ootasin ka sportlikus mõttes suure põnevusega. Olen sel aastal Urmas Randma juhendamisel rohkem ja süsteemsemalt harjutanud ja nüüd oli vaja 4 kuu jooksul tehtud töö heaks tulemuseks vormistada. Enne jooksu olin mõõdukalt enesekindel, isikliku rekordi (3:33) parandamata jätmine oleks selge pettumus olnud.  Tegin plaani alustada km tempoga 4.45, arvestusega, et kui lõpu poole tempo pisut langeb, saaksin ikka veel enda jaoks korraliku lõpuaja. Olin ka miili tempo välja arvestanud, sest raja põhimärgistus oli miilides. Temperatuur stardi ajal oli 6...7 °C, jooksu ajal tõusis see paari kraadi võrra. Läksin hotellist otse starti, pakihoidu ei kasutanud, soojahoidmiseks enne starti oli kaasas äraviskamisele minev pikk pesusärk ja suur prügikott.  Stardikoridorides olid küll tähistatud erinevad stardigruppide kohad vastavalt numbrile märgitud tähele, kuid tegelikult sai vabalt valida endale sobiva koha tempomeistrite järgi. Mina võtsin sisse koha  3:15 tempomeistrite järel plaaniga neist vaikselt maha jääma hakata. 

Emotsionaalsed hetked olid 6 minutit enne starti, esmalt 26 sekundit vaikust Bostoni sündmuste meenutamiseks  ja seejärel 26 sekundit aplausi maratonijooksjate meelekindluse väljendamiseks. Jooksjatele ütles head soovid rajale kaasa võistluste kommentaatori poolt inglise kõigi aegade parimaks pikamaajooksjaks nimetatud Ronald Hill, kes juba 1970-ndal aastal jooksis maratoni alla 2 tunni ja 10 minuti. ja samal aastal võitis ka Bostoni maratoni.

Mina startisin suhteliselt eest ja stardijooneni jõudsin ca 20 sekundiga,  vastavalt oma plaanile hakkasin 3:15 tempomeistritest tasapisi maha jääma, kuid et nad jooksid enda graafikust pisut kiiremini siis tegin seda ka mina, pulss püsis õiges vahemikus seepärast ma pisut kiirema alguse pärast väga ei muretsenud.  Esimestel kilomeetritel segas kerge täiskõhu tunne, võib-olla sõin natuke palju hommikusöögil ja ajaline vahe stardiga oli liiga väike (2h). Natuke rajast. Nagu korraldajad seda reklaamisid on tegemist sileda ja kiire rajaga. Start on Old Traffordi  jalgpallistaadioni lähistel ja finiš päris selle ees. Rada suundub kesklinnast eemale läbides mitmeid eeslinnu, kus kõigis on oma keskused (kõik need kuuluvad Suur-Manchesteri linnastu alla). Rajal on mitmes kohas tagasipöörded tänu millele näed  korduvalt nii neid jooksjaid, kes sinust eespool on kui ka tagant tulijaid. Minule sellised vastassuunalised rajalõigud igatahes meeldivad. Kaasaelamine oli eriti tugev just nende väikeste eeslinnade keskustes, kus tundus, et  enamus pealvaatajaid tundsid nii üksteist kui ka paljusid jooksjaid. Mingeid konkreetseid vaatamisväärsusi raja ääres ei ole, pigem ongi kihvt see soe kodune õhkkond.

Poolele maale jõudsin vaid minut oma poolmaratoni rekordist aeglasemalt ja planeeritud graafikust 1,5 minutit kiiremini, tunne oli siiski päris hea. Natuke tegid muret reie esikülje alumise otsa lihased, mis väheke valusaks kippusid jääma. Ei teagi kas asi oli lihtsalt minu jaoks tavalisest kiiremas jooksus või olin ka reie kompressioonsukad liiga kõrgele tõmmanud, igatahes see valu oli just seal sukkade piirist allpool. Jooksu see otseselt siiski ei seganud. Umbes 25-ndast km edasi hakkas pulss natuke tõusma ja tempo hoidmine muutus raskemaks. Kuna ka jalad pisut tunda andsid, siis ei tahtnud riskida sellega, et praegu iga hinna eest tempot hoides võin viimastel kilomeetritel minuteid kaotada. Peale 33-ndat kilomeetrit rahuldusin 8...10 sekundilise kaotusega km kohta. Umbes 3 km enne lõppu olin kindel, et midagi väga hullu enam ei juhtu ja jõudsin taas tempot tõsta.  Lõpu eel mul päris täpset ülevaadet polnud kui palju veel joosta on, sest järsu pöörde tõttu enne finišit rajal lõpujoont kaugele näha ei olnud. Miilide tähised ei olnud ka päris täpsed, need olid pandud lähima laternaposti külge ja võisid täpsest kohast 30...40 m eemal olla. Igatahes  finišikoridori pöörates ja tablood nähes sain lisaenergiat, sest tekkis veel võimalus netoaeg alla 3.20 saada.

Lõpuks 3:19:50, mis oli isegi paar minutit parem kui loota julgesin,rekord paranes 13 minutit. Lühike kokkuvõte kinnitab ainult lihtsat tõdemust, et korralikust harjutamisest on kasu. Kui aasta alguses Urmas Randmalt nõu küsisin pidasin silmas ainult mõnda jutuajamist, et selle põhjal ise oma harjutamist natuke korrigeerida.  Kuna aga Urmas asja hoopis tõsisemalt võttis ja ise mulle harjutamiskavad koostab, siis see motiveerib mindki neid korralikult järgima.  Trenni tuleb ju ikka ise teha aga väga hea kui keegi kõrvalt asjatundlikku nõu annab.  Siinkohal suured tänud Urmasele.
Peale finišit pandi kaela lõpetaja medal, mis Manchesteris annab väikese pannkoogi mõõdu välja, minul nii suurt igatahes varem pole olnud. Medaliga läks küll aega, sest neiu kes selle kaela pidi panema, oli medalite paelad nii põhjalikult sõlme ajanud, et sealt ühe kättesaamiseks pidi ta kõvasti vaeva nägema. Medalile saab muide kodulehelt tellida enda nime ja ajaga graveeritud kleebitava metallplaadi. Edasi veel  kott banaani ja lõpetaja särgiga ning mõned energiabatoonid, fooliumtekk ümber, et end tuule ja muude „halbade mõjude“ eest kaitsta ja oligi maraton läbi. Kuna ilm oli tuuline ja jahedavõitu, siis pikalt finišialas passida ei tahtnud ning jalutasime hotelli. Enamus vastutulijad naeratasid tunnustavalt, ühe vastutuleva pere väikesed lapsed püüdsid üksteisest üle hüüda:  „ well done, well done“ .

Natuke ka rajateenindusest. Joogipunkte oli  rajal kokku 13, mõnes esimeses ainult vesi , edaspidi  ka spordijook, energiabatoonid, lõpupoole ühes punktis veel energiageel. Lisaks pakuti mitmesuguseid magusaid asju ka pealtvaatajate poolt.  Eriti hea lahendus oli vee pakkumiseks, mis oli 250 ml plastikpakendites (ei teagi kas on õige nimetada seda kotiks, pudeliks või veel millekski muuks). Igatahes jooksu ajal on sellest väga hea juua, lihtsalt pigistad, hea kerge kaasas kanda, niisama ei tilgu ja kui pool on joodud ei hakka ka loksuma nagu tavalises pudelis jook.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Manchesteri maraton on hästi korraldatud ja toimub väga mõnusas atmosfääris, samas eelnevatel päevadel maraton linnapildis kuidagi silma ei hakka. Ei ole Expot, seetõttu ei märka ka linnapeal stardimaterjali kottidega jooksjaid, mis suurtel linnamaratonidel muidu nii tavaline on.