MTV-st tuntud Jonny Knoxville’i ja semude masohhistlikke tegemisi on kajastatud nii sarjades kui filmides. „Ärge seda kodus järgi tehke“ on reeglina soovitus. Aga kui maratonijooksjal on hakanud lauskmaal joostes igav? No siis võib proovida kodust eemal teha vahelduseks oma „Jackass“, näiteks Lääne-Euroopa kõrgematel tippudel?

Minu reisilugu Hispaaniasse Campdevanoli talvemaratonile algab tegelikult juba kolm aastat tagasi. Ma teadsin, et mu toona tulev sünnipäev satub nädalavahetusele. Maratonihullu loogika ütleb, et seda tuleb tähistada ja kuidas muudmoodi kui maratoniga? Ja mitte tavalisega! Tookord sihtisin 50-ndat maratoni, mis omakorda verstapost. Variante otsides hakkas silma mägine talvemaraton Kataloonias, millel tõusumeetreid vist rohkemgi, kui Mont Blanci maratonil. Samas tol sügisel oli käidud Šotimaa mäetippe jooksmas ja tookord oli valik teine ehk hoopis maa all – sellest on marathon100-s lugu ilmunud varem.

2015. aasta suvel oli paika saamas plaan, et poole aasta pärast 2016 veebruaris olen kindlasti Campdevanol-is stardis. Nii kui registreerimine sügisel algas, panin kohe kirja, sest taolistele maratonidele registreerimisel on oht kohast ilma jääda – osalejate piirarv 300!

Üle kivide, kändude, vigastuste ja haiguste jõudiski reisiaeg kätte. Hirm oli minna. Siiski kogu julgust ja jultumust kokku võttes neljapäeva õhtul Ryanairi Milano lennule ja reede hommikul edasi Barcelonasse. Reis seni igati edukas, jõudsin veel nautida veidi kohalikku arhitektuuri ja Barcelona rannapromenaadil väikse Virtuaaljooksugi ära joosta. Siis edasi võistluskoha poole.

Virtuaaljooksu publik Barcelonas

Rendiautoga põhja poole suundudes avaldasid mäed kohe muljet. Teadsin, et neid peab seal olema, kuid siiski - reaalsus jõudis kohale. Võistluskohas olid eemal asuvad tipud aga nii kõrged, et lausa lumised. Kohalike sõnul siiski vähe. Ka nendel oli seekord soe talv ja lund vähem. Hetkel olid päevad +16 kraadised.

Hunnitud vaated maratonirajalt

Maratoni stardiaeg oli 7:30 ja võistlusraja läbimiseks antav aeg 9 tundi. Ehkki päevad olid üsnagi soojad, olid ööd miinustes. Samuti võis oodata suurt temperatuurierinevust mäe jalamil ja tipus. Temperatuuri ja raja karmide olude tõttu on sellel maratonil ette nähtud kohustuslik varustus: tuulepluus, kindad, torusall, termotekk, vile ja mobiiltelefon.

Stardis

Võistluspäeva hommikul oligi stardipaigas õhus vaid -3 kraadi. Stardihetkeks oli ka juba päike tõusmas, mis asja kiiresti muutmas. Rajale läksin topelt jooksupluusiga arvestades, et esimeses 7,5km punktis võtan ühe kihi maha ja panen seljakotti ära. Ja nii oligi täitsa hea, sest stardijaheduse võttis kohe üle peale esimest kilomeetrit algavatel tõusudel kehasoojus.

Jooksurada . . .

Rada on sellel üritusel maastikumaratonile omaselt pinnase- ja kruusateed, kohati tuleb otsida jalale pidamist kividel ja kivide vahel. Raske kirjeldada sellele, kes pole näinud. Kirjelduseks sobib ehk võrdlus: „Mandril käinud hiidlaselt küsitud, et „kuidas oli?“. See vastanud siis, et  „Õllekappa tead?“ -  „Jah“ -  „No selline üldse ei olnud““. See rada ei olnud olnud üldse õllekapa moodi ;)

Raja-abilised

Maratonirajal oli määratud kaks „Cut-off“-punkti, kuhu kontrollajaks hilinedes edasi ei lasta. Esimene neist oli 17 kilomeetril vahetult pärast raja kõrgeima tipu ületamist, milleks aega kolm ja pool tundi. Seekord minu tipuks see jäigi. Jõudsin kontrollpunkti võistlejatest viimasena ja alles 3 tunni ja 50 minutiga. Iga samm tõusu võttis hingeldama, käed torkisid, pea oli pingutusest ja hõredamast õhust uimane.

Peale katkestamist

Vabandusi otsima ei taha hakata, aga õppetund on, et see rada vajab väga korralikku vormi. Siin ei ole isegi mitte mööda serpentiini mäkke matkamist nagu Mont Blancil. Siin on mööda räiget tõusu üles turnimine. Sellist asja ei saa minna tegema, kui oled eelnevad kuud pikalt ülekoormusvigastust ravinud ja vahetult enne võistlust gripiviiruses palavikus olnud. Niisiis, tuleb veel aeg, kui ma lähen tagasi ja läbin selle raja! Kui ebaõnnestus 90-nda maratonina, siis ehk õnnestub 110-ndana?

Alla sain mäe otsast korraldajatega. Tegin pilte ka mäkke tõustes, kuid nüüd oli aega rohkem ringi vahtida. Hämmastav loodus ja fantastilised vaated! Tõsiselt mõtlemapanev oli, kui palju tuli mäest alla sõita, et tagasi stardipaiga asulasse jõuda! Hiljem GPS kellalt vaadetes nägin, et olin jõudnud tõuse võtta stardist kuni katkestamispunktini üle 1600 meetri.

Võistlusjärgsel päeval õnnestus reisile väike lisaväärtus anda Campdevanoli ja Barcelona vahel asuvas Montmelos. Seal asuval Kataloonia Ringrajal oli F1 treeningsõitude esimene päev. Õige F1 möirgamist kuulda ja oma silmaga uusimaid Formula1 sõidukeid näha oli samuti lihtsalt fantastiline. Veetsin mitu tundi ja klõpsisin hulganisti pilte.

Nüüd lumises ja külmas Eestis tagasi. Eile veel sõin 20 kraadises soojas Barcelona lennujaamas lendu oodates ning fantastiliste elamuste võrra rikkamana palmipuu all banaani – ei saa ju olla muud järeldust, kui et: esmane kogemus on olemas, järgmisel või ülejärgmisel aasta tagasi!