Öeldakse, et kõik teed viivad Rooma, aga vähemalt Rooma äärelinnas endas on teed kohutavad. „Kõnnitee saab ühel hetkel lihtsalt otsa!“ tõdesime, kui otsustasime ühendada Expol käigu väikse sörgiga. Odavlende kombineerides oli seljataga unetu öö Milaanos (õhtul otselend Milaanosse, varahommikul teisest lennujaamast Rooma, koos bussimajandusega edasi-tagasi umbes 150 eurot/inimene) ning seetõttu keharütmid niigi natuke sassis, nii et Palazzo dei Congressise navigeerimine oli paras peavalu. Ei ole väga tore kuskil kiirtee servas ukerdada. Kohalik politseinik, kellelt teed küsisime, pidas seda muidugi väga normaalseks, et inimesed keset sõiduteed koperdavad ja näitas naerulsui õige suuna kätte. Kõigile neile, kes plaanivad Roomas maratoni joosta: tehke oma närvidele teene ja minge metrooga! Start-finiš on õnneks kesklinnas Colosseumi juures.

Maratonistart ja finiš

Expo ise oli suuremgi kui kaks nädalat tagasi külastatud maailmameistrivõistluste oma Cardiffis. Rooma Expo toimus äärelinna konverentsikeskuses ning oli kujundatud jooksurajana ehk sel oli nii start kui finiš. Ühest otsast sai sisse ning siis tuli järgida punast vaipa (ega väga teistmoodi liikuda ei saanudki), mis juhatas absoluutselt kõigist lettidest mööda. Ühelt poolt väga kasulik, kuna midagi olulist nägemata ei jäänud, aga samas ka kaval trikk, et äkki me kuskilt ikka midagi ostame. Maratonipakike sisaldas kaunist sinist T-särki, samades toonides New Balance'i seljakotti (mis oli ühtlasi ka ametlik pakihoiukott), makarone, spordipesugeeli, vanapaberikorvi rändavat paberit ja kahte tasuta muuseumipääset (kusjuures minu kotist olid need puudu).

Muuseumikülastusi planeerides tasub need enne esmaspäeva ära teha, sest enamik kohti on esmaspäeval kinni. Oleks hakanud varem uurima, siis saanuks Vatikanis ühes ägedas lossis käia nende tasuta pääsmetega (Castel Sant' Angelo). Kui tavaliselt saab Expol ringi tuiates kõhu täis, siis seekord ei pakkunud ükski geelimüüja midagi proovida. Tundus, et nad on kollektiivselt otsustanud, et tulid ainult müüma ja tasuta ei anna. Ühest piimaletist sai vaid piima või jogurtit. Kuskil nurgas toimus seminarilaadne üritus, aga kuna see oli itaalia keeles, siis aru ei saanud. Enim oli Expol kasu eri jookse tutvustavatest lettidest, kus panime novembri alguseks nii mõnegi brošüüri tallele. Kellele meeldivad teistmoodi medalid, tasuks mõelda 13. novembril toimuvale Ravenna maratonile (Itaalia), sest finišis saab kaela kauni klaasmosaiigiga ehte.

Rooma ja ka teiste Itaalia jooksude puhul peab muidugi ära mainima ka arstitõendi, sest ilma selleta stardinumbrit endale ei saagi. Tegime veebruaris koormustesti ja saime oma tõendid spordiarstilt, kelle jaoks see protsess juba tuttav oli ja vastav blankettki olemas. Edasine protsess pisut lonkas: skännisime tõendid sisse, saatsime meilile, üritasime vastavasse keskkonda üles laadida, panime lisaks postiga teele... Natuke muutis rahutuks säärane ootamine, sest kirjas oli ju seegi, et mida hiljem nad tõendi saavad, seda halvem number. Tükk aega ei ühtki piiksatust sealtpoolt ja ühtäkki oli MyMDR keskkonnas kirjas, et registreerumine kinnitatud. Kusjuures, lisaks maratoniosalusele tuli sama keskkonna kaudu osta 7 euro eest litsents vms., mis andis õiguse Itaalias võistelda.

Eestlane, kes on harjunud maratonihommikul end ehk kaerahelbepudruga laadima, peab meil nii tavaliste helveste leidmiseks Itaalias pisut vaeva nägema. 100 pastasordi hulgast leidsime õnneks ka väikse 300g paki kaera. Peidetud ökotoodete letti ja kilohind umbes 10 korda kallim kui Eestis, aga öeldakse ju ikka, et maratoni puhul tuleb süüa seda, mis on sinu puhul kindlalt toiminud. See pole katsetuste aeg!

Hommikuses metroos toimus otsekui mingi siniste seljakottidega salaseltsi kogunemine, kõigil üks siht: Circo Massimo, iidne kaarikuvõidusõitude staadion, kust algas maratonitrall. Esmalt tuli üles otsida oma numbrile vastav pakiveok. Rivis oli neid vast kümmekond või enamgi ning omani jõudmine oli paras ajakulu. Üleüldse oli stardini vähemalt kilomeetrike, mis kulges tihedas inimmassis. Kella kaheksa paiku päike juba kergelt piilus, nii et võis oodata võrdlemisi sooja ilma. Maika ja lühikeste pükstega üle poole tunni starti oodates igatahes külm naha vahele ei pugenud.

Minu soojendusjooks piirduski veokite vahel ja stardikoridorini sörkimisega, sest numbriga F853 paigutusin veel 6000 jooksjaga C alasse, kus polnud niipaljugi ruumi, et käsi kahele poole pikalt välja sirutada. Läbi võre piilusin luksuslikku A ala, kus koos Sanderiga viibis umbes 700 jooksjat. Seal oli terve pikk tänav jooksueelseks pikutamiseks. Kümme minutit enne esimese laine starti (esmalt ratastoolid, siis A ja B, siis mina, siis D ja jalutajad) hakkas igast suunast soojenduseks võetud dressipluuse ja kilesid lendama, hea, et pihta ei saanud. Metallvõre ääres viimaseid liigseid kehamahlu väljapigistavate meeste rida täienes pidevalt. Kui kõlaritest kostis jooksufilmi „Chariots of Fire“ tunnusmuusika, valdas mind eriline ärevus ja silmad muutusid niiskeks. Isegi metroos oli korraks selline tunne, et tahaks oksendada. Kõigi eelduste kohaselt oli mul rekordipäev. Lihtne öelda ja teoorias näebki hea välja, aga... reaalselt tuleb see ju ka ära joosta!

Ja siis see algas: jalad hakkasid iseenesest sibama ning neelasid ahnelt esimesi kilomeetreid. Paljukardetud munakivi, mida pidi kokku olema 7 km, ei tundunud esiti üleüldse mingi takistusena. Kiikasin kella: liiga kiire. Säärastel hetkedel on vaja teha tähtsaid otsuseid: kas riskida ja minna voolavas tempos edasi või hoida end tagasi. Esimestel kilomeetritel on lihtne mõelda, et ah, vaatan, kui kaua vastu pean, nagunii läheb lõpus raskeks. Lootsin, et jõuan enne raskemaid hetki piisavalt kaugele ja panin edasi.

Lisaks äärelinnale näeb Rooma maratoni ajal ära ka San Paolo basiilika, Vatikani ja muid vaatamisväärsusi ning finišeerutakse taas Colosseumi juures, nii et mingis mõttes on see ka ekskursiooni eest. Olgugi et kirjas oli, et rajal on 42 muusikapunkti (saksofon, DJ, bänd jne.) ja ma lootsin erinevat muusikaelamust igaks kilomeetriks, olid need pisut veidralt paigutatud. Tihti juhtus nii, et paar kilomeetrit oli vaikus ja raja ääreski hõre ja ühtäkki oli 3 muusikut umbes 100-meetrise vahega. Hakkad üht muusikapala kuulama ja siis tuleb juba teine...

Joogipunktid tulid iga 5 kilomeetri tagant. Esmalt ei saanud arugi, kust seda spordijooki saab. Esimene tops, mille tühjendasin, oligi vesi. Teiseks punktiks olin taibanud, et „Salidi/Salts“ ei tähenda mitte seda, et topsiga soolaterakesi pakutakse, vaid see ongi spordijook, kusjuures magusa maitsega. Üllataval kombel ei leidnud rajalt ühtki geeli. Stardis olin omaette itsitanud, kui nägin üht tüüpi, kel oli vöö vahel 8 geeli (lugesin jah üle!), kuid aeg näitas, et tal oli õigus... Seepärast siis Expolgi väga midagi maitsta ei pakutud. Samas võis leida banaani ja küpsist, kuid mina jooksupealt väga närida ei taha. Nii kulgesingi spordijoogi najal lõpuni, pigistades vahepeal pähe ka ühe märja käsna jagu vett. Käsnasid anti joogipunktide vahel, nii et soovi korral saanuks end päris tihti veega jahutada. Jahutus kulus ära küll, sest päev nügis järjest lähemale ning päikselistes kohtades läks nii soojaks, et hiljem sai otsaesiselt soolateri maha kraapida. Õnneks oli palju ka varjulisi kohti: majad, puud ja isegi paar tunnelit, mis kella GPSi omadega sassi ajasid.

Ilus elu jätkus 24. kilomeetrini, mil tundsin järsku, et keegi oleks mu jalgadele nagu nõiduse peale pannud. No, need ei suutnud enam nii vilkalt sibada kui varem ja inimesed hakkasid mööduma. Sealt edasi oli iga kilomeeter kui õnnistus ja tasapisi hakkasin arvutama, kui palju veel vastu tuleb pidada. Lubasin endale, et alates 33. kilomeetrist on juba tore, sest siis on jäänud alla 10 kilomeetri lõppu. Ei olnud tore. 34. ja 35. kilomeetril möödusid kaks 3.30 gruppi. Nende lennukat sammu vaadates tuli end ikka korralikult kiruda, et kohe alguses ühtlast tempot ei valinud. Ma ei suuda kunagi selliste inimrongidega kaasa minna, nad ajavad mind vaid vihaseks.

Viimased kilomeetrid kulgesid linnas, kus kaasaelajate kisa mind enam kõigutada ei suutnud. Isegi see, kui keegi mu nime õigesti välja luges, ei pannud mind end kiiremini liigutama. Ühtäkki taipasin, et ma ei suuda oma käsi küünarnukist sirgeks lasta, need lihtsalt tolknesid kuidagi. Tagasi vaadates ei mõistagi, mis mootor mind üldse enam edasi vedas ja kuidas need kilomeetrid ära sai kannatatud. Nii on, et maraton algab pärast 30. kilomeetrit. Olles varem 12 maratoni juba läbinud, oleks ju võinud teada, aga stardipauguga kipuvad tarkused tihti meelest minema ja tekib kujutelm, et ah, saab ka teistmoodi! Ja see munakivi, mis enne üldse ei seganud? Sellest oli saanud tõsine tüütus, sest need väiksed ruudukesed tekitasid ebatasase pinna ja väsitasid jalgu korralikult.

Imetabane munakivi

Paar siksakki linnas, paarisajameetrine õõvastav tunnel ja kurvi taga oligi Colosseum koos finišikaarega! Ma olin elus ja ma olin kohal. 3:34:38 ehk 17 minutit senisest rekordist kiiremini. Eks see 3:30 tuleb siis koduse SEB tarvis hoida. Medal kaela, nännikott kätte, termokile ümber... ei, liiga palav, kile kotti tuleviku tarbeks. Võtsin sihi Itaalia Tsöliaakiaseltsi telgi suunas, sest gluteeni mittetalujatele lubati sealtki pakikest. Ma ei ütleks, et ma üldse gluteeni ei saa süüa, aga konkreetselt nisugluteen tekitab aeg-ajalt jubedaid kõhuvalusid, nii et miks ka mitte proovida, kui võimalus on antud. Oleks teadnud, et pakikeses on enamik asju läägelt magusad ning et sellega kaasneb väike ooteaeg ja videointervjuu, poleks ehk viitsinudki jännata.

Silja Paulus, Sander Jürs ja Olari Orm.

Laias finišikoridoris leidsin üles ka Eesti poisid (Sander ja Olari), kes pidevalt teineteisest mööda joostes viimaks tund aega enne mind 2-sekundilise vahega finišisse olid jõudnud. Lonkisime lähima metrooni, puhkasime kodus ja asutasime end õhtupoolikul ametlikule järelpeole. „Mõttetu“ kirjeldab seda kõige paremini. Koht, Nur baar, oli väga uhke (kristall-lühtrid), aga lubatud buffees olid peamiselt maitsetu kuskuss, odrakruubid, kartulikrõpsud, sai, ülehautatud rooma kapsas ja õlised köögiviljad. 10-eurone sissepääs sisaldas ka üht jooki: pisike klaas punast veini, mille pudel poes 5 eurot...

Õhtust programmi ei jaksanud enam ära oodata, sest seal oli tõeliselt igav. Mõnda aega vahid maratonikaadreid, mis ekraanil jooksid, aga ühel hetkel väsib ära. Paberi peal nägi see pidu parem välja: jooksjad tulevad kokku ja pulbitsevad muljetest ja keegi esineb ja toitu on külluses ja... ärge sinna parem minge. Roomas ringi jalutades saab palju mõnusama elamuse, sest see linn elab täiel rinnal ka õhtutundidel ja meie lemmikkohas, Trevi purskkaevu juures oli iga kell palju inimesi.