Olen juba mitmeid aastaid lõpetanud jooksuhooaja novembri lõpus maratoniga. Rahvusvahelistest maratonikalendritest võib neid leida mitmeid. Eelmisel aastal langes valik San Sebastianile, hoolimata sellest, et kohast endast midagi ei teadnud.

Koduleht oli (ja on siiani) igati asjalik ja kõike vajalikku sisaldav: jooksu trass, varasemate aastate tulemused, tutvustused. Kõik mitmes keeles olemas. Registreerusime hästi vara, juba juunis. Registreerumine läks väga sujuvalt, kõik on lihtne ja selge. Korraldajad tutvustavad end kui kiiret maratoni, mis sobib hea aja jooksmiseks. Hoolimata piiratud osavõtjate arvust (registreeritakse kuni 2500) on alla-3-tunni jooksjaid ca 500. See lubadus leidis ka kinnitust aga lähemalt pisut allpool.

Sõitu korraldama asudes oli plaan lennata Madridi ja sõita sealt kiirrongiga San Sebastiani – linn asub Hispaania ja Prantsusmaa piiril Biskaia lahe kagunurgas. Vähemalt kiirliinide kaart näitas seda võimalust. Pileti broneerimisel selgus, et see liin on alles ehitamisel ja kiirrong läheb vaid poolele teele. Kokku oleks rongiga sõiduks kulunud üle 5 tunni ja see tundus liiast. Lennukipiletid San Sebastiani (seal on oma väike lennujaam täitsa olemas) olid nagu tavaliselt kohalikel liinidel palju kallimad kui riikidevahelistel liinidel. Siiski sai sai süda kõvaks tehtud ja piletid tellitud. Aeg teatavasti maksab! Hotelli broneerisime stardi/finiši lähedusse. Kaardil tundusid vahemaad väikesed aga kohal selgus et starti/finišisse/messile – need kõik olid samal staadionil – jalutamiseks kulus ca 10 min samas kui kesk(vana)linna jalutamiseks kulus kaks korda enam. Aga lähedal olid mõlemad.

Niisiis jõudime San Sebastiani. Juba taksoga linna sõites kuulsime juhilt, et õigupoolest on selle linna ÕIGE nimi Donostia, ainult NEMAD (so hispaanlased) kutsuvad seda San Sebastianiks. See on Baskimaa pealinn ja hispaanlasi nad just ei armasta. Ja tõepoolest, keeled on täiesti erinevad - kõik tänavanimed, sildid, etiketid jms on kahes keeles. Levikult kolmandaks keeleks on prantsuse keel ja inglise keelega on nii, et küsimise peale vastasid nad ikka omas keeles. Kätega vehkides sai siiski kõik selgeks... Linn ise on hästi armas - iseenesest mere ja kaljuste küngaste vahel. Imelised rannad, avarad alleed, palju rohelust (isegi sügisesel ajal, kus enamus on raagus). Vanalinn on sarnane Tallinna vanalinnale. Linna ja mere vahelise kõrge kaljurünka tippu on püstitatud suur Jeesuse kuju, kes kõikjal linnas nähtav on. Trehvasime ka ühele ilmselt traditsioonilisele protsessioonile, kus noored rahvariides mehed linnas edasi tagasi marssisid. Kuna neil olid tagumikule kinnitatud ämbrisuurused lehmakellad - igaühel kaks – siis tegid need valju lärmi. Rahvas plaksutas kaasa Pidasime neid Baski sõdalasteks, ehkki küsida polnud kelleltki. Väikeseid hubaseid söögikohti on külluses paraku pidi hulk aega otsima pastat pakkuvat kohta. Nimelt on enamus kohti orienteeritud tapaste ja veini pakkumisele mis enne maratoni just sööma ei kutsu. Ehkki tavapäraselt soovitatakse eelmisel päeval vaid pisut jalutada, kulus meil linnajalutuskäiguks koos söögipausiga pea 8 tundi. Jalad olid üsna väsinud aga meeleolu see-eest ülev.

Maratoni mess oli kaunis tagasihoidlik, ehkki kõik hädavajalik puhuks, kui midagi maha ununes, oli olemas. Mess oli suure staadioni ruumides, samal staadionil oli ka finiš, start oli staadioni eest tänavalt.

Maratoni rada on väga tasane - kõrguste maksimaalne vahe ainult 5 meetrit. Ainult ühes kohas oli kerge tõus vast nii 2 meetri jagu ca 50 vältel! Rada teeb alguses u 6 km ringi ja siis otsa kaks u 18 km ringi. Asfalt, pisut sillutist, tagasipöörded ringteedel, kus taganttulijad täitsa pikalt vastu tulevad. Avastasin, et see on väga mõnus, üsna hea on konkurentsiolukorras orienteeruda. Joogipunktid iga 2,5 km tagant - pudeliga vesi - ja spordijook igal 5 km. Kuna jooks on 100% linna sees, siis on ergutajaid palju kogu trassi vältel. Ja kuna nimi on numbrimärgile trükitud, siis hõigati ka meie nimesid. Väga eriline tunne, eriti lõpukilomeetritel!

See maraton on tõsisele harrastajale ideaalne hea aja tegemiseks. Lisaks tavapärastele „üle-3-tunni tempomeistritele“ olid jänesed ka 2:30 ja 2:45 ning nende vahele jagus pea igasse minutisse väiksemaid punte kelle sappa hoida. Vali ainult jõukohast! Ja mõnus solidaarsus valitses jooksjate vahel - üksteisele ulatati vett, näidati äärekive või muid takistusi teel, isegi ergutati kui omast pundist maha jääma kippusid. Võitja aeg on tavaliselt kusagil 2:20 kandis, keenlasi ei olnud/pole ka varasematel aastatel olnud. Minu jaoks oli üllatav vanusegruppideks jagunemine – kuni 50 eluaastani olid kõik ühes vanuserühmas. 50-60 oli seeniorid1 ja üle 60 seeniorid2 vanuserühm. Naistel 5 aastat noorema piiriga, kuid põhimõte sama.

Ilm oli päikseline ja tuuletu. Stardihetkel 5, lõpuks 8 kraadi aga jooksuks sobis ideaalselt, hea karge tunne. Niisiis kõik olud olid ideaalsed. Kahjuks ei olnud seda ma ise. Pea kogu jooks kulges alla tavapärase maratonipulsi - õiget tempot ei saanud juba alguses - ja lõpuks vajus nii pulss kui ka kiirus enam vähem pika krossi tasemele. Siiski piisas sellest alla 3 tulemuseks ja selle üle on mul hea meel. Tegime kaasaga mõlemad vea, mille eest ise tavaliselt kõiki hoiatame – nimelt proovisime uut varustust esimest korda maratonil. See maksis mõlemale kehvasti kätte! Nimelt ostsime mõlemad endale kompressioonisäärised - paljud on kiitnud. Ei tea kas said liiga kitsad aga varbad-jalalabad kippusid „ära surema“ ära ja muutusid ruttu tundetuks. Segas jooksmist märgatavalt.

Õhtul linnas jalutades ja söögikohta otsides nägi pidevalt medaliga jooksjaid – üksteist tervitati, lehvitati. Söögikohas küsiti aega ja kiideti! Seega elas linn oma jooksule igati kaasa. Kokkuvõttes soovitan seda maratoni – kiire raja, hea korraldusega ja elava kaasaelamisega. Linn on armas ja hubane. Ainus häda on see, et sinna on kauge ja kallis sõita. Mõne aja pärast saab kirjade järgi valmis kiirraudtee, siis on ehk lihtsam.