Alustame algusest. Ei, siiski mitte päris. Kui sa tahad teada, miks ma ü l d s e jooksma otsustasin hakata, siis pead pisut ootama – seda teemat ma lahkan pikemalt mõnes järgmises postituses. Sinu ees olevas loos räägin aga, mis juhtus siis, kui otsus jooksma hakata oli juba tehtud.

Minust kui jooksjast ei ole enne 2017. aasta jaanuari just palju rääkida. Viimane võistlus oli vast põhikooli ajal ja vahepeal olen veidi sörkinud. Kõige pikem seni läbitud distants on 12 km, seega jooksu osas olen ikka väga algaja. Arvad õigesti – aeg areneda!

Selle kõige juures, mida ma teha plaanin, on esimene faas selge ja kindel:

1. saada aru, mis on üldse jooksmine;
2. leida vastused suurele hulgale küsimustele (loodetavasti on ka sul neist abi, kui oled samasugune roheline nagu mina);
3. läbida sügisel SEB Tallinna maraton.

Nagu öeldud, hakkan seda lugu harutama mitte päris algusest, vaid sealt natuke maad edasi. Justnagu moodsas Hollywoodi filmis, aga selle erinevusega, et peaosas ei ole mitte mõni kuulus näitleja, vaid täiesti tavaline, üle keskmise tahtejõuga Eesti mees. Mina, Timo Porval.

Tahtmine on mul tõesti vägev ja toorest jõudu on ka küll. Mida mul veel pole, on teadmised, kuidas õigesti joosta ja ennast mitte lõhkuda. Sellepärast kandideerisin aasta alguses programmi “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton”, mida korraldab Janek Oblikas, Marathon100 ja kus treenerid tavalistest jooksuhuvilistest maratoonarid voolivad.

28. jaanuaril 2017 leiab aset järgmine vestlus Kaupo Tiisläri, Jana Koppeli (FB Jooksmisest) ja minu vahel.
Nemad: “Kas sul varasemaid vigastusi on olnud?”
Mina rõõmsalt: “Ei. Aa, tegelikult hüppeliiges on kunagi välja käinud (ca 20 korda), aga viimased paar aastat on mureta olnud.”

Minu mureta olek kestab nii umbes 19 tundi. Selle ajaga jõuan Eesti mudase ilma Itaalia mägede ja jooksutossud lumelaua vastu vahetada. Kõrvus kõlab Guns N’ Roses’i “Paradise City” ja ma teen esimese puhkusepäeva neljandat sõitu. Tunnetus on taas käes, selg on märg, kiirus pole suur ja lollusi ei tee … Mõnuuus …

Ja siis kandin nii laua esimese kandi kui enda valesti lumme. Kohe täiesti valesti.

Ja siis kandin nii laua esimese kandi kui enda valesti lumme. Kohe täiesti valesti. Kogu raskus läheb paremale õlale, millega kaasneb tugev ragin. Põhimõtteliselt sama olukord, kui jalgratta esimesi pidureid vajutada ja täiega üle lenkstangi lennata.

Ma saan kohe aru, et midagi on väga valesti. Loodan oma peas, et äkki tuli õlg vaid liigesest välja ja teen sellele kiirelt täisringi peale, et äkki läheb tagasi. (No kui loll võib olla, eks?) Peas vasardab ainult: “See puhkus, mis just algas, ei saa ju nii lõppeda?!”

Saab.

Õlga ei huvita, et ma olen seda lauatamist juba suvest saati pikisilmi oodanud! Ei!

Jalgade värinal ja lootuses, et ehk ma enam ei kuku, kulgen mäest alla (kukkusin täitsa üleval, seega teekond alla tundub eriti pikk). Õnneks on osa reisiseltskonda mind poolele mäele järele ootama jäänud. Sõbrad, aitäh!

Ei lähe enam palju aega, kui istun üksinda gondlis ja sõidan mäest alla haigla poole. Milline ilus pühapäev ja puhkuse algus! Vvv…iljandi!

Emotsioonid keevad üle ja üksi gondlis olles tulevad mõned Türile ja Paidele sarnased sõnad pähe ja ka huultele. Aga siis tekib rahu ja ratsionaalsus tuleb tagasi.

Nüüd on uus olukord, lepi sellega.

Lase oma ootustest lahti.

Tegutse ja võta sellest puhkusest, mis võtta annab.

(Ääremärkusena võin öelda, et võtsin ikka küll. Miks muidu itaallasest baarmen mind neljanda päeva õhtul tervitas kui champion of Cuba Libre’t. Valuvaigisti või nii.)

(Ääremärkusena võin öelda, et võtsin ikka küll. Miks muidu itaallasest baarmen mind neljanda päeva õhtul tervitas kui champion of Cuba Libre’t. Valuvaigisti või nii.)

Haiglas selgub, et kolmesest õlasidemest kaks on tugevalt venitatud või purunenud ja rangluu ots ei ole enam seal, kus peab.

Hea algus. Fakk.

Teavitan oma olukorrast kohe ka maratoniprogrammi korraldajaid, et hetkel ei tea, kas saan üldse programmi kandideerimist jätkata. Õnneks on nad sama optimistlikud kui mina ja ma saan edasi hääletusvooru.

Kui alguses oli korraldajatel plaan välja valida vaid kuus visa hinge, siis õnneks ei suudeta kahe viimase vahel valikut teha ja algab programm “7 vaprat”. Seekord küll mitte Mihkel Raua, vaid tublide treenerite juhendamisel. Ja see seitsmes olen mina! Vägev!

Olen siiralt tänulik kõigile, kes hääletasid ja mulle kaasa elasid.

Olen siiralt tänulik kõigile, kes hääletasid ja mulle kaasa elasid. Te ei pea minus pettuma! Kuna saan programmi viimasena, jään mõnedest sissejuhatavatest protseduuridest ja asjadest ilma ning pean need ise organiseerima. Väga väike mure! Peaasi, et saab proffidega koos trenni teha ja mis kõige olulisem – kohe algusest peale õigesti.

Mu õlg on aga endiselt katki.

Ehk siis kui teised hakkavad peale nullist või plussist (varasema jooksukogemuse pealt), siis mina alustan seda teekonda miinusest. Mis teha, ju on millekski hea.

Sel hetkel, kui teised lähevad koormustesti tegema, tekib omajagu kurbust ja kõrvalejäetuse tunne. Teised juba teevad, aga mina ootan füsioterapeudi juures oma saatust. Mis saab? On oppi vaja või ei ole?

Ei saa salata, et emotsioonid on tõeline roller coaster, sest tahan ju ka trenni teha!

Mõtlen, mida sellises olukorras üldse teha kannatab?

Mõtlen, mida sellises olukorras üldse teha kannatab? Õlg on puruks, aga jalad on ju terved. Selge, väntame ratast! Sedasama, mis siseruumides vähe kõvemini põranda külge kinnitub. Füsio lubab ka, ja treeneriga saab kokku lepitud 3–4 korda nädalas tund aega väntamist pulsiga 150 ning korra nädalas 2 tundi pulsiga 140.

Need korrad rattal on tõeline kaif. Ma saan taas liigutada, taas trenni teha ja mingilgi määral oma eesmärgi poole liikuda. Kaks nädalat trennipaastu on lõpuks ometi läbi! Jess! Väntan ratast kuu lõpuni.

Hea on see, et kui alguses olin ainult ühes asendis magada saanud (variatsiooniga liigutada tagumikku 5 cm vasakule või paremale), siis ülejäänud kuu taastub õlg samm-sammult väga kenasti. Magamisasendeid tuleb juurde ja teravat valu enam ei tunne. Eks õpin ennast ka järjest rohkem hoidma.

Kõrghetk saabub minu jaoks 26. veebruaril, kui sikutan jalga oma vanad tossud. Päike paistab, pulsivöö on kerel, kell käel ja – tuld! Lähen tegema esimest jooksu üle mitme kuu. Tõeline kaif!

Ei häiri isegi see, et minu uus kell paaritub pulsivööga sama hästi nagu papagoid, kellega me õega lapsepõlves asjata järglasi ootasime. Õige pulss jääbki sel päeval nägemata.

Annan aga mõnusalt minna ja naudin tõesti igat sammu.

Annan aga mõnusalt minna ja naudin tõesti igat sammu.

Käsi täitsa töötab, eesmärgi suunas saab teha reaalseid samme ja õues on juba tunda kevadet. No mida sa hing enam tahta oskad! Seega – kui veebruar algas mustades nootides, siis kuu lõpus on juba vile suul. Mõnus.

Veebruaris saadud õppetunnid:

• Olen saanud väga palju kuulda seda, et ei tohi üle pingutada ja kõike on vaja mõistlikult teha. Ning seda mitmelt inimeselt ja mitu korda. Ülepingutust kardetakse ka minu puhul ning pean ütlema, et põhjusega.
  Jätan meelde.
• Trennis tuleb hoolikalt kuulata, kaasa mõelda ja liigutused ning hoiakud ajusagaratesse talletada. Näiteks, et pöid oleks harjutuste ajal õigesti. Unustan selle tihti ära ja see töllerdab niisama.
• Lumelaud on ohtlik. Enne uuesti ei puutu, kui lõppeesmärk 100 miili on joostud.
• Õlatraumaga on keeruline üheseid ja lihtsaid otsuseid teha. Sain väga head tuge sõbrannalt Kadri Kaljumetsalt, kes on olnud sarnases olukorras. Tema viis mind kokku füsioterapeut Kirsti Pedakuga, kes kummutas minu jaoks kohe EMO-st saadud nõuanded. Heitsin ortoosi – see vidin, mis kätt kaelas aitab hoida – kohe nurka.

Otsustasin, et hakkan ka jooksmisele tehtud kulusid kokku lööma. Ehk on kellelegi abiks ja endal ka parem pilt ees. Isegi kui midagi on kingitud või programmi poolt saadud, siis panen selle kuluna sisse. Annab realistlikuma pildi.

Veebruar:

• Õhukesed retuusid  – ca 50 € (Rademar)
• Paksemad retuusid – 55 € (Amazon)
• Jooksusärk  – ca 30 € Rademar
• Pulsikell Garmin Forerunner 230 + pulsivöö (Amazonist) – 243,82 €
• 7 trenni Tallina spordihallis (20x pilet) – 26,25 €
• Füsioterapeut – 25 €
• Kindad õues jooksmiseks Rademarist – 25 €

Kokku: 455.07 €

Minu teine kirg on digiagentuur Lavii

Teksti tegi sulle mõnusamalt loetavaks Jaana Maling

Kui postitus meeldis ja võiks ka sinu sõpru inspireerida, siis jaga julgelt ;)

Timo valmistub SEB Tallinna maratonil läbima oma esimest maratoni, teda juhendab Kaupo Tiislär, FB Jooksmine. Timo tegemistel võid silma peal hoida ka blogis 100miili.ee

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.