Ütleb ju vanasõnagi, et oma silm on kuningas ning parem on üks kord näha kui ei tea mitu korda kuulda/lugeda.  Just seepärast sai Pariisi sõit ka ette võetud – joosta üks tõeline maailmamaraton ja  näha ja tunda, mis tunne on olla üks väikene veepiisk suures voolavas jooksjate meres (õigem vist on küll öelda jões :-). Ütlen kohe alustuseks – väga võimas tunne!

Ettevalmistused on klassikalised : maratonile regamine, hotelli broneering ja väike googeldamine jooksu kohta. Infot on palju aga kõige toredamad on ikka rahvuskaaslaste lood. Eestlasi pole Pariisi maratonil küll massides aga iga aastaga lisandub uusi maratoonareid, kes seal osalevad. Aga kogemused tulevad ju asja kogedes ning ikka avastad alles pärast maratoni hotellis toas lebades, et oi oleks ma seda teadnud või teinud…. Aga nimetagem seda siis elukestvaks õppeks :-)

Pariisi maratonile sai regatud oktoobris ja see oli ka üsna viimane vint, sest vististi novembri alguses olid kõik 57 000 kohta välja müüdud! Osavõtutasuks oli 109 eur aga tegemist oli viimase vooruga ning varem reganud saavad natuke soodsamalt enda nime stardinimekirja.

Tegemist oli minu esimese välismaratoniga ja ka esimese kevadise maratoniga. Kas esimene välismaal joostav maraton võiks olla üks hiidudest (NY-s, Pariisis, Berliinis, Londonis, Chicagos) või mõni armas väikene maraton - see on suuresti maitse asi. Suured plaanid olid sügisel maratonile registreerides laduda talvel korralikult suusakilomeetreid ja lisada sinna ka natuke jooksukilomeetreid. Kahjuks ei tulnud ei erilisi suusakilomeetreid ega ka jooksukilomeetreid. Ja maraton aina lähenes, märtsis üritasin veel viimast võtta aga numbrid tulid ikka üsna nutused. Septembrikuisest SEB Tallinna maratonist kuni aprillikuise Pariisi maratoni sain kirja ca 300 jooksukilomeetrit ja 150 suusakilomeetrit. Aga pole hullu!

Aa, mis väga oluline- vajalik on arstitõend. Selle esitamine on eeltingimus numbri kättesaamiseks. Seega ärge unustage tõendit spordikotti pista. Palju see tegelikkuses midagi tähendab - igatahes pole mu kunagi näinud maratonirajal (tõsi ma pole ühtegi suurmaratoni varem ka jooksnud :-) nii palju kiirabiautosid, mille kõrval lebasid ennast oimetuks jooksnud inimesed! Tõend kahjuks ei jookse!

EXPO oli maratonile vääriline. Polnud ühtegi tuntud kaubamärki, mis oma boksiga väljas poleks olnud. Äge oli sein kõigi 57 000 osaleja nimega – oh oleks te kuulnud neid leidmise rõõmuhõiskeid kümnetes keeltes! Ja kuigi olin lugenud hoiatusi, et mida kauem EXPO-l seda kehvem maratonipäeval aeg ja ka seda, et maratonijooksjale on jalad sama olulised kui pianistil sõrmed. Teadsin, et keenialastega nagunii poodiumikohtade eest võistelda ei suuda  ja jalad on ju parimad abimehed ka Pariisi vaatamisväärsustega tutvumisel. Ja neid kilomeetreid kogunes kahe päevaga terve maratonidistantsi jagu. Ruttan nüüd ajast ette, need hoiatused ja soovitused tulid meelde taas, kui maratoni esimesel kümnel kilomeetril oli jalg ikka väga raske. Aga nüri oleks ka lihtsalt lennukilt rajale tormata ja siis taas lennukile! Harrastussportlane peab jääma harrastussportlaseks!

Aga pikemalt „Pariisi käimismaratonil“ ei peatuks, sest keda see jutt Eiffeli järjekordadest, Sacre-Coeur treppidest, Tulliers´i pargiradadest või d´Orsay muuseumist huvitavad J Nüüd siis ikka maratonist endast!

Hommikul hotellis jooksuriided selga ning kuna ilmateade lubas sooja ja päikselist ilma, siis otsustasin joosta  triatlonikombega- hea vett pähe valada ja geele tasku pista! Ja oli igati õige valik! Nagu ka päikeseprillid! Kuna mu hotell asus metroopeatusest ainult  100 meetri kaugusel, siis pakihoiusabade vältimiseks tirisin selga vana dressika  ja vupsti metroo peale- Champs-Elysees´le! Ja esimene maraton millele läksin peale ilma kohvita! Aga taskus oli 4 geeli, nendest 2 kofeiiniga. Seega tuli joosta vaid 25 km ja saangi oma esimese kohvilaksu kätte :-) Maa alt välja tulles oli pilt võimas- terve Champs-Elysees avenüü täitsid jooksjad. Stardikoridori leidmine oli üllatvalt kerge ja startisin 4 tunni grupist. Sellega on see huvitav lugu, et algselt olin ennast pannud 3.45 gruppi. Aga kuna kevadine vorm ei tundunud eriti hea olevat, siis otsustasin EXPO-lt võtta ka 4 tunni kleepsu (sellega siis sai numbril ajagrupi üle kleepida). Ja nii ma ka tegin. Kui aus olla siis hiljem natuke kahetsesin, sest alates 25 kilomeetrist olid paljud kaasjooksjad üsna kustunud ja viskasid juba jalutamissammu sisse. Möödumistrall nõudis üsna palju energiat ja usun, et neid lisameetreid tuli ikka kamaluga. Aga see tunne, et jooksed viimasel 10-15 kilomeetril mööda mitte kümnetest vaid ehk isegi tuhandetest – seda saab kogeda (tingimusel muidugi, et ei stardi esimestes gruppides :-) vist küll ainult NY-s, Pariisis, Berliinis, Londonis, Chicagos.

Start oli lainetena ja kui Keenia poisid olid ehk juba Eiffeli torni juures (ca 29 km), siis sain ka mina rajale. Enne veel dressikas raja äärde (loodetavasti leidis ta uue kodu mõnes Pariisi slummis :-). Üllatavalt hästi sai liikuma ja otsest ruumipuudust küll ei tundnud. Natuke ehmatavam oli, et jalad olid rasked nagu pakud L Aga ega Eesti mees ei virise, korra vannub ja rühib edasi. Ja nii need kilomeetrid läksid – linnatänavatel oli kamaluga rahvast- kes nautis kaunist ilma, kes päeva esimest kohvi, kes lihtsalt melu. Ja seoses ärevate aegadega oli kohale aetud pool Prantsuse armeed – mõnes kohas oli tunne nagu jookseks Stalingradi lahingus. Vedamine oli siiski oodatust kehvem aga teadsin ka seda, et tõeline maraton on ju alles ees. Ja oh imet, ca 12 kilomeetril läkski pilt helgemaks, oleks nagu autole 4X4 sisse lülitanud. Õrnalt tõstsin tempot ja nii moodustus väikene liikuv saar suure vooluga jões- mõned prantslased, üks britt ja poolakas ning kaks hispaanlannat. Tempo oli paras või kui aus olla, siis pigem suti kiirem kui vorm lubas J Mõtlesin, et on kaks varianti :  kestan või ei kesta. Kui ei ürita, siis ei saagi teada. Ja ega Eesti mees pole kehvem kui hispaanlanna! Ja peagi olime juba Seine ääres ja olimegi pool maratoni selja taha jätnud. Nüüd algas emotsionaalsem ja huvitavam osa (ja ka äraarvamatum). Rahvast oli raja äärde veel rohkem tulnud ja nii mõneski kohas sai tunda tõelist Tour de France (rahvas kahelt poolt pressis raja kitsaks). Raja ääres käis tõeline elu- tantsiti kankaani, oli puhkpilliorkestrid, erinevaid DJ-d keerutasid plaate! Enesetunne oli väga hea ja mõtlesin, et huvitav millal seekord raskeks läheb! Joogipunktid olid iga 5 kilomeetri järel. Jooki pakuti 0,33 liitritest pudelitest ja üks pudel läks janu kustutamiseks ning teise valasin pähe. Ja nii kõigis joogipunktides. Sõber päike ei olnud enam nii suur sõber :-) Aga lohutasin ennast meenutades mõnda suvist triatloni, kus asfalt sulab -seega ära virise ja naudi jooksu!

 Söögilaud jäi minu poolt puutumata – oleks ehk  tiba hapukurki võtnud aga seda menüüs polnud. Jooksin hommikuse kahe banaani najal ja lisaks siis 4 geeli (5, 15, 25 ja 35 kilomeeter). Ja jõudu andsid ka raja äärest tulevad hõiked – opp-opp Tambuuut la´Estonie. Mootor töötas ilusti ja see tegi tuju heaks! Ja ka päikesest sai aeg-ajalt puhata, sest vahepeal jooksime tunnelites. „Liikuv saar“ oli ammu lagunenud ja ka hispaanlannad olid maha jäänud aga nägin esimest soomlast. Oh kui kodune tunne tuli! Ja olimegi Eiffeli juures, seega kohe tuleb 30 km vaheaeg. Ja ikka ei olnud raske! Nii ilusaid muinasjutte pole ju olemas :-) Ja muidugi ei ole – 32 kilomeetril ta saabus! Õnneks üsna kergekujuline ja peagi suutsin taas tempot tõsta! Natuke hakkas muidugi üle viskama see tihenev möödumistrall – isegi olen väsinud ja siis laveeri siin. Jooksurütmi tuli pidevalt muuta. Tekkis selline õppesõiduauto tunne aga teistpidi oli uhke tunne, et on 37 kilomeeter ja ma aina möödun!

Ja käes ta oligi – minu esimese välismaratoni lõpusirge, taamal Triumfikaar!

Minu viies maraton oli saanud õnneliku lõpu! Kellal ilutsesid numbrid 3:56:46. Medal kaelas ja lõpetaja ametlik särk seljas lippasin metroo poole. Kiiresti hotelli ja dushi alla! Oh kui hea oli olla!

Tehtud ta oligi - Euroopa läbi aegade suurim maraton  – lõpetajaid oli 41 708!

Mis järgmisena? New Yorki maailma suurimale maratonile? Eks näis :-) Kunagi ehk kindlasti!!!

Fotod; autor ja Pariis maratoni FB