Ma ei olnud Reinust poolteist kuud midagi kuulnud: ei ühtegi postitust läbitud maratonide kohta, ei ühtegi e-kirja mõne tulemusega. Viimase maratonigi läbis ta juba ligi kaks kuud tagasi, 13. veebruaril, talvises Tallinnas. Kavatsesin helistada talle ja uurida, kuidas tervis. Ei jõudnud. Reede õhtul helistas hoopis sõber Olev ja ütles, et Rein on surnud. Maratonimaestro on surnud. Kurb on.

Rein Pärn, enim maratone läbinud eestlane, jääb meile alatiseks südamesse. 641 maratoniga oli ta meile kõigile eeskujuks, näidates, et pole olemas halba ilma jooksmiseks, tuleb vaid jooksusussid jalga tõmmata ja minna. Mullu, mil Rein sai 80, läbis ta 83 maratoni. 3460 km!

Selgelt on meeles 24. veebruar 2019, mil läbisime ühiselt Tallinnas 42,2 km. Tähistasime sellega Reinu 500. maratoni. Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul Estonia teatri eest alustades nägime Tallinnas nii mõndagi ja saime veeta kuus tundi ja 47 minutit temaga koos. Tavaliselt oli Rein selleks ajaks rajal, kui ma starti jõudsin. Nüüd saime selle päeva joostes koos mööda saata. Rein tundis Tallinna tänavaid ülihästi, kuna ta oli need selleks ajaks juba risti-põiki läbi jooksnud.

Rein ERRIle intervjuud andmas, 2018.

„Mingit tunnet ei ole, ainult väsimus on,“ oli Reinu esimene kommentaar oma viiesajanda maratoni finišis.  „Õnn muidugi, et läbi sai.“

Rein oli sõbralik, siiras, pretensioonitu. Ta oli rahul sellega, et sai nädalas 1-2 maratoni läbida. Siiras rõõm liikumisest. Mullu septembris läbis ta 600. maratoni ning tegi seda oma esimese maratoni radadel. „Juhtus jah nii,“ kommenteeris Rein tagasihoidlikult nagu alati oma saavutust. „Mul oli juba ammu plaanis esimese Tallinna maratoni rada läbida, nüüd võtsin selle lõpuks ette.“

Esimese maratoni läbis ta alles 48aastaselt, 1989.a. 1990ndatel ei korraldatud Eestis sama palju maratone, kui praegu. Tallinna, Otepää, Vändra, Rakvere ja Tartu Side maratonidele lisaks jõudis ta ka Peterburi, Moskvasse, Riiga, Vilniusse, Simferoopolisse. 1994.a. Pärnus läbis ta 42,2 km tulemusega 3.22.18, mis jäi tema isiklikuks rekordiks.

Rein Võsu Südasuve maratonil, 2016.

Juba tollal võis Reinu näha kõikide Eesti maratonide stardis, esimene 100 maratoni täitus 2001.a. Ka järgmise sajaga läks aega 12 aastat, misjärel hakkas maratone juba märksa kiiremini kogunema. 2016.a. oli koos 300 ning 2018.a. 24. veebruaril sai täis 400 maratoni. 500. maraton sai läbitud täpselt aasta hiljem ning 13. veebruariks 2021 oli koos 641 täispikka maratoni. Kõige raskem maraton oli Reinu sõnutsi 2008.a. Mont Blanci mägimaraton, mis võttis aega enam kui kaheksa tundi. Siinkohal tuleks lisada, et sel hetkel oli Reinul vanust 67 aastat! Minna selles vanuses mägisele Mont Blanci maratonile! Müts maha!

Maratonide jooksmise kõrval tahtis Rein neid ka korraldada, ühisjooksudena, kus kilomeetreid rahulikult läbitakse ja rohkem aega suhtlemiseks jääb. Käesoleva aasta alguses, 2. jaanuaril toimus tema algatusel nn. händicap-maraton, mille mõte väga lihtne – jooksjad stardivad erinevatel aegadel, kuid lõpetavad koos. Uute rajamarsruutide otsingud viisid teda ka Eesti väikesaartele, sellest sai alguse ka Vormsi maraton, mis tänavu 2. augustil kavas on. Joostes on Reinu kõige parem meenutada. Jookseme siis meiegi, täna, homme või augustikuus Vormsis.

Mõeldes Reinule ja tundes südamest kaasa lähedastele.

Rein Janeki 100. maratonil, juuni 2020. Foto: Aivo Oblikas

Avafoto: Ardo Säks