Eesti jooksuskene oleks ilma ööjooksude peakorraldaja Marko Tormita märksa igavam, seda võib küll kindlalt väita. Juba esimene Rakvere ööjooks 2011. aastal oli midagi teistsugust raputades nii jooksjad kui korraldajad rutiinist välja. Kui seni võis suuremat osa siinsetest rahvajooksudest nimetada peaasjalikult võistlusteks, kus esmatähtis oli koht protokollis, siis ööjooksudel oli esikohal liikumisest saadav emotsioon.

Möll ja melu olid vaoshoitud Eesti jooksja jaoks harjumatud ning panid küsima: „Kas nii ka võib?“ Mitmed tõsised harrastussportlased kippusid kulmu kergitama, sest küll tundus hämaras jooksmine ohtlik, siis jällegi kohustus kanda korraldaja poolt antud ühtse kujundusega särki liigne ning ilutulestiku suitski kippus nii ninna kui silma.

Nüüdseks oleme selle kõigega harjunud, ööjooksud muutsid meie kõigi arusaama jooksuüritustest ning rikastasid olulisel määral siinset jooksukalendrit. Rakvere ööjooksule järgnesid analoogüritused Ülemistel ja Narvas ning teisedki korraldajad said julgust korraldada omi öö- ja õhtujookse.

Marko Torm on mees, kellest selline muutus alguse sai ning kes jätkuvalt proovib Eesti inimesi rohkem liikuma saada, nii maas kui merel. Juba tavapäraseks saanud jooksu- ja kõnniürituste kõrvale on lisandunud avavee ujumisüritused: Käsmust Võsule viiv 3,5 km pikkune Open Water Estonia ning Tallinnas Pirital korraldatav samanimeline sõsarüritus. Räägimegi liikumisaastal Markoga nii sellest, kuidas kõik alguse sai, kui ka sellest, mis edasi saab.

Kuidas sa liikumisürituste korraldamise juurde jõudsid?

„Algne plaan oli Rakveres maraton korraldada, olin osalenud Helsingi ja Stockholmi maratonil,“ räägib Marko sellest, kust ööjooksu idee alguse sai. Marko nime taga leiame Marathon100 veebilehelt mitmeid jooksutulemusi, neist esimesed on 2008. ja 2010.a. Helsingi maratoni resultaadid ning 2009.a. Stockholmi maratoni tulemus. Sellest emotsioonist tiivustatuna tekkiski mõte korraldada midagi sellist ka Eestis, täpsemalt Rakveres. „Ööjooks oli kavas lihtsalt ettevalmistava üritusena,“ täpsustab Marko. „Guugeldasime ja ei leidnud midagi ööjooksude kohta, arvasime seetõttu, et teeme Eestis midagi esmakordselt. Pärast selgus, et väiksemaid ööjookse oli korraldatud ennemgi, lisaks veel Jüriöö jooksud loomulikult. Ent 2009.a. ei olnud seda infot internetis.“

Kuna sel ajal olid Eestis populaarsed ööshopingud ja öömuuseumid, siis sündis idee korraldada ka jooks ööpimeduses.

Mõnevõrra ootamatult kasvas algselt vaid jooksumaratoni korraldamisele eelnema pidanud prooviüritus Eesti üheks suuremaks liikumisürituseks. „Esimesel aastal tuli juba 2000 osavõtjat, järgmine aasta oli suur hüpe, tuli 6000, seejärel 8000-9000,“ räägib Marko ööjooksu algusaastate fenomenaalsest kasvust, lisades, et sellisele tasemele jäi ürituse osavõtjate arv kuni koroonakriisini.

„Eks me proovisime liikuma saada neid inimesi, kes igapäevaselt ei liigu, tahtsime neile pakkuda elamust. See oli nii meie pluss, kui miinus. Viljandi järvejooksu osavõtjad on kahtlemata lojaalsemad,“ lisab Marko „Seetõttu kukkus meie ürituste osavõtjate arv koroonakriisi mõjul kindlasti rohkem.“

„Me üritame pakkuda elamusi, meelelahutust ja konkureerime ses osas paljude erinevate üritustega, kontsertide ja muusikafestivalidega. Inimestel on loomulikult kergem mujale minna, kui tulla rajale higistama,“ räägib Torm eestlaste liikuma saamise väljakutsest.

Klassikalise jooksumaratoni korraldamiseni jõudis ööjooksu tiim mõned aastad hiljem, mil Võsul toimus esimene südasuve maraton. Mõne aasta pärast oli aeg formaati värskendada, maratonist sai 10 km jooks ja nimeks Võsu Südasuve Challenge.

„Meie eesmärk on inimesi diivanilt üles saada, oleme selleks väga erinevaid üritusi korraldanud,“ märgib Marko lisades, et tehtud on nii rattasõite kui liikumissarju. „Rakveres korraldasime Terve Rakvere liigub sarja, kus 30 etapil osales kokku 700 inimest, neid, kes kõikidel etappidel osalesid, oli 300.“ „Nii seitse aastat järjest, enne kui teised korraldajad tegevust jätkasid,“ meenutab Marko.

Küsimuse peale, kas ta tunnetab ööjooksu rolli ka integratsiooni projektina, vastab Marko: „Narvas korraldamine on muidugi keeruline, enamus toetajaid on ju Harjumaalt ning enamus jooksjaid samuti nn. Harjumaa kuldsest ringist. Väga keeruline on detsembrikuus, talvel, tuisuga saada Tallinnast inimesi enam kui 200 kilomeetri kaugusele Narva sõitma. Õnneks on Integratsiooni Sihtasutus, kes selliseid projekte toetab.“ „Seda tänuväärsem on see osaleja piirkonnale, kus sündmus väljaspool tavapärast turismihooaega toimub,“ lisab Marko.

Rahaline pool ongi käesoleval hetkel liikumisürituste korraldamisel kõige raskem.

„Majanduslik ebakindlus,“ võtab Torm korraldusega seotud riskid kahe sõnaga kokku. „Medalid, särgid peame kuus kuud ette ära tellima. Särke saame hiljem veel kasutada, kuid medalitega pole midagi teha. Tellida tuleb nii, et puudu ei jääks ja palju ka üle ei jääks. Muidu on lõpuks utiil ja raiskamine.“

Ent viimaste aastate ebakindlus on mõjutanud ka eestlaste harjumusi, liikumisüritustele registreeritakse järjest hiljem ja see tekitab korraldajatele päris palju peavalu.

Seetõttu ei anna Marko ka tuleviku kohta hetkel konkreetseid lubadusi. „Ei tee pikki plaane. Seetõttu ei oska hetkel ka öelda, millised üritused 2024.a. toimuvad, kas näiteks Rakveres ööjooks toimub. Sügisel võtame aasta kokku ja otsustame.“

„Kõikide teenuste hinnad on tõusnud, piletitulu vähenenud, omavalitsuste toetused langenud, ent osavõtja ootab ikka sama,“ lisab Marko.

Õhinapõhiselt ei ole võimalik suuri liikumisüritusi kvaliteetselt korraldada, seetõttu ei ole võimalik ka tuleviku kohta täpset kalenderplaani välja käia. Rahaline ebakindlus on ka see pool, kus Marko riigilt rohkem vastuseid ootab. „Kogu liikumisürituste finantseerimine on hetkel projektipõhine, kuid korraldusmeeskonna tegevus on aastaringne, kontorikulud, serveri rent, inventari hooldus, sõidukipark, laopinnad jms tuleb igakuiselt kaetud saada.“ Riigi poolt võiks liikumisürituste finantseerimine olla püsivamalt paigas, pearahapõhine harrastusspordi finantseerimine on hea eeskuju, mida on võimalik laiendada ka suurte liikumisürituste juures.

„Kui sõda lõpeb, läheb roheline tuli igal pool põlema,“ lisab Marko lootusrikkalt ja tõdeb, et paljusid otsuseid mõjutab ka laiem ebakindlus tuleviku osas.

Uurime ka seda, kui palju Marko ise sportima jõuab. Aeg-ajalt näeme Marko nime mõne välismaise jooksuürituse osavõtjate nimekirjas, meenub näiteks kevadine Pariisi poolmaraton. Eks sellistel üritustel osalemine on nii töö kui hobi, sest ükski liikumisürituste korraldaja ei jookse piiri taga ainult pilk kellal, ikka jälgitakse seda, kuidas mingi asi lahendatud on. Head ideed jõuavad tasapisi Eestissegi.

„Eks mul on 43aastase Eesti mehe tavalised väljakutsed, kehakaal kipub kasvama, vaja liikuda,“ märgib Marko. „Sügisest alates olen rohkem liikunud, regulaarsus kannustab. Eks mulle meeldib ka kui olen heas vormis.“ Muidugi seab teistele liikumisürituste korraldamine enda liikumisharrastusele selged piirid, suurte ürituste eel on põhitähelepanu ikkagi korraldamisel.

Isana tajub Marko ka vastutust järgmise põlvkonna liikumisharjumuste kujundamisel. „Cappy lastejooksudele järgnev samm on raske,“ iseloomustab Marko probleemi, mida on näha laiemalt, kui ainult ühes kodus. Ööjooksude peakorraldaja proovib seetõttu liikuma innustada ka oma 12aastast poega, sest täiskasvanuea harjumustele luuakse vundament just lapsepõlves.

Soovime Markole liikumisaastal jätkuvad indu ka teiste eestlaste liikuma innustamisel, sest diivanid on tänapäeval tõesti väga mugavaks tehtud.