Valmis on saanud uus Eesti jooksuraamat „Jooksmise ülistuseks“, mille autoriks on pea 30 aastat jooksmisega tegelenud Mart Einasto, kes Marathon100 veergudelgi mitmeid kirjutisi on avaldanud. Marathon100 sai raamatu trükisooja eksemplari juuni esimestel päevadel, heidamegi pilgu värskelt loetule ja räägime, mis uue raamatu kaante vahel peidus on.

Kuigi Eestis on tuhandeid jooksjaid, ilmub kodumaist päritolu jooksukirjandust ülivähe. Loomulikult, jooksmine on universaalne piirideülene tegevus, jooksevad nii ameeriklased, hiinlased, kui sakslased, mistõttu poelettide täitmine tõlkekirjandusega on lihtne ja kiire. Algupärase jooksuraamatu kirjutamine ja koostamine on märksa raskem ja aeganõudvam ettevõtmine, seda võib öelda ka 424leheküljelise „Jooksmise ülistuseks“ kohta.

Aeg, mis antud raamatu koostamisse on pandud, kajab vastu selle igalt leheküljelt. Sotsioloogi taustaga Einasto võttis eesmärgiks kirjutada jooksuõpik, kus toodud väited oleks teaduslikult tõendatud. See oli raske eesmärk ning nõudis iga teemaga süvitsi minekut, et leida üles see vundament, millele jooksusoovitused toetuvad. Loeme ju tavaliselt lihtsaid jooksusoovitusi, tegemata vahet sellel, kas need on ühe inimese arvamus või kollektiivselt välja selgitatud tõde. Hea, kui keegi rehitseb välja selle olulise, mis on ka usaldusväärsete uuringutega kinnitust leidnud, ning selle arusaadavas eesti keeles kirja paneb.

„Igaüks oskab joosta. See õpitakse koos käimisega nii noorelt, et õppimist ennast ei mäleta enam keegi,“ kirjutab teose autor selle tagakaanel. „Selgitamegi, kuidas õppida kiirelt ja kaua jooksma,“ jätkab Einasto. Jooksmine on ju tõesti niivõrd elementaarne ja lihtne tegevus, mistõttu raamatut kätte võttes tekkis ka minul küsimus, kas sellest teemast on võimalik nii põhjalikult kirjutada? Ent on küll, ja rohkemgi veel, sest mitmes peatükis tekkis endalgi huvi seal toodud viiteid täpsemalt uurida ja algallikatele põhjalikum pilk peale visata.

Peatükke mahub uude jooksuraamatusse 17 ning neis leiavad käsitlemist sellised teemad nagu võimlemine ja venitamine, taastumine, toitumine, vastupidavuse kasvatamine, jooksuüritustel osalemine, vigastused, elukestev jooksmine, jms. Iga peatükk on ülesehituselt samasugune, ülevaade antakse konkreetse teema taustast, ajaloost, kirjandusest. Näiteks jooksuvarustust käsitlevas peatükis minnakse tagasi aastasse 1832, mil õpiti kummitaldu pealsete külge kinnitama. Mõistmaks, miks me alati ei taha või ei viitsi jooksma minna, võetakse ette aeglase ja kiire mõtlemise teooria ning maratonipeatükis heidetakse pilk selle jooksudistantsi legendidel ja linnalegendidel tuginevale ajaloole.

Vundamendi peale püstitatakse soovitused, näiteks räägitakse taastumise juures sellest, kui oluline on treeningute rütmitamine, raskete nädalate vahele kergete pikkimine või kuidas ära tunda ülekoormust ja ületreeningut. Kuna iga peatükk on kenasti tükkideks jagatud, võid soovi korral ka koheselt huvipakkuva teema sisusse hüpata võttes ette näiteks leheküljed, mil pealkirjaks „Maratoniks valmistumine“ või sellele järgnev jupp tekstist „Maratonipäev“.

Igale teemale lisavad värvi autori enda või siis Jooksuvana, nagu Einasto ennast nimetab, kogemused ja läbielamised. „Välja minna ei tahtnud kohe kuidagi. Ja ometi ma läksin. See oli kohutavalt raske. Püüdsin mõelda kõigile toredatele asjadele maailmas ja igal võimalusel sörkida,“ kirjutab Mart ühest raskest maastikul kulgenud ultrajooksust, mis vale varustuse ja vähese energia tarbimise tõttu oleks katki jäänud, kui katkestamine sel hetkel võimalik oleks olnud. Ent ei olnud.

Peatüki lõpetavad soovitused võtmesõnade kohta, mida guugeldades võiks teema kohta rohkem teada saada. Internetiajastul igati ontlikud soovitused. Ikka tahad ise otsida ja tõde üles leida ju. Samuti on välja toodud raamatud, mis konkreetset valdkonda detailsemalt käsitlevad.

Selline käsiraamatu laadne ülesehitus võimaldab seda tarbida jupikaupa, võtta ette need teemad või peatükid, mis antud ajahetkel olulisemad on.

Allakirjutanule meeldis kõige rohkem peatükk jooksja toitumisest. Toitumisnõustajaga rääkides saab kindlasti pädevaid soovitusi, kuid käesolevas raamatus oli see lai ja põhjalik valdkond lihtsalt ja loogiliselt lahti kirjutatud. Spordijoogid, taastumisjoogid, geelid, toidulisandid, vitamiinid, kiudained, süsivesikud, … Huh, mul läheb kõht enne tühjaks, enne kui ma teemaga kuhugi välja jõuan. Ent Einasto oli selle teema kenasti paberile pannud peatudes ülevaatlikult ka mitmel raamatul, kus teemat rohkem käsitletud on.

Kogenud jooksjana ootasin igas peatükis selle lõppu, kus raamatu autor oli kirja pannud iseenda kogemused ja emotsioonid, õnnestumised ja põrumised. Teise jooksjaga tegemistega on lihtsalt kergem seostuda, kui abstraktsete valkude ja rasvadega, kuigi kui on soovi kiiremalt ja kauem joosta, siis on olulisemal kohal just viimatimainitu.

Kokkuvõtteks. Tegemist on jooksualase raamatuga, mille võiks hankida juba ainuüksi seetõttu, et selle autor on Eesti jooksja, täpselt samasugune jooksja nagu sina või mina. Ilma eelneva taustata jooksmisega alustades jõudis Mart Einasto maratonis tulemuseni 2.50, jõudis ka mitmete vigastusteni, kuid ka maastikul kulgevate pikkade ultrajooksudeni ning teatava kriisini, kus jooksmine ja liikumisüritustel osalemine tuleb põlveprobleemide tõttu ümber mõtestada ja harrastusele uued eesmärgid leida.

Selles raamatus on väga palju sisu, mille võib soovi korral ette võtta ka jupikaupa, siis kui konkreetne teema sinu jaoks oluline on. Kui vigastus ukse peale koputab, on hea võtta raamat kätte ja lüüa see lahti seda käsitlevas peatükis. Kui oled jooksuharjutustega tuttavaks saanud, võta ette seda kirjeldavad read. Muidugi, jooksmine on ikkagi tervik ning sellest saad ka seda jooksuraamatut otsast lõpuni lugedes aru. Jooksmist tuleb ülistada, nagu raamatu pealkiri ütleb, kuid ka austada, sest, kui suhtud sellesse üleolevalt ja ignoreerid mõnda olulist juppi, võib ka tervik kõikuma lüüa. Marathon100l on igatahes hea meel, et Mart Einasto selle terviku kenasti maakeelde kirja pani.

Raamatu „Jooksmise ülistuseks“ on välja andnud kirjastus Tänapäev, ning selle hind on veebipoest ostes 23,70. Jooksuraamatu leiad ka Apollost ehk siit ja Rahva Raamatust ehk siit.

Küsisime ka Mardi enda arvamust valminud raamatu kohta.

Kellele uus jooksuraamat kirjutatud on? Kes võiks selle lugejad olla?

Lihtne vastus oleks "jooksuhuvilistele" aga tegelikult mõtlesin ma natuke laiemale lugejate ringile. Küllap on igalt jooksuharrastajalt uurinud mõni jooksupelglik tuttav, et "miks ta jookseb". Või pikemate jooksude puhul "kuidas ta seda suudab". Ma arvan, et see raamat võiks olla abiks ka sellistele küsimustele vastuste saamisel. 2. Miks sa "Jooksmise ülistuseks" kirjutasid?

Miks sa "Jooksmise ülistuseks" kirjutasid?

Ilmselt langes mitu asjaolu kokku. Olen aegade jooksul soetanud üksjagu jooksuteemalisi raamatud õpikutest kogemuslugudeni.  Kogemuslood on lahedad, ma ei väsi uusi avastamast, aga vaat need õpikud mulle ei meeldi. Mitte sellepärast, mis neis kirjas vaid vastupidi, selle pärast, millest ei kirjutata. Ja mingil hetkel tahtsin ise proovida neid puuduvaid osi kirja panna. Proovimisest sai alguse süstemaatiline tegutsemine ja see kujunes mulle väga põnevaks. Aga lõpliku tõuke andis ka mulle hea tuttava siiras küsimus "miks sa jooksed". Lubasin talle sellest kirjutada ja selline see vastus tuligi.

Kaua selle raamatu kirjutamine-koostamine aega võttis? Kas on mõni teema, millega sügavuti minnes tekkis ka selline ahhaa-elamus, et õppisid ka kirjutamise käigus ise?

Neli aastat. Iga peatüki käigus õppisin ise väga palju. Kõige suurem ahhaa-elamus tuli tegelikult sellest, kui pinnapealsed olid mu teadmised. Innustunud asjaarmastajana oli mul mulje, et olen jooksutemaatikaga hästi kursis. Tegelikult ei olnud. Teine arusaamine tuli sellest, kui vähe on tegelikult tõsiseid teaduslikke teadmisi jooksmise kohta ja kui keeruline on neid hankida. Mul tekkis äärmiselt suur austus nende teadlaste suhtes, kes järjekindlalt uusi teadmisi koguvad. Tahaks ise ka oma panuse anda!

Kas on mõni teema, mis välja jäi?

Ma läksin teadlikult mööda sellistest asjadest, mida me kuidagi mõjutada ei saa. Toon näiteks "jooksja geenitestid", mida nii meil kui mujal reklaamitakse sageli ja ma pean nende tegemist kahjulikuks: lisaks raisatud rahale hakkavad nad varem või hiljem motivatsiooni kahandama. Mõelge ise. Testi tulemusel on teil kas geneetiline "sobivus" jooksmiseks või  selle puudumine. Oletame, et teil on "sobivus". Seega peaks teile "tulemused" kergemini kätte tulema. Ja kui nad siis ei tule, ja tagasilööke on meil kõigil, siis on pettumus varnast võtta. Täpselt sama lugu on ka "mittesobivusega" - raskuste puhul on see hea käegalöömise ettekääne. Tegelikult on hea jooksja eeldusi mitukümmend ja nende kõrval mängivad geneetilised eeldused õige tillukest rolli, liiatigi oleme geenide mõju avaldumise uurimises alles üsna alguses.  Mõned sedasorti asjad jäid veel teadlikult välja. Aga jooksuala areneb kiiresti: tulevad uued, innovaatilised materjalid, uued oskused vigastuste ravil. Kindlasti jäi ka minul midagi kahe silma vahele.  Seega on kõigil põhjust jooksualal pilku peal hoida ja uudiseid jälgida.