Nädalapäevad tagasi sai Meelis Atonenist neljas eestlane, kes on suutnud sada maratoni läbida. Marathon100 vestles sel puhul Meelisega tema varasematest jooksudest ja sellest, mis veel ees võib oodata.

Kõigepealt – palju õnne! Oled alles neljas eestlane kes on suutnud joosta 100 maratoni! Kuidas tunne on? Kas on selline tunne nagu oleks millegi erilisega hakkama saanud?
Ei ole paha tunne! Mulle meeldib joosta ning 100 maratoni kokku saada on siiski ilus ja selge vahepunkt. Ilmselt on see sündmus, mis oluline mulle, aga suuremas mastaabis pigem arusaamatu ja vähetähtis. Nagu juubel ikka, et täna tähistame ja homme elame edasi. Midagi liiga erilist see kindlasti ei ole. Eriline on siiski kiiresti joosta ning kogumise koha pealt lugesin just mõni päev tagasi, et teine soomlane sai Kalevi Saukkose järel täis 1000 maratoni. See on midagi erilist, aga mulle isegi mõeldamatu, sest maailmas on peale jooksmise ikka veel palju asju, mis mulle meeldivad.

Kas peale sajanda maratoni jooksmist on märgata ka motivatsiooni langust – sada ju täis ja kahesajani läheb sama rütmiga jätkates ikka päris kaua aega. Või on järgmiste jooksude graafik juba paigas ning jooksuind samasugune?
Premeerisin end küll mõne puhkepäevaga, aga see oli pigem muudest teguritest põhjustatud. Tegelikult läheb elu ikka edasi ning jooksmine meeldib mulle loodetavasti edaspidigi. Igatahes selle aasta lõpuni on graafikus kümmekond maratoni ja mõnele olen juba ka järgmiseks aastaks üles antud. Maratonid on maailmas defitsiidiks muutumas, peab varakult ette planeerima.

Tänavune aasta on sinu jaoks maratonirajal vist raske aasta olnud – aasta parim tulemus on seni 3:42:09, senise jooksukarjääri jooksul on vaid kaks aastat (2003 ja 2006) sul olnud sellised, mil sa pole aega alla kolme ja poole tunni saanud. Kas selle taga on mõni vigastus või võtad lihtsalt maratonijooksmist natuke lõdvemalt?
Põhjus on väga proosaline - märtsis toimunud rogainil kukkusin jää peal põlvele ning tegin sellele pisut viga. Kohe ei olnudki väga paha, aga pärast mõnda järgmist maratoni pidin vähe järgi andma, ka treeningutes. Seetõttu otsustasin tänavu kevadel nn kiiremat maratoni üldse mitte üritada. Laon põhja ja seepärast võtan ka maratone rahulikumalt, ei taha end päris tühjaks joosta. Ehk saan siis sügiseks ikka vormi ja siis peaks ka aeg alla 3.30 ära tulema. Viimane maraton Rõuges igatahes kinnitab mu ootusi.

Jooksid oma isikliku rekordi – 2:39:42 22 aastat tagasi Oslos. Olid sel aastal Eesti maratoniedetabelis kuueteistkümnendal kohal. Kas suutsid ennast tollal maratonis realiseerida või jäi midagi sisse ka? Samas – vanust oli sul tollal ju vaid 25 aastat ehk parimad jooksuaastad olid ju alles ees.
Ma ei ole tegelikult kunagi pühendunult trenni teinud ja saavutusspordi reeglite järgi elu seadnud. Kui nõukogude armeest 1987.aasta lõpus tagasi koju pääsesin ning taas ka sportima hakkasin, olid ühiskonnas toimumas sellised protsessid kust olnuks ka tagantjärele hinnates kahju kõrvale jääda. Nii tegin sporti ikka hobi korras ja peamine oli muu: poliitika, ettevõtlus, üliõpilasliikumine. Tõsi, ma olin muu kõrvalt ka treeningutes suhteliselt järjekindel ja see võimaldas mingi taseme ikka saavutada. Maratoni treeninguid ma küll eraldi ei teinud, kuu kilometraaž ei ole kunagi üle 450km olnud ning sedagi vaid mõned üksikud kuud. Samas päris ilma spordita ma ka elu ette ei kujutanud. Lisaks meeldis mulle orienteerumine palju rohkem, aga seal oleks pidanud hoopis enam tehniliselt panustama. Enese realiseerimisest on selles kontekstis väga raske rääkida. Oi kui saaks tänastes stabiilsetes tingimustes sporti teha taas noor olles... Ju ta ikka pisut kriibib kui nii mõtlen. Aga samas kasvavad mul lapsed, ehk saan neid aidata kui huvi peaks olema.

Maratonirajal jäid sul vahele aastad 1994-1995 ning 1997-1998 ent aasta hiljem olid jälle edetabelis 2:54:53-ga kõrgel 21-sel kohal. Mis tollase pausi tingis? Kas oli kerge naasta maratonirajale peale väikest eemalolekut?
1992.aastaga lõppes periood mil ma sporti pisut tõsisemalt võtsin. Ettevõtluses tulid kohustused ning ka poliitkasse sukeldusin juba poolprofina. Argielu röövis aega ja sport jäi juhuslikumaks, enam ei olnud mingit plaanipärast tegutsemist. Nii 1993-nda kui ka 1996-nda maratonid olid sellised õnnetud proovimised, kus ma miskipärast uskusin, et ka pooliku ettevalmistusega võib kõvasti panna. Tulemustest on näha, et ega ikka ei võinud. Õnneks oli ka neil aegadel sõpru, kes mu eest ikka hoolitsesid, treenima kutsusid ja nii ma spordile võõraks ei jäänud, paar-kolm korda nädalas sai ikka liigutatud. Eriti sooja sõnaga meenutan kadunud Kalev Urbanikku, kes 1994.aasta sügisel, kui ma Valga linnapeana tööle asusin, tuli raekotta ja kutsus mind oma klubi inimestega koos jooksma. See oli võõras linnas mulle suur tugi. 1997.aasta algul sai sõlmitud üks kihlvedu, mis mind uuesti tõsisemalt liigutama pani. Kergekäeliselt, enda 30-ndat sünnipäeva ja poja sündi tähistades, lubasin joosta järgmisel suvel alla kolme tunni. Pidin mitu korda panuseid tõstes üritust edasi lükkama, õnneks teine pool minusse ei uskunud, eks ta hindas ka vanust ja muud. Minu ind aga üha kasvas ja 1999.aastal olin vajalikul tasemel ning sain lausa kahel korral sellest maagilisest piirist jagu. Pärast seda ei ole ma enam pausi sisse jätnud, aga plaanipärane ettevalmistus jäi ka minu jaoks nende edukate maratonidega eelmisesse sajandisse.

Kas on kerge joosta praegu nelja tunni kanti, kui oled varem tunni võrra kiiremini sama distantsi läbinud? Treeningmahud-koormused on sul ilmselt praegu 15-20 aasta taguse ajaga võrreldes väiksemad ent pingutust on ikka võimalik võrrelda ehk kas sa annad endast praegu maratonirajal sama palju kui üheksakümnendatel või saad emotsiooni kätte jooksunaudingust kui sellisest?
Kõike peab realistlikult võtma. Ehkki ma olen noor mees, tuleb kalendrisse vaadates tõdeda, et noorusel on erinevad etapid, minul on käsil küps noorus. Ma ei sea hetkel kiiret maratoni eesmärgiks. Pigem on eesmärk nautida. Nautida ja palju kogeda. Palju maratoni ja maratone... Maratoni tunde saab ikka kätte, jookse sa alla kolme tunni või alla nelja. 42195m on ikka sama palju. Ilmselt on olulisim vahe treeningutes. Seal teen ma täna sootuks erinevat tööd kui paar aastakümmet tagasi, mõnusamat. Ja võistlus on ju treeningul tehtu peegeldus. Ehk peaks korra veel ühe kergekäelise kihlveo sõlmima? Kui mu väiksemad lapsed pisut suuremaks saavad, siis mõtlen selle peale kindlasti.

Foto: Meelis Atonen Stockholmi Jubileumsmaratoni finishis.

Palju sa praegu üldse jooksed-trenni teed?
Nädalas minimaalselt kolm korda üritan ikka sportida, minimaalselt ka 30 km joosta. Heal nädalal liigutan pisut ehk iga päev. Kilometraaži ei julge välja pakkudagi. Kui maratone arvesse ei võta, siis ehk kuskil 200km kuus ikka jooksen. Vahel ka vähem, aga siis teen ka suusatamist ja sõudeergomeeter on mul garaazinurgas alati ootamas, väga hea abimees just pimedal ajal kui välja enam ei jaksa kuidagi minna.

Kui oled jooksnud 19 maratoni, siis on kõik need väga selgelt meeles ja igaüks neist on erinev, kuid kui oled jooksnud 100, siis kas seis on sama? Kas on mõni maraton ka millele tagantjärele vaadates poleks pidanud minema või mille heameelega unustaks ära?
Päris kõik 100 ei ole detailides meeles, aga peaaegu kõik küll. Need on eriti hästi, kus vaid korra või paar käinud. Mõnes kohas, nagu Stockholmis ja Berllinis, olen jooksnud üle kümne korra, siis kipuvad küll nüansid sassi minema. Aga kui aasta ja aja paika saan, siis tuleb küll meelde, et ah see oli ju tookord kui külm oli ja vot seekord olin ju temaga koos jne. Unustada ei ole midagi vaja. On kummalisi seiku, kus peo pealt jooksma mindud või kus tööreisislt tulles jäi magamiseks maratoni eelsel ööl vaid 3,5 tundi, aga need on ju kõik läbitud katsumused. Ning ka need jooksud, kus olen end valesti hinnanud ning seetõttu kõrbenud, on ju hea õppematerjal mäletamiseks.

Oled oma sajast maratonist 46 jooksnud viimase nelja aasta jooksul ehk 2010-2013. Mis siis muutus neli aastat tagasi, kui su kolmest-kuuest maratonist aastas sai järsku 8-20?
2005.aastal tegin ikka ka juba 10 maratoni aastaga. Aga peamine muutuja on kohalike maratonide tekkimine ja loodetavasti ka jäämine. Kui ikka kodutanumal saab aastas üle kümne maratoni joosta, siis see ju teeb elu palju lihtsamaks. Siinkohal tahangi kõiki korraldajaid tänada. Muide, meie maratonid on üldjuhul väga hästi korraldatud ning mis saab olla parem tänu kui osalemine. Varem takistaski kollektsineerimist maratonide puudus. Kaugemal käimine on raha-, aga veel hullem, ka ajamahukas.

Mis on need sinu unistuste maratonid, kus sa tahaks ära käia, kui mitte miski seda ei takistaks?
No mul neid ilusaid unistusi ikka jagub. Suurtest kindlasti Chicago, siis on mul see grand slam koos. Igas maailmajaos võiks ju maratoni joosta, ka Gröönimaale tahaks starti kunagi saada, kuskil kõrbes ka. Tokyo ja Hongkong. Kindlasti mõni mägedes... No mõtteid mul ikka jagub.

Meelis Atonen ja ultramaratonid?
Hetkel ma neid ei saa planeerida. Ma ei osale ülipikkadel võistlustel, sest mu abikaasa kardab mu pärast. Nii on ka rogainil viimasel ajal piiriks jäänud 8h pikkused pingutused. Tegelikult mu masin talub pikki pingutusi väga hästi, olen seda 24h rogainil tundnud, aga pere ikka kõigepealt. No ehk ükskord võtan 100km ette, et saada selge vastus, on see mulle või mitte. Ja kui lapsed suured, siis ehk kaovad ka asjatud hirmud kodus.

Millal on plaanis joosta 101. maraton?
Juba sel nädalavahetusel panen Soomes Hämeenlinnas jala joonele. Esialgu pidi Ida-Virus võimalus olema, nüüd pidin kiiresti asenduse otsima, sai ju endale lubatud ja sellise koha peal ei taha tõesti pikemat vahet sisse lasta.