24.02.2022

Kundast väljasõidul peab politsei mu kinni ja laseb puhuda. Õnneks ei saa ta kontrollida, kas olen öösel maganud. 6.30 jõuan linna ja pargin auto Erkki maja ette. Täna öösel algas sõda ning venelased olla maabunud Odessas.

Kristo ja Erkki on otsinud talvist eksootilist maratoni. Eelvalikusse mahtusid Seišellid (mis tänavu ära jäi), New Delhi ja Sahara. Kahest viimati mainitust tundub Sahara muidugi ägedam, niisiis asumegi sinna viiekesi teele - Merike, Liisi, Erkki, Kristo ja mina. No kui väga tähte närida, siis Liisi ja Kristo tulevad peale alles Tartus. 750 EUR nina peale läks üritus maksma (lisaks kulud Madridis ning sõit Madridi ja tagasi). Seal Saharas  pole suuremaid kulutusi enam ette näha.

Valkas pole lund enam üldse alles, ainult suur sulaveeloik laiutab viinapoe ees. Lund täna veel siiski korraks  näeme, kuna Riiast lendame kõigepealt Helsingisse. Madridis on juba kuiv ja soe, kuigi ilmateade tänaseks vihma lubas. Jätame kodinad hosteli „Los Coronales“ ning läheme lähimasse restorani, mis keskööni avatud. Kodinaid pole muideks palju - kamba peale kaks suurt kotti ja viis väikest käsipagasikotikest. Suure osa kaasavõetud kola mahust moodustavad magamiskotid, sest Edela-Alžeerias Tindoufi lähedal Smara põgenikelaagris hotelle pole, meid majutatakse lihtsalt peredesse.

25.02.2022

Idast tuleb häid uudiseid. See mingi lennuväli on tagasi võetud ja Odessa dessant vist ainult infomüra oligi. Aga kohapealsed uudised on halvad. Kristo sai meili, et kui 14.30-ks lennuväljale koguneme, siis võtku me negatiivsed PCR-testid kaasa. Oleme muidugi  vaktsineeritud ja kõigil peale minu on see jura ka läbi põetud - kurat siiski teab, mida test näidata võib. Liisi on eriti mures, sest on palju pealtnäha täitsa terveid sünnitajaid näinud, kel test siiski positiivne. Lennujaamas saab kiirtesti teha küll. Pärast pikka pusimist oleme  kõik 150 euro võrra vaesemad, aga õnneks negatiivsete testidega varustatud.

Häiritud sebimist näeme täna veel palju. Mõnedki reisijad on alles tšarterlennule saabudes testinõudest teada saanud. Lisaks on piletid ebakvaliteetselt prinditud, nii et need ümber vahetada tuleb. Ja mingi tädi sõelub lennukis pikalt edasi-tagasi, otsides vist sobivat kohta pakiriiulil. Kadestamisväärset rahu ilmutab üks ülipaks hispaanlanna, kes vahekäigus püsti tõustes Erkki näo oma tagumikuga täiesti katab. Mul on muidugi lõbu laialt; Merike mossitab ja Erkki näoilmet pole üldse võimalik näha.

Aga lõpuks maandume Tindoufis ja läbime tolli. Kõik mehed kombatakse põgusalt läbi ja tegelikult üks naine ka, kelle kotist poolik viskipudel avastati. Siis moodustatakse lennujaama ette kolonn, mida eest, tagant ja vahepealtki sõjaväe džiibid turvavad. Sõidame umbes 3 tundi. Smara keskväljakul peab üks kohalik ämblikmees bussi katusele ronima ja elektrijuhtmed kõrgemale tõstma, et meie buss läbi mahuks.

Smaras sujub kõik kiiresti ja ladusalt ehk seetõttu, et reisikorraldaja Brahim kõiki olulisi isikuid isiklikult tunneb. Ta uurib Kristolt, mis PCR-test maksis ning lubab kunagi edaspidi 50 eurot per kärss sellest kompenseerida /jah, ta pidas sõna!/. Meid määratakse Fatima majja (jah, siin naised näokatteid eriti ei kanna, aga maju võivad omada küll). Puhub küllaltki kõva tuul ja taevast sajab liiva, kui esimesel pilgul täiesti sarnaste savionnide vahelt kobeda  kivimajani jõuame ja Fatima ukse lukust lahti keerab. Seest on maja äärmiselt puhas. Meile tuuakse tekid ning perenaine küsib hispaania keeles, kas soovime õhtusööki. Ei, täname, kell on juba 4 hommikul.

26.02.2022

Magame kaua. Siis toob perenaise noorem õde Tafluha kohvi ja süüa. See inglise keelt rääkiv neiu sealiha ei söö, alkoholi ei tarbi ning teretades meesterahvaid ei puuduta - muidu on ta üsna euroopalike kommetega /üldse nägime kogu Smaras veedetud aja jooksul ainult kaht inimest Meka suunas palvetamas/. Ta on paar aastat „Alžeerias“ Constantine´i ülikoolis õppinud ja kooliajal ka Hispaanias Valencia kandis käinud - nimelt viiakse suviti läänesahara põgenikelaagrite lapsi sinna kaheks kuuks jahedasse. Sündinud on ta siinsamas Smaras nagu kogu siinne noorem põlvkond. Tema vanemad pagesid Smarasse juba 1975.a.

Hommikusöögile järgneb teetseremoonia. Tüdruk valab nobedalt teed ühest tassikesest teise nagu sõrmkübaramängija. Arvata võib, et see liigutus peab suhkru korralikult tee sees ära lahustama, sest tee on tõesti ülimagus. Igaüks peab vähemalt kolm klaasitäit ära jooma. Näitame Tafluhale telefonidesse talletatud fotosid. Lumi teda eriti ei üllata, kuid segadusse ajab roostes pumbakaev mu koduõues - kus on siin pildil siis vesi!?

Peretütardega

Ajakava põhjal algab numbrite jagamine spordikoolis kella ühest. Tegelikult hakkab midagi toimuma alles kella kahe ajal. Aga närvilist rabelemist värava taga ei toimu. Enamik umbes poolesajast osalejast on siin ju varemgi käinud ja muidugi teavad, et kirjapandud kellaaeg „mitte varem kui“ tähendab. Dokumente tingimata esitama ei pea kuid esitamine kiirendab protsessi oluliselt - las asjapulk ise tuvastab nime täpse kirjapildi järgi, kas sa oled registreerunud 5 km, 10 km, 21 km või 42 km distantsile.

Vaatame külas ringi. Parv tädisid hõikleb ümber väikese telgi ja õpetab laigulises moondamisriietuses sõdureid seda püstitama. Aitame Kristoga viimase nööri paika sikutada, siis läheme kõik kohustuslikule pressikonverentsile. Räägitakse seal sõjast Marokoga ja peavoolu infosulust - tuleb välja, et selle viimase leevendamiseks vist 2001.a.-st saadik maratoni korraldataksegi. Muidugi räägib üks tädi pikalt naiste võrdõiguslikkusest, mis siin Smaras ei tundu küll tegeliku probleemina. Iseäranis progressiivne rootsi naisajakirjanik nõuab vastust, et kas ikka naisi automaadiga rindele ka lubatakse. Vastus tuleb  diplomaatiline, aga pigem negatiivne, ehk küll Lääne-Sahara sõjakoolidesse naisi vastu võetavat. Samas selgub, et ega siin tegelikult rindesõda peetagi - viimase kahe aasta jooksul on POLISARIO poolel 25 langenut ja needki enamuses droonirünnakute läbi.

/Frente POLISARIO (mina tõlgin selle Lääne-Sahara Vabastusrindeks) asutati 1973.a. vaikseks vastutegevuseks Hispaania võimule. Suureks sõjaks läks aga kaks aastat hiljem, kui suri Franco. Uus progressiivne valitsus pesi kähku käed puhtaks, viies välja nii euroopa päritolu sõdurid kui ka euroopa päritolu asunikud (ca viiendik elanikkonnast). Kohe marssisid sisse Maroko ja Mauretaania väed. Aga  kohaliku rahva seast pärinevad Hispaania sõdurid koondusid siis POLISARIO lipu alla, et kohalikke elanikke sissetungijate eest kaitsta. Väga palju rahvast põgenes õhurünnakute eest siia Tindoufi piirkonda (mis on paljude marokolaste meelest kah osa Suur-Marokost, nagu ka kogu Lääne-Sahara ja kogu Mauretaania).

Ja kuna alžeerlastele ei saagi Suur-Maroko idee meeldida, siis võeti pagulased (keda praegu elab neljas suuremas põgenikelaagris umbes 200 tuh.) suht kahel käel vastu. Laagrites on võim vabastusrinde enda käes, neil on seal oma kohtud ja oma vanglad (2005.a. lasti sealt vabaks umbes 500 maroko sõjavangi). Kuigi suurema sõja lõpetas 1991.a. sõlmitud relvarahu ära, palju mehi ikka veel püssi all ja naistel seega kodus üsna vabad käed. Mis on aja jooksul muutunud - esialgne punasevõitu ideoloogia hakkas kahvatuma juba 80ndatel ja praegu pooldatakse turumajandust. Ja mis pole muutunud - referendumit Lääne-Sahara riikliku kuuluvuse üle Maroko võimud endiselt  ei luba. Võiks veel mainida, et POLISARIO ei poolda tänapäevast islamiterrorismi, 2003.a Casablanca terroriakti järel avaldati Maroko rahvale ametlikult kaastunnet/.

Õhtul peetakse uus teetseremoonia. Küsime, et kust siin vett saadakse. Tafluha räägib, et tuuakse tsisterniga „süsteemist“ . /See süsteem peaks olema muistses Pärsias leiutatud värk, mis rahvusvaheliselt tuntud „foggara“ nime all ja laialt levinud kõigis kõrbelistes maades. Põhimõtteliselt on tegemist kusagil eelmägedes asuva kaevuga, kust vesi juhitakse  tarbijani maa-alust kanalit mööda. Kanal on sellepärast maa all, et vältida aurumiskadusid. Ja kanali setetest puhastamiseks on ülalt kaevatud kanalini püstised šahtid, nii moodustubki süsteem. Iraanis olevat üks selline 45 km pikkune kanal  juba  2700 aastat järjest kasutusel./ Küsime, kus mehed tööl käivad. Tafluha räägib, et „Alžeerias“ on valida taksojuhiameti ja ehitustöö vahel, aga osa mehi töötab ka Euroopas. /Lugesin, et Tindoufist paarisaja km kaugusel asub maailma suurim rauakaevandus. Aga võib-olla on see nii kõvasti mehhaniseeritud, et tööjõudu palju ei vaja/.

27.02.2022

Täna on Lääne-Sahara iseseisvuspäev. Selleks need suured telgid eile üles pandigi. Üldiselt ei tohiks me siin ilma kohaliku saatjata ringi käia, õnneks meie pererahvas vaatab sellele keelule läbi sõrmede.

Kristo ja Erkki võtavad ette tempoka hommikujooksu, mina sörgin kah väikestviisi lobudike vahel. Kusjuures lobudike all ei pea ma silmas inimestele mõeldud ehitisi ega telke, vaid plekist ja igasugu rämpsust kokku löödud kitseaedikuid. Rämpsu sees ei näe ainsatki lauajuppi, puit on siin ilmselt väga kallis. Ja eks loomasööt ole kah kallis, sestap söödetakse kitsi kõikvõimaliku prügiga, kust sarvilised söödava kraami ise välja valivad. Prügi vedeleb liival väga palju, arvatavasti on suur osa sellest veel liiva alla mattunud. Mingi osa prügist on ka taaskasutuses, nimelt krundipiiride tähistena. Graffitit on siin vähe, kuid ühele majanurgale on joonistatud väike noku, mille järgi leiangi õige tagasitee.

Kella kümnest algab iseseisvuspäeva tähistamine. Palju on lippe ja pidulikus meeleolus rahvast, loomulikult pole keegi purjus. Palju on mitmesuguses vanuses laigulisi tüüpe, kes pisut kaitseliitlaste moodi. Relvi neil pole, ühel küll kõlguvad käerauad külje peal. Enamik naisi on näokatteta ja raadiost kõlava palvetamiskutsungi peale keegi palvetama ei torma. Palju lapsi sibab ringi ja Kristo on oma  sääretätoveeringu tõttu üldine lemmik. Kristo seletab eesti keeles, et see on meie maal kuninga eraldusmärgiks ning palub Erkkit ja mind endale tuult lehvitada. Aga lapsed on toredad juba ainuüksi seepärast, et ei pea valget inimest automaatselt kõndivaks rahakotiks (isegi nende kunni mitte). No kommi küsivad küll mõned, jah.  Huvitav, et täiskasvanute seas on tõmmunahalised vähemuses, kuid lastest kõvasti üle poolte on tõmmud.

Külaelu

/Teoreetiliselt võiksid kõik need heledad ja tõmmud inimesed olla Hispaania kodanikud. Sest selle 1884.a. omandatud koloonia kuulutas Franco 1958.a. Hispaania provintsiks. Aga õnnetul 1975.a.-l lubasid hispaanlased kavala JOKK-skeemiga kodakondsuse säilitada neile Lääne-Sahara elanikele, kes ühe aasta jooksul Hispaania pinnal avalduse sisse annavad. Ja 2019.a. kuulutas Hispaania kohus igaks juhuks Franco 1958.a. otsuse üldse õigustühiseks. Maroko kodakondsuse pagulased saaksid, kuid seda nad ei taha. Alžeeria kah neid oma kodanikuks ei pea, ehk küll vajadusel reisidokumendi väljastab. Lõpuks,  Lääne-Saharat on aegade jooksul  riigina tunnustanud küll kümned riigid, kuid need asuvad valdavalt Kolmandas Maailmas. Euroopa riikidest vaid Jugoslaavia ja Albaania on seda teinud./.

Kavas on Lääne-Sahara meistrivõistluste finaalid meeste jalgpallis ja naiste võrkpallis. Meeste finaal jäi vist üldse ära? Naiste finaali näeme ja see meenutab taseme poolest EÕM piirkonnakokkutulekut (mitte küll esikohamängu). Aga neidude näod on naerul ja see on tore.

Lõunasöök

Täna jagatakse infot homse jooksu kohta - araabia, hispaania ja inglise keeles. Osa on selline igapäevane jutt - maratoni start 10.00 ja bussid väljuvad 8.00, poolmaratoni start 11.15 ja bussid väljuvad 9.45,maratoni ajalimiit 8 tundi. Mõned näpunäited on eksootilisemad - näiteks liivatormi korral tuleb raja vasakule servale seisma jääda, kui vilkuvate tuledega auto on mööda sõitnud. Ja kui külalapsed kaasa jooksevad, siis käskigu me neil koju minna. Ning rada on tähistatud valgeks värvitud  prügielementidega.

Õhtul kutsutakse meid pererahva telki „Reis ümber maailma“ mängima. Täringu asemel on peotäis pulki, mis tuleb põrandale puistata - nii mitu silma saad, kui mitmel pulgal alumine hele pool viske järel ülespoole jääb. Hakkab just põnevaks minema, kui naabrinaine saabub ja teatab, et oma pulki ise vajab. Võib küll olla, et need pulgad (puidust ju!) on siin luksuseseme staatuses. Aga enne magamaminekut vitsutame kõhud kõvasti kaameliliha täis.

Öösel tähistab keegi oma rahvuspüha automaadivalanguga.

28.02.2022

6.45 on äratus ja kella 7-st saab spordikoolis saia süüa. Poolmaratoonarid jäid veel tuppa magama, neil aega küll. Meie buss väljub 8.20 ehk siis 20 minutit päevakavast hiljem.

Teel stardipaika näeme, kui troostitu on tegelikult Sahara kõrb - vene ajal nähtud Karakum tundub lausa haljendav aed, kui mälupilti sellest kõrvutada bussiaknast avaneva vaatega. Maastik on kohati  laudtasane ja sellel tasandikul pole näha ainsatki puud ega rohututti. Enne stardipaika jalutab putkade vahel üksik ühe küüruga kaamel.

Stardipaigas toimub kõik täpselt kella järgi. Peetakse lastejooks, lehvitatakse lippe ning kõneldakse paar lühikest kõnet. Kristo loobub pakutud võimalusest inglise keeles kõnelda, põhjendades seda viisakalt keskpärase keeleoskusega. Huvitav on vaadata täiesti tavalistes ürpides naispolitseinikke, kel väike vest kirjaga „Policia national“ üll.

10.00 on tõesti start. Auto sõidab ees, kohe selle järel tormavad Erkki ja Kristo esikohta püüdma. Ise sörgin tasa nagu alati, kuigi kindlasti pole päris viimane. Teisel või kolmandal kilomeetril saab mu kätte üks hispaanlanna /tegelikult küll keerulise perekonnanimega bask, kes ärasõidueelsel loendusel oma eesnime Rosa kuuldes kärmelt käe tõstis ja nägu krimpsutades näiteid tõi, kui  jubedalt kõlavad  kõikvõimalikud valed variandid ta perenime hääldusest/. Vot selle daamiga siis sörgimegi järgmised 25 km kõrvuti. Tema riietus on heledas kõrbes ainuke musta värvi asi, nii et mu silmad puhkavad ta peal sõna otseses mõttes.

Trass kujutab endast rehvidega liiva sisse vajutatud pinnasteed, mille esimesel poolel on ümbrus  tasane ja tühi.  Aga distantsi keskel leidub väike asula, kust 11.15 startisid Merike ja Liisi. Nüüd hakkab tibutama vihma ja ühtki täiskasvanut pole väljas, lapsi on muidugi palju. Hõikan ühele lastejõugule eesti keeles „Minge koju, ema ootab!“ - tundub, et vist said aru!

Teine pool kulgeb üle luidete ja on hulga põnevam. Algul puhub vinge vastutuul, mis mulle sobib hästi, kuid kaasjooksjale üldse mitte. Lähen ette ning üritan talle tuulevarjuks olla. Siis tuleb päike välja ning osad vahetuvad. Rosa annab mulle hüvastijätuks datli ning mõneks ajaks jään üksi jooksma. Aga peaaegu kogu aeg on mõni inimene siiski silmapiiril. Iga 3 km järel on ju joogipunkt ning trassi ääres patrullivad ka laigulised oma džiipidega. Ühes joogipunktis näen, kuis seltskonna ainus mees palvetab ja kõik neli naist istuvad natuke eemal niisama. No milleks palavaga vaeva näha, kui paradiisi nagunii ei saa!?

30 km stardist.

Mis mõttes juba 35 km tähis? Kahtlaselt vara! /Hiljem selgus, et hoopis 25 km tähis oli õigest kohast 3 km tagapool./ Siin kõrbes pole aga võimalik lõigata ega ära eksida, kui muidugi just liivatormi pole. Küll nõuavad teravat tähelepanu viimased neli kilti Smara vahel, sest prügi on kole palju. Õnneks kõige peadmurdvamal lõigul sõidab üks džiip mul teed juhatades ees. Ongi finiš! Aega läks 6.20 või umbes nii. 18. kohaga rahvusvahelisel maratonil võiks ju rahule jäädaJ?

Istun põrandale asetatud madratsile ning hakkan saia näsima. Küsin kõrvalistuvalt mehelt, kes vist mingi lühema distantsi läbis, kas ta labajalg jäi sõtta. Mees vastab, et astus tõesti „Marokos“ miinile ja tegelikult on tal vasakust puusast allpool kõik puha protees.

Saabub 19. koha saavutanud itaallanna, viskub madratsile ning ajab jalad harki nagu sünnitaja. Sõjainvaliid osutab tema suunas näpuga, kostab „UHH!“, tõmbab tossu proteesi otsa ja lahkub. Protees tundub olevat väga kvaliteetne.

Aga naiste poolmaratonis saavutasid Merike ja Liisi kaks esimest kohta. Meeste maratonis olid Erkki ja Kristo teine ja kolmas.

01.03.2022

Ekskursioonide päev. Kohaliku viieklassilise kooli dire näitab oma kooli. Lapsed istuvad pinkides väga vagusi, keegi ei lõuga „Anna mulle kommi!“. I klassis võivad poisid-tüdrukud veel samas pingis istuda, V klassis on vastassood juba pingiridade kaupa eraldatud. Dire demonstreerib uhkelt laste hispaania keele oskust.

Külastame ka kogukonnaaeda, kus kasvavad redis, porgand, sibul ja tomat. Selle saak jagatavat kommunistlikul põhimõttel „igaühele vajaduse järgi“, kui ma nüüd õigesti aru sain.

Abiks telki püstitamas.

Kell 4 õhtul toimuvad lastejooksud. Enamus lapsi jookseb kiviklibul paljajalu. Jooksude ajaks suletakse kõik teed risti pargitud autodega.

Kell 6 on siis järg autasustamistseremoonia käes. See on nii südamlik ja tore üritus, et mina seda kirjeldada ei oska. Kui järgmisel aastal maailm veel praegusel kujul alles on, minge ja vaadake ise!

02.03.2022

Eile laskis Brahim Kristol enda järel korrata „a las nueve“ ehk siis maakeeli „kell üheksa“. See tähendab, et kell üheksa peaks toimuma koroonatest. Aga meedik pole „Alžeeriast“ kohale tulnud ning Brahim temaga ühendust ka ei saa.

Vahepeal võetakse ette ekskursioon sõjamuuseumi, et POLISARIO poisid saaksid marokolastelt võetud trofeesid näidata. Keset õue lebotab allalastud või alla kukkunud lennuk ning ukse ees seisab džiip M40 tagasilöögita kahuriga. Sees on neid kahureid veel terve rivi. On Browningu vanemaid mudeleid, MG3 kuulipildujaid ja ilgelt roostes automaat G3, mis pealolevate  kirjade järgi otsustades Portugalis tehtud. Kalašnikove siin vist pole, sest Alžeerialt ja Liibüalt saadud vene värki kasutab POLISARIO ise. Giid juhib eelkõige tähelepanu erinevates riikides toodetud maamiinidele, mida siin terve pinu.

/Sõja algul vist kolasid  POLISARIO poisid laialt kõrbes ringi, igatahes sai üks nende liidreid surma ligi 1000 km pikkusel reidil Mauretaania pealinna Nuakšoti ründamiseks. Aga 1979.a. sai Mauretaania sõjaväel kõrini, kui isegi Prantsuse lennuväe toetusel ette võetud operatsioon „Lamantiin“ edu ei saavutanud - nad võtsid oma presidendi maha, sõlmisid rahu ja tunnustasid lõpuks Lääne-Sahara riiki. Paraku võtsid marokolased Mauretaania vägede poolt maha jäetud ala  üle ja ehitasid 1980-ndatel kogu Lääne-Saharat läbiva mineeritud tõkkevööndi. Ning kuigi sellega jäeti veerand Lääne-Saharast (muidugi Alžeeria piiri äärne veerandik)  sisuliselt POLISARIO-le, on viimase võitlejad oma vabaduse piiramise üle väga vihased./

Uus katse koroonatest kaelast ära saada. Brahim  vabandab ja kirub alžeerlasi. Rootslanna jaurab, et kui läheksime õige kõik ilma testita lennuväljale ja nõuaksime. Mis siis saaks? Brahim vastab, et lennuk lendaks lihtsalt ilma meieta ära.

14.40 tuleb valges kitlis meedik ja nimekirja alusel moodustatakse korrektne saba. Kõigepealt Peki laps, siis naiste rindevõitlust propageerinud rootslanna (hirmus haleda näoga), siis Pekk ise (stoiline nagu alati) ja ongi meie kord. Millegipärast ei toimu protseduur sirmi taga, vaid terve järjekord vaatab, kuidas sulle pulk ninna topitakse. Kuigi tegelikult valus see ei ole üldsegi, meedik on viisakas ja osav.

Piknik liivaluidetel siiski toimub. Võiks ju arvata, et Saharas liiva jalaga segada, aga sellega on nii ja naa. Suurem osa kõrbeliivast on nimelt kaetud kiviklibuga, asulate läheduses paraku ka prügiga. Sõidame kahe bussiga 6 km Smarast põhja suunas, kus tõesti leidub puhtast kollasest liivast luide.  Siin on telgid üles pandud ja laigulised turvavad üritust. Kaks kaamelitki on toodud pildistamiseks. Sööme saia, tomatit ja tuunikalakonservi. Õhtu lõpetab kontsert. Ärasõit venib ja venib, kuna kõik see mees tahab hirmsasti päikeseloojangut pildistada.

Teetseremoonial pakutakse teed piimaga, mis maitseb nagu lapsepõlves poolvägisi sissejoodetud kurgurohi. Ka pereisa jõuab kohale, et meiega hüvasti jätta - ta oli terve nädala kuskil kaugemal tööl olnud.

03.03.2022

Hommikul puudub elekter ja niisiis ka vesi. Aga ongi ju varsti  minek, saame hakkama.

Tafluha ja ta noorem õde saadavad meid bussi peale. Jällegi nimekirja alusel kutsutakse kõik bussi. Meil veab, et oleme nimekirja eesotsas ning saame seega mõnusad kohad. Lennujaamas valgustatakse kotid läbi ja mida otsitakse… peaaegu kõigil on mälestuseks mõni kivike kaasa võetud, need nuhitakse  viimseni üles ning konfiskeeritakse. Maratoni peakorraldaja tuleb ka ootesaali ja annab medalid kõigile, kes ei saanud neid üleeilsel tseremoonial. Ka Merike saab nüüd uue medali, tseremoonial ta tegelikult ühe juba sai, aga andis selle mulle. Vist oli kõigil koroonatest negatiivne või kirjutati see negatiivseks, sest viisa kehtivusaeg täna lõpeb ja miks peaksid alžeerlased tahtma meid siin kinni hoida?

Lennuk ruleerib lennujaama ette täpselt väljumiseks märgitud kellaajal. Ikka see „mitte varem kui“. Kõigepealt pannakse pardale meie jooksuseltskond, siis hakkab vaikselt inimesi juurde tilkuma, kuni lennuk täis saab. Võib-olla keegi helistas kellelegi, et on vabu kohti, kas sa ei taha äkki Madridi lennata? Oli kuidas oli, tagasi Euroopasse me saame.

Madridis sööme kebabit ja üle hulga aja joome mõned õlled.

Aga Valkas on mingid teetõkked üles pandud ja nii me ei jõuagi enne kella kümmet eestlaste poolt kõige külastavamasse Valka poodi.