Mõni päev enne Tallinna maratoni panin end kirja Tartu Linnamaratonile.  Kahe maratoni vahele jääv kolm nädalat tundus taastumiseks enam-vähem piisava ajana ning mõte Ülikoolilinna jooksu pealt väisata tundus igati tore.  

Mõni päev peale Tallinna maratoni ei tundunud see mõte enam nii tore.  Aasta olulisim võistlus imes mu’st energia välja nagu Dysoni tolmuimeja.  Jalad olid valusad, eks seda tunnet on 41 korda varemgi kogetud, kuid ka vaimuenergia (ärge kartke, ma ei kaldu spiritisimi) oli otsakorral.  Maratoni viimased kilomeetrid nõuavad päris palju keskendumist ja enda sisemiste ressursside kasutuselevõttu ning kui endorfiinid on lõpuks su kehast väljunud, tunned, et päris kohe ei suuda samasugust väljakutset vastu võtta. 

Mõnevõrra andis tunda ka vana vigastus, mis jalavõlvi ja kanna kergelt tuikama paneb.  Kerge valu poleks iseenesest Tartu Linnamaratoni jooksmist seganud – võistlusest loobumine on emotsionaalselt ju väga raske.  Kuid umbes samal ajal, kui endorfiinid kehast väljusid, jõudis koju mõistus ja ütles – nüüd võiks teha väikese jooksupausi!

Kergelt küdev vigastus oleks võimaldanud võistelda ja treenidagi, kuid oli olemas oht, et ravimata (või ravimatu?) vigastus oleks kõige magusamal ajal ikkagi raja kõrvale sundinud.  Parem siis juba ise tõmmata õigel hetkel kässarit.

Järgmised neli nädalat hõlmabki treeningplaan ainult ujumist ja rattasõitu.  3-4 korda nädalas ca 1,5-2 km ujumist ja mõni pikem rattasõit annab südamele-kopsudele hea koormuse, kuid annab puhkust jalgadele.  Kuivõrd minu ujumistehnika hõlmab mitmeid innovaatilisi liigutusi, mille peamine roll ei ole mitte vees edasi liikumine, saavad ujumistrennides suure koormuse kätte harjumatult paljud lihasrühmad.  Aeg-ajalt liuglevad minust basseinis mööda ka malbe näoga selili ujuvad pensionärid, kuid neil on kindlasti tugev ujumispõhi all.  Neelan uhkuse alla ja tegelen crosstraininguga edasi.

Neli nädalat ujumist on enamvähem selline aeg, mis ma basseinis välja kannatan.  Tänavune hooaeg näitas aga seda, et isegi kui ma teen jooksmisse kahekuulise pausi, ei kao treenitus kuhugi.  Tuleb julgeda puhata! 

See oli ka üks peamisi õppetunde, mis tänavune hooaeg andis.  Poolmaratonis paranes varasem reks minuti võrra (1.34.58), maratonis kolme minuti võrra (3.29.40) vaatamata sellele, et poolest detsembrist veebruari lõpuni ei jooksnud kilomeetritki.  Ja samal ajal ei suusatanud sentimeetritki.

Teine õppetund on samuti puhkamisega seotud.  Kevad-suvisel treeningperioodil tegin regulaarselt igal kolmandal nädalal väga kerge treeningnädala.  Kerge treeningnädal tähendas 15-25 km jooksumahtu (tavalise nädala keskmine kilometraaž oli 45-50km, maksimaalne maht sel aastal 61km/nädal).  Vahel sundis kergemat nädalat tegema miski viirushaigus, vahel väljaväänatud jalg, harvemini ka kaine mõistus.  Ent kergem nädal võimaldas taastuda vahepealsetest treeningutest, väsimus ei kuhjunud ning järgmistel nädalatel oli tunne oluliselt värskem.

Ka kolmas õppetund on seotud puhkamisega.  Kui varem olen treeningnädalasse proovinud mahutada kolme tugevat treeningut (pikad lõigud või tempojooks, lühemad lõigud ja pikk jooks), siis tänavu mahtus tugevaid treeninguid seitsme päeva sisse vaid kaks.  Need treeningud, mis varem tegin ära seitsme päevaga, tegin tänavu ära ca 9 päevaga.  Treeningute vahel oli rohkem puhkust. 

Neljas õppetund oli minu jaoks kõige valusam – loobusin juunis, juulis, augustis maratonidest.  Varem olin ka treeningtsükli sees maratone jooksnud, loomulikult aeglaselt ja mitte kõike välja pannes.  Ent 42km pikkune treeningjooks lõhub siiski treeningplaani, mistõttu tuli ka mõni kvaliteettreening ära jätta.  Ent eesmärgid tuleb seada tähtsuse järjekorda – kui tahad maratonis areneda, siis ei ole liiga tihe võistlemine selsamal distantsil alati kasuks.

Hooaja lõpp on hea aeg ka uute eesmärkide püstitamiseks.  Kuivõrd Tallinna maratonil täitsin ainsa ajalise eesmärgi, mis ma 10 aastat tagasi olin endale seadnud, siis on uued eesmärgid ka lausa hädavajalikud.  No mis ma ikka niisama sihitult, lihtsalt oma rõõmuks metsavahel jooksen!  

Miks selle lihtsana tunduva eesmärgi (3.30 maratonis) kättesaamisega nii kaua aega läks?  Lihtne selgitus – vigastused! Erinevad vigastused röövisid ikka väga palju aega.  Vigastused on erinevatel aegadel kimbutanud ühe jala konkreetset lihasketti (on vist selline sõna) – tallavõlvist reie tagakülje kaudu suure tuharalihaseni ja nende üheseks põhjuseks võib nimetada lolli pead ehk teisisõnu liiga suuri treeningmahte, liiga intensiivseid treeninguid, liiga vähest puhkust.  Kõik vigastused saavad ikka alguse peast ja jooksmises ei jõua kõige kaugemale mitte see, kes kõige rohkem trenni teeb, vaid see, kes kõige kauem vigastusi suudab vältida.

Kuivõrd mul pole kavas ketse veel niipea varna riputada, siis on lähiaastate kõige olulisemaks eesmärgiks tervena püsimine. 

Mullu Tartu Linnamaratonil, foto Imre Avaste, Sportfoto

Teiseks eesmärgiks loomulikult oma tulemuste parandamine, eeskätt maratonis.  Tahtmata olla liigtagasihoidlik või lausa igav võiks lähima kahe aasta eesmärgiks seada ju nt. 3.20.  Kuivõrd järgmine aasta antakse mulle võimalus joosta uues vanuseklassis 45-49, siis avab see õigupoolest ka uusi võimalusi. Nimelt, maailma vanim, 2017.a. juba 120.-ndat korda toimuv Bostoni maraton ei lase päris igaühte rajale.  Selleks, et 40-aastane mees pääseks Bostoni maratonile jooksma, tuleb ette näidata maratonitulemus 3.15.  Ent, 45-aastastele on ette pandud märksa lahjem eesmärk – 3.25 – ning selle püüdmiseks on aega enamvähem täpselt üks aasta ehk 2017.a. septembrini.  Täiesti reaalne eesmärk ju!

Enne Bostonit tuleb aga ära käia New Yorgis, kus kaks päeva enne järjekordseid USA presidendivalimisi ehk 6. novembril peaks toimuma sealne, maailma suurim maraton.  Mida New Yorgi maraton endast kujutab, sellest räägime sügisel Marathon100 veergudel kindlasti juba isikliku kogemuse najalt.

Seniks aga rõõmustame selle üle, et esmakordselt Eesti ajaloos on Vabariigi Presidendi kandidaadiks seatud inimene, kes on jooksnud ka maratoni.  Marathon100 andmetel on sellest, mil Kersti Kaljulaid läbis oma viimase maratoni, möödas küll ligi 10 aastat, kuid poolmaratone on ta üsna hiljutigi väisanud. 

Avafoto Heiki Rebane

Esimesel maratonil 2006.a. Helsinkis