Aprill läks hästi, palju paremini kui märts. Ma ütlen, et mida soojemaks ja valgemaks muutuvad päevad, seda suurema rõõmuga lähen ma välja, et joosta.

Avasin aprillis oma selleaastase jooksuvõistlushooaja. Viljandimaal Viiratsis toimus Kolme tamme jooks, distants kogupikkusega 10,2 km. Jooksin aja, mille arvestasin, üks tund, üks minut ja mingid sekundid peale. Olen rahul sellega, et viimase kilomeetri tõusul ma ei kõndinud, vaid jooksin. Ma olen endale võtnud eesmärgi, et ükskõik, kui järsk tõus ka ei oleks, et ma ei kõnniks, vaid jookseks. Ükskõik, kui aeglaselt, aga jookseks. Senini on see mul õnnestunud.

Aprilli lõpupoole osalesin veel ühel jooksuvõistlusel, Lõuna-Eestis Haanjas. 8 km sellist Munamäe kandi maastikku tõusude ja langustega. 

Minu jaoks on kehaline-füüsiline aktiivsus aastatega järjest olulisemaks saanud. Kõik sai alguse 2020. aasta covidist tingitud eriolukorra ajal. Kõik oli halvasti, tulevik tundus tume ja abikaasa ütles mind vaadates, et nii ei saa, et ma pean minema välja ja ennast liigutama. Kuulasin ta sõna ja alates 1. aprillist 2020 hakkasin iga päev õues jooksmas käima, mõnel juhul ka kõndimas, kui keha aktiivse viljatusravi katse tõttu jooksmist ei soosinud. Tänaseks päevaks on sellest kujunenud minu huvi ja hobi ja harjumus. Loomulikult on sellest ajaarvamisest tänaseni tekkinud sisse pause, ehk et päris iga päev nende aastate jooksul ma jalutamas-jooksmas käinud ei ole, aga aina eesmärgipärasemaks ja eduelamuslikumaks on minu liikumine muutunud küll.

Olen ka oma raamatus (“Vaikuse valgus. Mõtteid viljatusest, raseduskriisist, surmast ja leinast”) kirjutanud enda liikumisharjumusest ning füüsilise aktiivsuse olulisusest vaimsele tervisele. Meie vaim ja keha on omavahel seotud ning moodustavad terviku, mistõttu on oluline hoolitseda oma füüsilise tervise eest, mis omakorda mõjub positiivselt vaimsele tervisele.

Ei ole uudiseks, et füüsiline aktiivsus on vajalik füüsilise tervise hoidmiseks, selle abil on võimalik vähendada või ära hoida erinevate krooniliste haiguste riski. Lisaks on avastatud, et füüsiline aktiivsus aitab parandada stressiga seotud vastupanuvõimet, liikumine teeb halva tuju paremaks ja kehaline aktiivsus avaldab positiivset mõju meie vaimsele tervisele.

Füüsiline aktiivsus võib aidata vähendada stressi, ärevust ja depressiooni, ka depressiooniteemalistes uuringutes on tulnud välja, et füüsiline tegevus mõjub hästi meie psüühikale. Stressi aitavad vähendada rütmilised, aeroobsed treeningud ning mõõduka ja madala intensiivsusega suurte lihasrühmade treeningud, näiteks sörkimine, ujumine, jalgrattasõit, kõndimine.

Lisaks sellele aitavad liikumine ja värske õhk kehal toota keemilisi aineid – endorfiine ja serotoniini –, mis meid rahustavad, annavad jõudu ja tekitavad heaolutunnet. Füüsiline aktiivsus väsitab füüsilist keha, mis peaks omakorda mõjuma hästi näiteks unehäirete korral.

Minu põhitöökoht on kutsekoolis, töötan seal muu hulgas inimeseõpetuse õpetajana. Räägin suure rõõmuga oma õpilastele, keskkooliealistele noortele vaimsest tervisest, selle hoidmisest ning vajalikkusest seda teha. Vaimsest tervisest rääkides ei saa ma üle ega ümber enesehoiu olulisusest, mille üheks komponendiks on füüsiline enesehoid. Siinkohal on oluline ära märkida, et lisaks füüsilisele aktiivsusele on tähtis ka kvaliteetne uni ja tasakaalustatud toitumine.

Mulle väga meeldis, et meie president mainis oma selleaastases vabariigi aastapäev kõnes ära tänavuse liikumisaasta ja selle, et mida rohkem liikumist, seda rohkem on ka terveid inimesi. See on tunnistuseks, et tervis, nii füüsiline kui vaimne, on tähtsad, tähelepanu pööramine neile on vajalik, sest need on olulised faktorid, mis mõjutavad inimese heaolu ja elukvaliteeti.

Triinu valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Jooksupartner Einar Kaigase juhendamisel.

Fotod: Mallor Malmre