Esimesel projekti „Eesmärgiks Tallinna Maraton" kohtumisel ütles treener, et treeningute käigus on kõige olulisem vältida vigastusi. Ma ei olnud varasemalt spordi ega jooksmisega tegelenud ja see tundus küll lihtsamast lihtsam ülesanne. Juuni alguses, vahetult enne Narva poolmaratoni, kukutasin töökojas jalale raske metallplaadi. No nii umbes 3–4 kg kaaluva juraka.

Hetkeks viskas silme eest mustaks ja tõmbas hinge kinni. Jalal ei olnudki niivõrd valus, kuid just hingamine ei allunud enam minu kontrollile ja võttis paar minutit aega, enne kui aru sain, mis päriselt juhtus. Jalg ei läinud tursesse ja eriti valus ka ei olnud, aga kuna plaanis oli joosta paari päeva pärast poolmaratoni, sõitsin EMOsse. 6,5 tundi, röntgen ja üks MRT hiljem sain vastuseks, et jalalabal on kaks pisikest luumurdu. Luul, mille olemasolust mul aimugi ei olnud. Kõigele lisaks – sundpuhkus jooksust 4–6 nädalat. Luud fikseerida ei olnud vaja ja õnneks kipsi ei pandud, küll aga pidin andma jalale puhkust ning liikuma kordades vähem, kui olin plaaninud.

Ma olin ju enda parimas jooksuvormis! Esimesel nädalal pärast õnnetust istusin diivanil külmakott jalal ja sõin masendusest pakkide kaupa halvaad. Teisel nädalal võtsin ette erinevad ÜKE harjutused. Õnneks oli mul kujunenud harjumus teha iganädalaselt trenni ja nii asendasingi jooksud koduste trennidega matil. Kolmandal ja neljandal nädalal lisasin veidi pikemad jalutuskäigud ja viiendal nädalal testisin juba, kas suudan joosta.

Mott oli kõrgel ja kõik tundus hästi! Isegi jooksutempo ei olnud kuidagi aeglasemaks muutunud, aga kui joostud sai 7 km, siis muutus jalg tundetuks pakuks. Püüdsin treeningkavaga jätkata sealt, kus olin pooleli jäänud, aga… Järsu koormuse suurenemise tõttu tekkis haigel jalal luuümbrise põletik. Uhh, jälle paus jooksust ja täielik motivatsioonikriis.

Püüan keskenduda uuesti ÜKEle ja nüüd ka füsio ette antud harjutustele. Tegelikult tunduvad ka kõige lihtsamad harjutused rasked, sest tahet trenni teha ei ole. Lühikesed jooksud. Veidi pikemad jooksud. Jõudu ja võhma ei ole. Olen aeglane ja jalg teeb pärast trenni haiget. Kaalun isegi maratoni ettevalmistuste lõpetamist. Ausalt, nüüd aitasid kõige rohkem Tõnise ja Britha katsumused, kes üks hoolimata haigest põlvest, teine katkisest varbaluust maratoni ettevalmistusi jätkasid.

Päeviku kirjutamise hetkel on minu pikimaks valuvaba jooksu distantsiks 15 km. Jooks täispikal Tallinna maratonil on küll kahtluse all, aga jooks hobina üks mõnusamaid tegevusi, mida harrastada!

Kadri valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.

Fotod Mallor Malmre