Ma ei olnud mitte kunagi varem mõelnud sellele, et kuidas võivad tunda end professionaalsed sportlased, kes teevad aastaid ja aastaid metsikult trenni, toovad ohvreid ning pühendavad kogu oma elu sellele, et jõuda tippvormi ja siis juhtub midagi nendest sõltumatut, mille pärast nad peavad võistluse katkestama. Mida Ott Tänak on tundnud kui ta on pidanud katkestama sõite? Mida tundis Magnus Kirt, kui ta maailmameistrivõistlustel õlga vigastas? Mida on teinud ja tundnud kõik need tipptasemel sportlased, kellel on kuu-nädal-päevad enne võistlusi juhtunud midagi, mis takistab neid realiseerimast seda, milleks nad on enda keha ja vaimu treeninud? Kuidas nad sellest üle saavad? Kuna ma ei ole oma elus spordile ega sportlastele liiga palju kaasa elanud, siis ma ei olnud tõesti kunagi sellele mõelnud. Nüüd aga, olles super hobisportlasena peaaegu 3 kuud tegelenud põlves oleva põletiku ning valuga ja mõnel päeval olnud tõesti selline tunne, et maailm jääbki seisma, sest keha ei lase teha seda, mis oli plaanis ja unistustes. No tegelikult ta muidugi seisma ei jää, aga tunne on vahepeal, et.. äkki ikkagi võib jääda. Eks ma tean, et mu tugevus ja nõrkus samal ajal on see, et kui ma midagi ette võtan, siis maksku mis maksab - tuleb lõpuni viia! Viimasel ajal olen saanud tunda rohkem selle omaduse pahupooli.

Minu väga kindlad eesmärgid suve alguses:

1. Teha suvi läbi mõnuga trenni!
2. Käia regulaarselt ühistrennides (sest viimaks töö ei takista ja õhtud vabad)!
3. Rännata palju suvel ringi ja joosta sellest lähtuvalt niisugustes kohtades nagu Hiiumaa, Pärnu, Puurmani, Edinburgh, Tallinn, Viin, Saaremaa, Korfu, Haapsalu..
4. Olla suve lõpuks nii heas vormis, et lippan Tallinna Maratonil sellise kergusega nagu kits aasal!

Minu reaalsus suve lõpus:

1. Trenni on tehtud, aga joosta peaaegu polegi saanud, sest jooksusamm ja rattasõit tekitab valu ja pärast väiksemagi koormuse andmist teeb põlve umbes nädalaks nii kangeks ja valulikuks, et trepist ei käi ja vilkuva fooriga üle tee ei jookse.
2. Ühistrennis käisin viimati juuli alguses ja siis olin ka lombakas.
3. Rännatud on palju.. aga rahulikus jalutavas kand ja varvas stiilis.
4. Füsioteraapia.

Ja väike meeldetuletus endale ja teistele: elu on nii mõnus, kui ükski kehaosa ei valuta, kahjuks on seda raske teadvustada sel hetkel, kui midagi ei valuta. Rõõmsat valuvaba sportimist kõigile, kel midagi ei valuta! Siit edasi targema ja tugevamana (nii füüsiliselt kui vaimselt)!

Merlin valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis FB Jooksmine.

Fotod: Mallor Malmre